Vot sellise laheda reklaamlausega meelitati inimesi Austraalia sünnipäeva tähistama!

26.jaanuar on meil siin tõeline pidupäev oma parimas tähenduses. Igas suuremas või väiksemas linnas toimub palju väliüritusi hommikust kuni õhtupimeduseni välja. Eelmisel aastal täpselt samal ajal elasime Red Cliffs’is ja ei saanud üldse aru, mida see õige Austraalia päev üldse tähendab. Sellest, miks ja kuidas 26.jaanuar oluliseks on saanud, olen teile juba kirjutanud.

Elu hiigelriigis on vastakas. Meil on viimasel ajal kuumalaine, mis tähendab u 40 plusskraadi, samal ajal kallab teises Austraalia otsas kogu maailma vihm alla, tekitades eluohtlikke üleujutusi ja nurjates isegi Austraalia päeva pidustused. Ega siin ei teagi iial ette, kus ja mis loodusjõud elu seisma panevad.

Või ületavad protesteerivad aborigeenimassid ülemaailmselt uudiskünnise meie peaministrit Julia Gillardi rünnates (ei teagi kui oluline on fakt, et tegelikult oli sihtmärgiks hoopis Tony Abbot), väljudes lahingust vaid ühe Gillardi kõpskingaga. Neid asju tasub teada, kui oled end poole kohaga siia riiki sisse söönud ja ei taha austraallastega nende päeval Austraalia asju arutades rumalasse olukorda sattuda. Sest kõige muu hulgas just SELLEST 26.jaanuaril seekord räägiti.

Mida üks keskmine austraallane Austraalia päeval teeb? Kõigepealt ta puhkab, sest public holiday ei ole töötamiseks. Siis ta pakib kindlasti pool oma varandust mahukasse piknikukorvi ja otsib üles kogu vajamineva varustuse, et kuskil pargis korralikult austraalia päeva ja grillpidu nautida. Dresscode on rangelt lipuvärvides ja kindlasti ei puudu piknikult jahutav austraalia õlu. Elu – see on BBQ!

Perthis oli linnarahvale tegevust palju. Kavas olid igasugu kontserdid, showd, etteasted jne, üritus toimus kesklinnas ja väga suurejooneliselt. Õhtu tippsündmus oli kindlasti võimas ilutulestik, mis kestis pool tundi!!! Ma ei ole iial nii pikka ja vinget tulemöllu näinud!

Austraalia sünnipäev on üks tõeliselt lõbus päev ja ma ütlen ausalt, et Eesti sünnipäevaga ei anna seda võrreldagi. Inimesed pidutsevad tänavatel või kodudes, see on natuke nagu iga austraallase sünnipäev. Eestis on tavainimese jaoks 24.veebruaril peamiseks sündmuseks telekast „pingviinide paraadi“ vahtimine, mingit rahvuslikku tähistamist ei ole. Mõni ootab pikisilmi presidendi kõnet, mille märksõnadeks on ikka ja jälle vabadus(sõda), kannatus, laulupidu, pingutus, kriis, töö, Euroopa, raskused, iseseisvus, vaesus…

Austraalia päev on iga tavalise inimese jaoks natuke lapsemeelne, rõõmsalt ülevoolav ja lõbus päev, sünnipäevapidu kogu rahvale. Kõik see ei välista tähtsaid kohtumisi riigi esindajate tasandil või kritiseerivaid kõnesid. Aga sünnipäevatordilt ei puhu küünlaid mitte ainult Gillard, vaid samahästi võiks seda teha iga austraallane igas Austraalia nurgas!

Täna on see pidulik ja kauaoodatud ja uskumatuna näiv päev, mil meie arvutisse hakkas internet voolama! Täpselt nii, lausa voolama! Täiesti mõõtmatutes kogustes ja koguaeg, juhtme- ja pulgavaba, kiire ja ööpäevaringselt olemas! Meil on kaa nüüd kodus wifi!

Kui keegi veel ei tea, siis kuni tänaseni pääsesime virtuaalmaailma ainult netipulga abiga, teadupärast on selline ühendus võrdlemisi kallis. Võib-olla te loete selle postituse lõpuni ja ei saa ikka aru, millest ma räägin ja miks see nii suur sündmus on. Aga meie lihtsalt ei ela e-Austraalias, kus internetti jagatakse isegi metsas puu otsas ja poolmuidu.

Muidugi pean ma kohe ära ütlema, et me pole siiski päris esimesed hingelised, kes siin riigis limiteerimata võrguvabadust nautida saavad. Lihtsalt enamasti kaasneb igasuguste püsiühendustega üsna ebameeldivaid tingimusi, takistuseks võib saada nii viisa kui ka piirkond, kus elad. Meie kasutame TPG teenuseid ja ühenduse eest maksame $60 kuus.

Ma olen täna juba pool õhtut Youtube’s surfanud, see oleks nagu uus ja alles avastamata netiavarus:D Varem piilusin sinna ainult väga erilistel puhkudel. Nüüd ma juba kaalun videoblogi avamist ja võib juhtuda, et hakkan väikestviisi piraatlusega tegelema, sest kõike saab ju tänapäeval endale arvutisse laadida. Olgu selleks siis uus eesti muusika või vanad armastusfilmid. Ja veel – hoia alt ETV Saadete Arhiiv, siit ma tulen!

Ma luban, et edaspidi ma ei tee pilte blogis väiksemaks, vaid lasen mõnuga kõik pikslid täismahus ja ilma süümekateta teie ekraanile! Ma tõotan, et vähemalt väga erilistel puhkudel hakkan teid üllatama värviliste videoklippidega. Lõputud virtuaalelu võimalused!

Peale pühi tuli suur tahtmine üle pika aja jälle linnast välja sõita. Esimene mõte oli põrutada Monkey Mia’sse, mis on tuntud delfiiniparadiis. Perthist on sinna üle 800km ehk siis paaripäevase väljasõidu jaoks asub see natuke liiga kaugel. Seetõttu tegime oma plaanid ümber ja meie sihtkohaks sai Geraldton.

Austraalia suurim osariik WA on tõeliselt hiiglaslik. Meie oleme sellest näinud ainult väga väikest osa. Üleval põhjapool oleme jõudnud ringi vaadata ainult Nambungi Rahvuspargis ja sellest kaugemale pole näinud. Selleks, et kuskile üldse jõuda ja midagi põnevat näha, peab maha sõitma tuhandeid kilomeetreid väga üksluisel tühermaal.

Geraldtoni on Perthist ainult 425km, mis Austraalia mõistes pole mingi eriline vahemaa. Geraldtonis elab veidi alla 40 000 inimese, see on oluline sadamalinn.

Võib kohe ära öelda, et midagi erilist Geraldtonis ei ole, kuigi linn pidavalt kohale meelitama palju turiste, eriti surfareid.
Kuulsaimaks vaatamisväärsuseks peetakse St Francis Xavier katedraali:

The Moore Point Lighthouse on väidetavalt WA kõrgeim majakas:

Geraldton asub kohe ookeani kaldal, kesklinnast paari sammu kaugusel on rannariba. Väiksed linnad on Austraalias üsna sarnased ja nii ei olegi meil Geraldtonist mingeid erilisi mälestusi. Meile jäi Geraldton meelde unise ja tuulise väikelinnana…

Aga selle vahepealse neljasaja kilomeetri jooksul võis näha nii mõndagi…

Selle aasta esimene sissekanne! Põnevat uut aastat meie blogi sõpradele! Statistikat vaadates võib arvata, et ma ei tunne väga paljusid blogi lugejaid, aga sellegipoolest olete nii mõnelgi ajahetkel mõjunud väga motiveerivalt!

Eelmisele aastale tagasi vaadates meenub ainult palju head. Oleme kindlasti omavahel saanud veel lähedasemaks, oleme tutvunud võrratute inimestega, käinud unustamatutes kohtades ja kogenud fantastilisi elamusi. Kõik on läinud peaaegu täpselt nii, nagu peab!

Uue aasta võtsime vastu Eestis. Jah, nii võiks väita küll, kuigi me ei lahkunud Perthist ja pole kodumaal poolteist aastat käinud. Tänavatel kuulis sama palju eesti kui inglise keelt. Kohtasime uusaastaööl kümneid ja kümneid eestlasi, lõpuks tundus see juba halenaljakas. Kuskil kaugel hõiskas keegi „Head uut aastat!“ ja samal ajal võis lehvitada mööduvatele eestlaste kampadele. Pigem nagu Eestis, mitte Austraalias.


Usun, et 2012. aastal ootab meid ees palju muudatusi, tuleb kindlasti põnev aasta, täis väljakutseid ja väikseid katsumusi. Täna on neist natuke vara rääkida ja ega me tegelikult ise ka veel päris selgeks pole jõudnud oma plaane mõelda, sest iial ei tea, kuhu üks mõte võib viia… 2012 on võimaluste aasta, kasutage neid!

Eelmisel aastal jäid meil jõulud peaaegu vahele, aga kompenseerisime selle tänavu lausa kolme jõulupeoga! Siinpool maakera on jõulud ja jõulutunne täiesti olemas, ausõna!

Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber jõulushoppingust. Sellist möllu pole ma iial kaubanduskeskustes näinud. Paaril korral parklas vaba kohta oodates käis peast läbi, et enne jaanuari ei olegi vist mõtet tagasi tulla. Kui tavaliselt on pühapäeviti peaaegu kõik poed ja kaubanduskeskused suletud, siis detsembris ei ole Austraalias vist ühtki puhkavat poemüüjat, kõik töötavad hommikust õhtuni. Järjekorrad voolavad läbi kaupluste, kassaaparaadid lausa tossavad ja inimesed muudkui ostavad ja ostavad. Tarbimisühiskonnas peabki ju tarbima!

Sel aastal saime selgeks ka kohaliku jõulutraditsiooni. Ükski austraalia pere ei istu jõululauda ilma christmas crackers’i ehk bon-bon’i ehk plaksukommita. Need tuutud näevad välja nagu keskmisest suuremad kompvekid, mis jõululauda istudes ja enne sööma asumist väga vallatult katki rebitakse. Traditsiooni kohaselt tõmbab üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt, mille peale tuutu pauguga pooleks läheb. Kui sinu kätte jääb suurem osa sisust, siis oledki võitja ja saad nänni omale.

Tuutu sees on väike kingitus (seal võib olla mini kingalusikas või kompass või jo-jo või juukseklamber vms), paberkroon ja kaval mõttetera/naljajutt. Ehk siis see on nagu üllatusmuna, kust saab kolm toredat kingitust. Kõlab nagu oleks eelkõige lastele mõeldud lõbustus, aga ma olen oma silmaga näinud, kuidas hallipäised austraallased vaimustuvad neid jõulutuutusid avades! Christmas crackersid on populaarsed mitmetes Commonwealth riikides (näiteks Kanada, Uus-Meremaa, Suurbritannia). Tean, et tihti meisterdavad lapsed neid enne pühi ka ise.

Meie esimene jõulupidu möödus Andrese ja Viktoria juures, kellel muideks on kodus ehtne kuusk! Ehtne selles mõttes, et see on linna lähedalt farmist pärit, aga no päris kuusk see ei ole. Palju kohevam ja austraalialikum, aga vähemalt mitte plastmassist. Kõige ägedam selle jõulupeo juures oli see, et meie juurde sattus päris jõuluvana! Sellist siin maal küll varem nähtud ei ole!

Teine jõulupidu möödus meil kodus, kuhu ükski jõuluvana küll ära ei eksinud, aga sellest hoolimata oli kõik nii nagu peab. Toas oli (kunst)kuusk ja kuuse all kuhi kingitusi. Kui päris aus olla, siis ma arvan, et Austraalia ongi rohkem kunstkuuse-maa. Jõuluroaks tegime hoopis ahjulõhet, saagu sellest meie uus traditsioon!

Ja kolmas pidu sai peetud eestlaste Liisi ja Toomase juures, kus pika lookas laua taga istus veel palju austraalia eestlasi. Terve õhtu mängis meil raadio Elmar, kuhu seltskonnas olnud Meelis ka otselülituse tegi. Me olime kahtlemata ainsad, kes jõuluõhtu soovilauluks „Rannapiiga“ tellis! :D

Kui eelmisel aastal nurisesin, et Austraalias ei ole ikka seda õiget jõulutunnet, siis sel aastal ei ole millegi üle nuriseda. Mõned asjad lihtsalt tuleb enda jaoks ümber sättida, olla avatud uutmoodi lähenemisele, aga kui sinu ümber on kallid inimesed, siis saab jõulud muuta just nii kodusteks ja mõnusateks, nagu oled harjunud.

Jõuluaeg on Austraalias hästi rõõmus ja lõbus ja oodatud aeg. Juba detsembri keskel lähevad paljud puhkusele või sõidavad lausa välisreisile, enne jaanuari algust keegi väga tööle ei kipu. Ilmad on igas osariigis palavad, päike ja soe merevesi meelitavad vägisi randa. Kõik grillivad ja chillivad ja naudivad pühi, jõulud on väga lõõgastav aeg.

Eestis on jõulud hästi perekesksed, pigem vaiksed, pisut nukra alatooniga, teismeliste jaoks on see natuke igav aeg. Jõulumuusika on rahulik ja kurvavõitu, üksteisele soovitakse pigem „rahulikke pühi“, mitte „rõõmsat jõulumöllu“. Seetõttu ongi jõulud siin nii teistsugused, palju lõbusamad, elavamad ja päikselisemad.

Ma ei oska eelistada üht teisele. Kindlasti tahaks näiteks järgmisel või ülejärgmisel aastal pidada jõulupühi eesti moodi, samas on huvitav näha ja kogeda, kuidas tähistatakse jõule Austraalias. Eks selle ostlemisega minnakse liiale nii siin kui ka seal, aga see on vaid üks osa pühadest. Mulle meeldib inimeste rõõmsameelsus ja lustakas olek ja ma ei kujuta ette Austraalia jõulupühi ilma naeru, nalja ja lõbustusteta.


Aitäh kõigile, kes meid virtuaalselt meeles pidasid ja kelle armsad soovid teisele poole maakera saabusid! Hea õnne korral jõudsid ka meie tervitused teile koju kätte. Neid inimesi, kes meil siin mõttes kaasas on, ei ole küll palju, kuid te olete kõik väga olulised!

Nii vähe ongi õnneks vaja!

Iga kord, kui me oma hotellist linna läksime, sõitsime mööda El Nido koolimajast. Päevasel ajal oli koolimaja ümber alati palju sagimist, koguaeg nagu keegi läks kooli ja keegi tuli koolist. Ma oleks niiväga tahtnud salaja seda koolimaja uudistama minna!

Üldiselt lapsi Filipiinidel kerjama ei aeta, seega keegi turisti rahulikku puhkust ei häiri. Lapsed väga tahavad võõramaalastele lehvitada ja „Hello!“ hõigata. Poes jälgivad lapsed iga su sammu, valge nahaga turist oleks nagu Jõuluvana või maailmakuulus popstaar, keda uudishimulik silmapaar kunagi silmist ei lase. Ma poleks üldse imestanud, kui mõni mürsik oleks tulnud meid näpuga katsuma!

Nii et kui me koolimajast mööda jalutasime, siis leidus ikka väikseid murjameid, kellele lehvitada, naeratada, tere hommikust soovida. Mul oli koguaeg natuke kehv tunne nende pisikeste ees. Nad vaatasid meid täpselt nii, nagu me oleks rikkad ja ilusad, kes kunagi ei nuta.

Ja ükskord, kui me jälle sealt mööda jalutasime ja neid kohalikke lapsi igal pool enda ümber nägime, küsis Heikki üsna ootamatu küsimuse: „Kas sa tahaks siin nende lastega töötada?“

Kuigi ma panin neid lapsi kogu reisi ajal palju tähele ja mõtlesin tihti nende heaolulule, oli see küsimus siiski nagu välk selgest taevast. Aga tahaks väga, lausa hirmsasti tahaks! Kui kaua ma vastu peaks ja kuidas mulle meeldiks… Sel teemal jätkus meil mõtteid päris pikaks ajaks.

Kui fantaseerida, et keegi pakuks mulle näiteks vabatahtliku kohta kuskil Filipiinidel, no oletame, et siinsamas El Nidos, siis keeruline oleks sellele eitavalt vastata. Ma arvan, et see oleks väga põnev ja ekstreemne, aga samas oleks see rusuv ja raske. Proovida tahaks kindlasti, aga ma tõesti ei oska ettegi kujutada, kui kaua ma suudaks sellises keskkonnas endast midagi anda. Heikki ei mõista mind selles osas vist kunagi.

Mina ei tea, kas teised ka Aasias niimoodi ringi reisivad, aga minul lähevad sealset elu nähes mõtted tihti just laste ja nende võimaluste peale. Maailmas vist lihtsalt peabki nii olema, et kõik ei saa hästi elada! See vaatepilt, kuidas väiksed armsad filipiinod elavad… see on minu jaoks liig.

Või äkki need pisikesed ei aimagi, et elavad näiteks iga keskmise eurooplase jaoks ebainimlikes tingimustes ja ehk nad ise ei arvagi, et elul oleks miskit viga. Küllap lapsepõlv ei saagi olla vaid muretu mäng ja lust, sest igapäevane töötamine nõuab oma aja. Misasi on üldse isiklik taskuraha? Oma tuba? Võib-olla on need lapsed just niimoodi elades õnnelikud ja ei vahetaks oma värvikat lapsepõlve iial igava ja korraliku euroopa lapsepõlve vastu. Julgen kahelda.

Kui me olime El Nidost juba tagasi Puerto Princesa poole sõitnud ja vahepeal Roxases peatuse tegime, tuli silmnähtavalt alatoidetud u 4-5a poiss arglikult meie juurde, ise samal ajal käega kõhtu patsutades. Eemal ootasid poisi kaks sõpra, kes jälgisid huviga toimuvat. Kuigi see kerjamine on üldiselt vastik, ei suutnud me sellisele lapsele ei öelda. Mündid üle antud, tuli sealt viisakas: „Thank You“ ja kondine laps kinkis meile oma tänuliku naeratuse. Sekund hiljem nosisid kõik kolm kõrvalputkast soetatud maiuspala.

Meie jaoks oli Filipiino peeso nagu mänguraha! Ostad ja kulutad küll, aga otsa ei saa. Käid päev otsa mööda linna ja tarbid, aga summad on dollariteks ümber arvutades ikkagi naeruväärsed. Ja siis sa kõnnid oma punnis rahakotiga mööda Filipiinide tänavaid ja näed, kui palju peab mõni kohalik selle „mänguraha“ jaoks pingutama. Sa ei tahaks „rikas“ olla, tahaks pool kasvõi kuskile ära anda, et äkki on siis võrdsem või midagi. Maailma paremaks tegemise illusioonidega on emotsionaalses mõttes Filipiinidel raske ellu jääda.

Mõnes mõttes mulle selline „raputus“ meeldib! Et võtad oma roosad prillid eest ära ja vaatad natuke, milline on reaalsus. Hindad mõned asjad jälle enda jaoks pisut ümber ja astud oma mugavast rütmist korraks välja. Ma ei ole kunagi arvanud, et mul ei ole hea elu, aga peale sellist kogemust oskan siiski olla tänulikum. Vahepeal on sellised kehvad emotsioonid ka kasulikud.