Natuke sai siin juba mainitud, et mul on uus töö. Kui nüüd mõtlema hakata, siis täpselt sellest ametist olen vahelduva eduga juba aastaid unistanud – lastekaitseametnik. Magistrisse sotsiaaltööd õppima minnes oli kindel siht silme ees lastekaitses lõpetada ja seetõttu hakkasin juba ülikooliajal lastekodulastega tööle. Ma küll ei tea palju Eesti lastekaitsest, aga tundub, et süsteemid on üsna erinevad ja mul pole isegi eestikeelset sõnavara kõige siinse kirjeldamiseks.

Vanemliku hoolitsuseta laste ja teismelistega töötamine on paras katsumus, aga just seetõttu see mulle vist niiväga meeldiski – töö on täis väljakutseid ja pidevalt saab end proovile panna. Need noored, kellega mina töötasin, olid ikka täiesti katkised hinged, nii et politsei- ja kiirabiväljakutsed polnud midagi erilist. Mitmeid kordi juhtusime mõne politseinikuga jutule, kes küsisid, kuidas me küll suudame sellist tööd teha!? Veider, kui sellise küsimuse esitab politseinik, aga eks nad vihjasid rohkem sellele, et neil ikka hoopis teine väljaõpe ja töövahendid enda kaitsmiseks. Nende kahe aasta jooksul ma ise tööl küll kordagi viga ei saanud, kuigi paar korda läks ikka väga napilt. Samas mitu töökaaslast olid nädalaid erinevate vigastustega töölt kõrvaldatud.

Selline hullumeelne töökeskkond karastab korralikult ja mingil hetkel avastadki, et oled paksu naha kasvatanud ja naljalt miski sind rivist välja ei vii. Ja siis ikka ja jälle on sul selliseid tööpäevi, kus sa räägid mõne teismelisega pikad jutud maha ja tunned, et su töö kannab vilja ja kui sa ka muud pole saavutanud, siis oled sa vähemalt mõne positiivse mäletamist väärt elamuse võrra nende laste elu rikastanud.

Kõige selle pärast oli mul tegelikult väga raske residential care’st edasi liikuda. Alates magistri lõpust olin tööpakkumisi uurinud, aga teadsin väga täpselt, et tööandjat ma vahetada ei taha – pigem samas ametkonnas edasi liikuda. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, sest töökuulutusi oli väga minimaalselt ja suurt mitte midagi minu kandis. Ja siis tuli üldse government freeze ehk vabade töökohtade täitmine peatati või täideti need olemasolevate töötajatega. Government freeze mõjutas ka mittetulundusühingute rahastamist ehk siis tööd otsivate sotsiaaltöötajate jaoks oli see üks pikk ja piinarikas aeg. Mitmed mu kursakaaslased olid suht nördinud. Mind see kõik õnneks otseselt ei mõjutanud, sest mul polnud kuskile kiiret, küll aga tegi olukord murelikuks.

Kui üldisest tööpuudusest rääkida, siis juba mõnda aega on see väga aktuaalne teema olnud. Viimase statistika kohaselt on kõige kõrgem tööpuudus Western Australias - 6,5% ja seda peetakse muide katastroofiliseks. Üldine Austraalia tööpuudus on 5,7%. Süüdistatakse kaevandusbuumi lõppu ja valitsuse oskamatust selleks valmistuda. Viimati oli tööpuudus WAs nii kõrge aastal 2002. Muide, naiste tööpuudus on WAs väidetavalt rekordiliselt 7%. Vaatasin praegu, et Eestis on tööpuudus hetkel 6,8%.

Ei saaks öelda, et meie tutvusringkonnas kedagi käesolev majandusolukord väga mõjutanud oleks. See on üldse selline natuke naljakas teema, sest omal ajal õpetati koolis, et “normaalne” tööpuuduse määr on umbes 5% ja meil nimetatakse 6,5% töötust kriisiks. Hea näide jälle poliitikute omavahelisest poriloopimisest ja ajakirjanduse võimest manipuleerida inimestega.

Aga minu uue töö juurde tagasi tulles, siis järgmisel nädalal saab juba kolm kuud täis ja mida aeg edasi, seda enam ma oma tööd armastan. Boss (šotlane) on mul üsna karm juhtunud, no ütleme nii, et õlale ta väga ei patsuta. Mul ei olegi taolist ülemust väga Austraalias olnud, ta on pigem selline eestlase mentaliteediga, et pead end kõigepealt talle tõestama ja mingit kiitust ei tasu naljalt loota. Teate küll, kuidas muidu siin Austraalias on nii levinud, et tuuakse su tugevusi koguaeg välja ja öeldakse aitäh, et tööle tulid. Õnneks ta on teistega ka selline, nii et küllap see lihtsalt tema stiil. Paar päeva tagasi muide lõi mind jalust kiitusega ja ma kohe järgmised pool tundi ei suutnud tööle keskenduda.

Tiim on meil üsna kirju ja nalja ikka saab selles karmis ametis – ega ilma huumorita sellist tööd ei saa teha. Muidugi olen üks väheseid nö võõramaalasi. Kuigi päris paljud mu töökaaslased on sündinud väljaspool Austraaliat, siis enamus neist on siiski lapsepõlves siia kolinud ja minusuguseid on ainult mõni üksik. Uskumatul kombel on minu tiimis näiteks rootslanna, kes küll juba üle 20 aasta siin elanud ja üks teine töökaaslane on Venemaalt (samamoodi mingi mitukümmend aastat tagasi siia kolinud). Päris naljakas oli veel see, et sattusin ühte tiimi oma kursakaaslasega, kellega koolis olin küll vaid korra rääkinud, sest tegime ühe aine koos, küll aga on meil päris palju ühiseid tuttavaid. Enamus töökaaslasi ei tea suurt midagi Eestist ja pole kunagi ühtki eestlast kohanud. Ma ikka vahel mõtlen, et mis mu kliendid mõtlevad, aga siiani väga keegi uurinud ei ole. Eks nad tahavad minuga võimalikult vähe tegemist teha.

Kuulun Intake, assessment and intervention tiimi – ehk siis meie tegeleme kõigi oma piirkonna uute juhtumitega. Saame näiteks teate koolist/haiglast/politseist/tavakodanikult mingi perekonna kohta ja hakkame nendega tööle – külastame kodusid, intervjueerime lapsi, teeme koostööd teiste ametkondade või spetsialistidega, otsime sugulasi, kes saaks perekonda aidata vms, viimase variandina eemaldame lapsed perest. Vahel on juhtum väga lihtne ja anname oma hinnangu ja saame näiteks nad lihtsalt mingi organisatsiooni juurde edasi suunata. Alustasin nelja juhtumi uurimisest ja mingi hetk sai sellest 9. Üldiselt minu kui algaja jaoks on maksimum 8 juhtumit/perekonda, aga see number pidevalt muutub. See on nüüd see koht, kus inglise keeles oleks mul kusjuures palju lihtsam selgitada, mida ma tööl teen.

Arvasin muide, et hakkan väga oma lapsi grupikodust (on vist selline sõna olemas?) igatsema. Vahel ikka mõtlen nende peale ja üks neist kuulub isegi minu piirkonna alla, st ma pole küll tema juhtumiga seotud, aga tema töötaja asub minuga samas majas. Mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii – sain näha, milline on nende vanemliku hoolitsuseta laste igapäevaelu, kes elavad grupikodudes. See oli täiesti hindamatu kogemus ja kuigi mul pole kunagi olnud suuri illusioone, et muudan sellega maailma, siis olen olnud osa nende elust ja olnud olemas hetkel, mil nende päris ema oleks võinud olla – lohutamas, kuulamas, nõu andmas, kurjustamas või koos rõõmustamas, sünnipäevalaulu laulmas, esimesele tööintervjuule viimas, hambaarsti juures kätt hoidmas või pannkooke küpsetamas. Ma kindlasti ei soovita sellist tööd igaühele, sest see lihtsalt ei sobi kõigile, aga kes tunneb, et temas on see kirg olemas, siis proovige! Minu jaoks oli see hindamatu kogemus ja mul on kahju, et ma juba varem ei proovinud.

Uues ametis töötan rohkem lapsevanemate ja teiste spetsialistidega,  sest nüüd olen ma ametnik ja lastega kohtun harvemini kui peaks. Alguses olin üsna stressis, sest tundus lausa hirmus nende hullude klientidega jageleda ja kartsin otsuseid vastu võtta, sest kaalul on ju inimelud. Tunnen end küll juba veidi mugavamalt, aga töökaaslased on öelnud, et õige tunnetus tuleb alles umbes aasta pärast. Õnneks päris üksi ma suurt midagi ei otsusta ka, aga vastutus on siiski alguses hirmutav. Ja ikka veel on mul selline tunne vahepeal, et pean end näpistama, et näha kas see ongi päriselt või ma ikka alles unistan oma lastekaitseametniku karjäärist.

Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.

Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses. Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest punnis.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei ole, äkki saab 2017 küllalt.  

2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.

Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest hiljem.

Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime, kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda, samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides. Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.

Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka väärt mees mulle sattunud!

  

Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin, et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.

Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.

Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.

 Uuest aastast on samuti päris põnevaid sündmusi oodata. Esiteks saan ma nelja nädala pärast 30-aastaseks. Tundub, et teised teevad sellest muidugi suurema numbri kui ma ise – tunnen end palju nooremana ja üldiselt vanuse üle pead ei murra. Väike sotsiaalne surve on küll kuidagi tähistada, aga mulle üldiselt ei meeldi üldse suuri sünnipäevapidusid korraldada... eks näis. Palju rohkem olen elevil võimaluse üle kohalik kodakondsus taotleda, mis ideaalis võiks millalgi esimese aastapoole sees juhtuda. Ja kolmandaks on eesmärgiks seatud Eestisse lõpuks jõuda. Oleme natuke seda mõelnud, aga kindlat plaani veel paigas pole. Tahaks loota, et sel aastal midagi ette ei tule ja jõuame teile külla.

Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda. Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub, siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!

Head uut!

Ka magamistuba ei olnud tegelikult see ruum, millest me oma remonti alustasime, ometi saime ka selle toa enne teisi tehtud. Tegelikult päris valmis see veel pole, aga võimalik, et mul kulub veel omajagu aega nende pisidetailidega nii et vaadake vahepeal üle.

Magamistuppa polnud eriti uut mööblit vaja, välja arvatud meigilaud, millest olin juba ammu unistanud, aga mis eelmisesse magamistuppa poleks kuidagi mahtunud. Mõtlengi praegu, et kui magamistuba välja jätta, siis enamus muud mööblit on meil nüüdseks välja vahetatud. Olles aastaid rendimajades elanud, pärines umbes pool meie mööblist Ikea’st, mis on rentides küll super – odav ja enam-vähem kaasaegne, ülejäänud mööbel oli vist Gumtreest ja paar asja ka korralikematest mööblipoodidest. Oma majja kolides müüsime tasapisi kõik eelneva maha ja ostsime järjest korralikuma mööbli asemele. Kohalik gumtree on küll selline koht, kus saab vist absoluutselt kõike müüa! Meil praegugi veel mõned asjad ootavad oma järjekorda, et uute omanikeni jõuda. Kahju, et Eestis selline teise ringi kaup levinud ei ole (või äkki juba on?)

Igatahes – see meigilaud. See oli kindlalt täiesti hädavajalik ese! Laua endaga oli lihtne – leidsin kõige sobivama ikkagi sealtsamast Ikea’st, kuigi proovisin Ikea kaupa vältida. Asi pole üldse brändis, minu arust on nende kvaliteet lihtsalt tihti selline, et püsivalt neid asju väga omada ei saa. Probleem tekkis lampide ja elektri vedamisega. Üldse ei tahtnud mingit hullu projekti ette võtta, et uued pistikud tekitada jne. Appi tuli vana hea eBay! Me pole iial nii palju asju tellinud eBay’st ja siiani on ainult ühe kraanikausiga probleem olnud, kuid ka selle saime ümber vahetatud. Soovitaks kindlasti enne netist üle vaadata (eriti kes samamoodi Perth’is elab), sest meie oleme küll sadu dollareid kokku hoidnud idas asuvatest (Brisbane/ Sydney/ Melbourne) netipoodidest tellides. Ühesõnaga sain Melbourne’st nii peegli kui ka lambi ja jäin kogu ostuga 100% rahule. Kokku läks tellimus koos saatmisega $424.00, mille üle H küll väga õnnelik ei olnud, aga nagu öeldud, siis olin ma sellist peeglit juba ammu tahtnud ja vahel ikka võib eksole. 

 Magamistoa seinavärviga oli mul päris mitu ideed, aga võitjaks osutus lõpuks ikka hall. Maaler esialgu ei tahtnud seinu nii tumedaks värvida, aga jumal tänatud, et endale kindlaks jäin ja ei kuulanud teda. Mulle tundub, et pildi peal jääb see kusjuures natuke tumedam kui tegelikult. Renoveerimise mõttes värvisimegi lihtsalt seinad ja lae üle ning vahetasime lambid ja tiiviku/fänni välja. Tiivik on meie jaoks teine kindel element, mis ühes heas magamistoas peab olema. Saime sellest aru juba troopilises Darwinis elades, kui konditsioneeriga magades koguaeg haigeks jäime ja seetõttu selle lõpuks tiiviku vastu välja vahetasime. Järgmiste rendimajadega meil nii palju ei vedanud, et tiivik oleks olemas olnud, aga nüüd lõpuks on kõik jälle nii nagu peab. Suvi on sel aastal küll täiesti hiljaks jäänud, aga lausa ühe öö oleme saanud oma tiivikut juba kasutada ja küll oli ikka mõnus! Üllatusena tuli, et sellised tiivikud on tegelikult päris kallid. Kõige kallim, mis mulle meeldis oli mingi $900 näiteks, meie oma originaalhind oli midagi alla $400, aga saime tänu elektrikule allahindlust. 

Kui juba tuli elektritöödest ja lampidest juttu, siis sellega on ka üks kummaline lugu rääkida. Kui H siin mõnda aega tagasi esimesi lampe hakkas välja vahetama, siis lõppes see ettevõtmine sellega, et meil polnud laelampides enam voolu. Hommikul siis esimese asjana pidin elektriku tellima ja kuna meie tänaval just elab üks, siis otsustasin talle helistada. Ega me muidu teda ei tea, aga tal on firma auto maja ees. Alguses ei tahtnud ta mind väga vahele võtta, aga kui ütlesin, et me peaaegu naabrid, siis jutt kohe muutus ja lubas tunni aja jooksul kohal olla. Nimelt ta tegeleb nüüdseks ainult väljakujunenud püsiklientuuriga ja naljalt uute klientideni ei jõua. Meie tänaval olevat muide enamus elektritöid tema tehtud. Vähem kui tunniga oli mees kohal ja umbes kümne minuti pärast saime lampidesse elektri tagasi. Vaatas siin ehitusjärgus majas ringi ja ütles, et andku me aga teada, kui valmis teised elektritööd ka ära tegema, et ta tuleb teeb ära. Raha ka vastu ei võtnud ja ütles, et küll arveldame järgmine kord. Andis oma andmed, et me saaks lambid välja valida ja soodushinnaga ise ära osta ja ütles, et jääb meie kõnet ootama. Ma jälle olin nii elevil ja mõtlesin, et hoobilt üks mure vähem, kuid tegelikult osutus kogu projekt täielikuks tagaajamiseks. Peale lõputute telefonikõnede, sõnumite jne saime ta lõpuks nädalaid hiljem kätte ja lubas ühe oma elektriku saata. H mingi hetk juba keeldus talle helistamast, sest see oli täiesti maha visatud aeg, mina jälle ei tahtnud kedagi teist võtta, sest meil oli eelmise töö eest juba maksmata ja oleks lihtsam temaga edasi asju ajada ning ta ise alati entusiastlikult lubas kõik ära teha. Tänaseks on tööd tehtud, aga me siiamaani ootame arvet, sest mees on nagu maa alla vajunud. Iga kord kui hindadest juttu tuli, siis ta muidugi ütles, et ärge üldse muretsege tema teeb alati omadele soodsamalt. Sellest on nüüd vist mitu kuud jälle möödas ja ma hirmuga mõtlen, et palju see kõik maksma läks, sest üldiselt on elektriku töötund päris kallis ja lisaks tavalistele lampide vahetustele, paigaldati meile turvakaamerad ning uued valgustid sisse ja välja. Loodan, et ta saadab ikka varsti selle arve meile, sest uude aastasse polevat sobilik võlaga minna.

Magamistoa juurde tagasi tulles ma ideaalis kataks magamistoa põranda vaibaga, aga kuna siin on hiljuti korralik parkettpõrand pandud, siis hetkel ei ole mõtet. Talvel külmaga küll oleks vaipa eelistanud, aga samas suvel on parkett ka mõnus. Eks näis, hetkel jääb küll nii nagu on.

Meil on magamistoaga veel selline huvitav lugu, et garderoob ja vannituba ei ole uksega eraldatav. Me ise alguses ei pannud seda tähelegi, aga talvel dušši alt tulles lisaks uks küll praktilist väärtust. Sattusime tööl juhuslikult sel teemal rääkima ja keegi ei suutnud uskuda, kuidas meil siin lihtsalt ukseava ilma ukseta on ja enamus töökaaslasi pidasid seda väga imelikuks. Tuleb välja, et me oleme vist väga vabameelsed, sest kui talvine külm kõrvale jätta, siis ei tunne me sellest uksest küll üldse puudust. Eelmised omanikud elasid kolmkümmend aastat siin majas ilma selle ukseta muide.

Kui me juunis vaikselt renoveerimisega alustasime, siis ei osanud kumbki meist ette kujutada, et sellest saab üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Õnneks sattus majaost sügisesse, nii et terve talve oleme saanud vanakeste moel maja ümber tegutseda ja kuna talv on alati selline rohkem kodus istumise aeg, siis polegi nagu millestki ilma jäänud. 

Kuigi me alustasime maja teistest otsast, siis esimene ruum, mis lõplikult valmis sai, oli hoopis meie vannituba. Tundub, et Austraalias ehitati juba mitukümmend aastat tagasi magamistoaga ühendusse ka isiklik vannituba ehk en-suite ja garderoob (Eestis see alles kujunemisjärgus vist). Suurematel majadel (5+ magamistube) on vahel enamus magamistubade juures ka vannituba nagu hotellis. Kui esialgu tundus, et töömeest on vannitoaehitusel kõige lihtsam leida, sest H sõber alles hiljaaegu renoveeris oma vannitube ja jäi plaatijaga väga rahule, siis ei läinud ka see ettevõtmine meil lõpuks päris ilma viperusteta.

Kui me oleks ette teadnud, milline peavalu on häid töömehi leida, siis me polekski vist renoveerimist ette võtnud. Piisab sellest, kui leiad seltskonnast kellegi samasuguse, kes hiljuti maja renoveerinud ja juttu jätkub kauemaks. Ma ei teagi, mis teema sellega siin on. Buum on läbi, aga töömeeste suhtumine on ikka selline, nagu taevast sajaks neile raha sülle. See on täiesti tavaline, et kõigepealt tuleb telefoni teel neid pommitada sada korda, et nad üldse kohale tuleks ja hinnapakkumise teeks, siis leppida kokku töö aeg, olles ise sealjuures igati paindlik, sest peaasi, et töö saaks tehtud, ükskõik kui palju minnakse üle aja vms.

Vannitoa plaatija jättiski alguses väga hea mulje, sest vaid ühe telefonikõne peale oli mees kohal ja mõõtis vannituba üle ning ilma palumata saatis hinnapakkumise JUBA SAMAL PÄEVAL! Olime õnne tipul ja mõtlesime, et küll see käis lihtsalt! Reaalsuses võttis töö siiski poole kauem aega ja osa garderoobi seintest löödi kogemata auklikuks, aga selle aja peale olime siiski juba parajalt karastunud ja väiksed mõlgid või mitme päevane viivitus ei tekitanud enam mingeid tundeid. Kokkuvõtlikult ma siiski kasutaks neid töömehi uuesti, sest üldise kvaliteediga võib rahule jääda ja see on olnud üks positiivsemaid kogemusi töömeestega.

Lõhkusime vanad plaadid ise välja, mis muidu polnudki väga hullu, aga tule taevas appi, millised tolmuahvid me töö lõpuks olime! See ühepäevane töö hoidis kokku u $900 dollarit.

Juhtusin sel teemal ühes seltskonnas sõna võtma, kus kohe üks eestlane teadis targutada, et need austraallased ongi väga kehvad töömehed ja Eestis küll selliseid asju ei juhtuks, mis meiega siin viimase poole aasta jooksul on juhtunud. Ma lähen alati nii põlema, kui keegi selliste seisukohtadega väga enesekindlalt esineb! Oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ma talle selgitasin, et vannitoa kallal töötasid üldse esimese generatsiooni immigrandid Šotimaalt ja muidugi ei jätnud ma mainimata, milliseks petturiks osutus pesuehtne eestlasest maaler ja kuidas meie kogemusel saab parima töömehe tiitli austraallasest dekoratiivkivide paigaldaja.

Mulle see planeerimise ja materjalide otsimise osa muidu hirmsasti meeldib. Teadsin kohe, et tahan tumedates toonides vannituba. Ma ikka olen päris palju pidanud end tagasi hoidma selle renoveerimise käigus, et päris kõiki seinu majas mustaks ei värviks, aga vannitoaga ei hoidnud ma end üldse tagasi ja nii saingi süsimustade plaatidega vannitoa. Ei saaks öelda, et must mul mingi lemmikvärv oleks, aga interjööris mulle meeldivad tumedad sügavad toonid. Õnneks meil on lihtne, sest H usaldab  mind ja mu maitset sajaprotsendiliselt ja siiani pole kumbki meist pettuma pidanud.

Teine kindel soov oli puitu kasutada ja kui alguses tundus sobiva valamukapi leidmine paras katsumus, siis lõpuks leidsime küll välimuselt sobiva. Hiljem kahjuks avastasin, et sahtlitega kapp oleks ikka parem olnud. Hindadest rääkides, siis plaadid olid küll enamuses suhteliselt soodsate hindadega igal pool ja lisaks hakkas silma palju hinnaalandusi. Enamus vannitoamööblist saime samuti soodustusega (kuni -50%)! Kokku läks uus vannituba maksma umbes $7000. Kokku otseselt kuskilt ei hoidnud, sest vannituba on minu isiklik nõrkus, aga samas hoidsime hindadel ikka silma peal ja nagu öeldud, siis osa tooteid saime väga heade hindadega.

Meil on nii ees- kui ka tagaaias nii palju frangipani puid, mida ma täiesti jumaldan! Praegu pole neil ei õisi ega lehti küljes, sest suvi pole veel käes, aga selle eest passivad nendel tühjadel okstel pidevalt värvilised papagoid, nii et on praegu ka päris ilus vaadata. Üldse pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem õpin hindama oma aeda. Ma ei oskaks ise iial sellist aeda kujundada, aga terve kevade olen saanud jälgida, kuidas järjest kuskil miski hakkab õitsema. Kõige hullem on muidugi see, et ega seal päris iseseisvalt see õitseng ei käi ja juba ongi meil aedniku abi vaja läinud.

See võib veidralt kõlada, aga Austraalias on täiesti tavaline, et keskklassi inimestel on aednikud, meie oma on pealegi veel H sõber. Tema küsib oma teenuste eest $50/tunnis, mis peaks üsna soodne hind olema. Samas on nii ikka palju lihtsam, sest esiteks tal teadmisi rohkem kui meil ja lisaks on kõik tööriistad jne ka olemas. Olime näiteks hiljuti sunnitud ühe palmi maha võtma, sest väidetavalt oli see elektriliinidele liiga lähedale kasvamas. Linna poolt on kaks korda aastas igasugu aiasodi (oksad, pakud jne) tasuta äravedu ja õnneks jõudsime oma palmi just enne maha võtta. Nii palju kui ise võrdlesime, siis meie hunnikud olid küll kogu naabruskonna kõige kõrgemad!

Vaikselt hakkab maja juba ilmet võtma, nii et saan üsna pea juba rohkem renoveerimistulemusi jagada.