Peale pikka ja piinarikast lennureisi maandusime lõpuks palavas Veneetsias.
Üle mitme-mitme aasta jälle Euroopas! Euroopa Liit võttis meid eelisjärjekorras
ette - libistasime passid masinast läbi ja astusime sujuvalt
lennujaamakontrollist läbi, nii kodune tunne! Lennud ise olid tüütud nagu ikka
ja ei aidanud see esikoha võitnud Qatar ka oluliselt. Kõige tipuks oli meil nii
palju õnne, et pikal 11h lennul istus meie taga perekond väikse lapsega.
Kellele meeldib väikelaste läheduses istuda? Ausalt, mitte kellelegi. Öösel
kell 3:30 kukkus see beebi röökima nagu keegi piinaks teda ja siis selgus, et
ühe asemel oli seal lausa kaks kisakõri! Ma kõlan nüüd maru õelalt, aga olgem
ausad, kaks täiest kõrist kisavat lapsukest on viimane asi, mida lennukitäis
inimesi kell 3:30 kuulda tahavad. Muidugi hakkas kahju neist lapsevanematest ja õnneks jäi see ainsaks märkimisväärseks täiest kõrist kisamisest kogu 11h
jooksul ning ülejäänud jonnituurid olid juba üle-elatavad.
Vahemaandumine Dohas tekitas kiusatusi. Kuigi olime reisi algstaadiumis
plaaninud paar päeva Dohas või Dubais veeta, siis ei saanud kuidagi klappima
neid aegu ja otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Doha viis tärni välja
teeninud lennujaam andis mõista, et päris põnev oleks selles riigis paar päeva
veeta. Liialdatuna tundub, et kõik on kullast ja karrast ning iga pisidetail on
läbi mõeldud. Võib-olla isegi tuleme kunagi luksuslikku Dohasse tagasi. Esimest
korda elus käisin lennujaamas maniküüris (mitte, et see tegelikult planeeritud
oli, aga sattusin paar päeva varem kehva maniküüri juurde ja juba oli parandustöid
vaja teha). Enne järgmist lendu saime veel natuke puhata ja juba olimegi lennus
sihiks Veneetsia.
 |
| Uhkes Doha lennujaamas Hamad |
Veneetsia on selline vahva linn, mis ei vaja tutvustamist. 2016. aastal
hinnati ilusaimaks linnaks kogu maailmas. Minu arvates enam omanäolisem üks
linn ei saakski olla. Ma vist olen kogu elu teadnud, et ükskord tuleb
Veneetsias ära käia ja see armas väike 400 sillaga linn ise ära näha. Lisage
siia veel itaalia köök, kultuur ja ajalugu ning ongi perfektne reisisihtpunkt
olemas. Ja kus oleks veel ideaalsem veeta pulma-aastapäev kui mitte romantilise
Veneetsia kanalite ääres.
Tuttavad hirmutasid, et siin on üüratult kallis ning kanalid on räpased ja
haisvad. Keegi veel ütles, et see on täiesti ülehinnatud turistidest puupüsti
täis kitsas linn, kus pole peale ühe päeva midagi teha. No ütleme nii, et
väljaspool seda kanalite Veneetsiat on linn tõesti üsna nukras seisus ja
väsinud. Silma hakkab igal pool graffiti. Palju on prahti, sisselöödud akendega
maju jne. Aga olgem ausad, siia tullakse ikka kanaleid vaatama, mitte maismaa
Veneetsiat.
Meie kasutame enamasti Itaalias Airbnb majutust ja esimese kohaga meil
kindlasti vedas. Kuna me ei suutnud oma plaane varakult paika panna, siis sai
võetud ööbimine maismaale (et oleks parkimine olemas). Ei pea vist mainima, et
Veneetsia kanalite vahel pole autoga midagi teha. Taksosõit lennujaamast
ööbimispaika Mestre linnaossa maksis €40 (Uberit ei ole). Bussiga Mestrest
Veneetsiasse sõidab u 15min ja 48h bussipilet (mille sees ka vee-bussid) maksis
€30. Üksikpileti saab muidu vist €1.50. Väike kahe magamistoaga korter
rahulikus piirkonnas 2 ööks läks €185. Korter on väga mõnus ja kindlasti tuleks
siia tagasi või soovitaks teistele (kellel huvi, võib mulle kirjutada).
Esimeste tähelepanekute hulgas mainiks, et meie tuleme ikka väga
reguleeritud ühiskonnast. Näiteks hakkas kohe silma, et kõikjal võib suitsetada. Ma ei mäleta, millal
viimati suitsuhais mind niimoodi häirinud oleks. Siin pole mingi ime, et
kõrvallauas keegi tossab kui samal ajal üritad oma lõunasööki nautida. Veel on
huvitav, et siiani on meid ainult mehed teenindanud. Mina kui suur itaalia
köögi fänn pidin küll hirmsasti pettuma – pole ikka päris nii, et astud
suvalisse restorani sisse ja tellid pastat või pitsat, mis viiks keele alla.
Isegi Veneetsia südames, kus võiks turiste oodata tõelised köögikunstnikud,
hiilgasid tihti vaid kõrged hinnad.
Hinnatasemest rääkides meid miski ei šokeerinud. Paljuski samad hinnad, mis
Austraalias. Eraldi võib välja tuua Marco väljaku äärsed söögikohad, millest
ühes joogid ja magustoidu võtsime. Heineken €18, latte €15 ja jäätise-gondel
€22. Meie muidugi tähistasime pulma-aastapäeva ja tahtsime tavalise restorani
asemel seal elavat muusikat nautida ja otsustasime hindade suhtes silma kinni
pigistada.
Uitasime terve esimese päeva mööda Veneetsia tänavaid ja nautisime selle
unikaalse linna võlusid ise veel imestades, kuidas linn ei olegi tipphooajal
juulis nii ülerahvastatud kui kartsime. Juba järgmisel päeval see muidugi
muutus, sest kohale saabunud kruiisilaevad tõid kohale kampade viisi
välisturiste – palju hiinlasi, venelasi, sakslasi. Ja muidugi saabus siis ka
minu vend Andre, kelle Itaaliat ja Prantsusmaad avastama kaasa kutsusime.
Tänapäeval on nii lihtne tehnoloogia abil suhelda, et ega see ei tule meeldegi,
et pole üksteist juba mitu aastat näinud. Suhtlengi oma vennaga Eestist kõige
rohkem, eks selle teeb lihtsamaks ka tema öine elustiil.
Austraaliast saabudes võlub Itaalia oma ajaloolisuse ja arhitektuuriga.
Austraalia on ju nii moderne, kogu linna peale paar põnevamat ajaloolist
ehitist ja ongi kõik. Isegi minusugusele võhikule oli Veneetsias silmailu igal
tänavanurgal ja väljakul, kõik need suursugused gooti stiilis ehitised,
sildadest rääkimata. Samas pean tunnistama, et juba teisel päeval muutus
inimmassidega rinda pistmine nii kurnavalt ja mõtted hakkasid liikuma
Veneetsiast lahkumise suunas. Kas ma läheks tagasi? Vaevalt. Esiteks on mul nö
kirjutamata reegel, et elu on liiga lühike, et kuhugi rohkem kui üks kord
reisida ja teiseks ei tunne, et miskit oleks Veneetsias tegemata või nägemata
jäänud. Andre üldse tundis, et talle piisas juba paarist tunnist. Meie
reisiseltskond hindas Veneetsia lühisissepõike vääriliseks – jalutad mööda
labürindina mõjuvaid tänavaid, sõidad gondli, laeva või paadiga, karastad
üleküpsenud keha kohaliku külma jäätisega ja juba ongi aeg linnaga hüvasti jätta ning
uutele turistidele ruumi teha.
Kui gondlist juba juttu tuli, siis mul oli kinnisidee sellega sõitma minna.
Jah, ma tean küll, et täielik turistikas, aga me olemegi turistid eksole ja
küllap meiesugustele ongi need gondlisõidud mõeldud. 30-minutiline sõit maksis
päevasel ajal €80 ja alates 19:00 €100. Esimese hooga tundus päris krõbe hind,
aga samas kui silmas pidada, et see on üsna reguleeritud äri ja tegevusloa eest
tuleb päris palju raha maksta, siis arusaadav. Pealegi, see on Veneetsia. Ja
kui võtta gondel kamba peale, siis tuleb hind tegelikult päris soodne. Mulle
sõit hirmsasti meeldis! Gondoljeer rääkis huvitavaid seiku ning tutvustas
Veneetsiat ja meie loksusime õhtuhämaruses ja lihtsalt nautisime. Kui
elegantne! Mulle tuli nii tihti Veneetsias 2010. aasta film Turist meelde, aga
gondliga sõites oli see tunne veel eriti tugev. Kõige tipuks möödusime ka
mõnest filmi võttepaigast.
Umbes nädal enne meie saabumist olid linnas meeleavaldused, et
protesteerida massturismi vastu. Veneetsia vanalinna on alles jäänud
hinnanguliselt vaid 55 000 kohalikku, sest turism on kaasa toonud pöörased
üürihinnad ning kohalikel on inimmasside tõttu keeruline tööle/kooli jõuda või
rahulikult kasvõi ühistransporti kasutada. Väidetavalt pole Veneetsia
püsielanikule paljud teenused kättesaadavad või on vohav turism teenuste hinnad
utoopiliseks muutnud. Nii tulidki tuhanded kohalikud taaskord tänavale, et
avaldada oma pahameelt. Iga päev saabub linna rohkem turiste kui kohalikke
elanikke linnas kokku on. Eriti protesteeritakse kruiisilaevade vastu, sest
need toovad turistid linna vaid loetud tundideks ja kohalikel
hotelli/restoranipidajatel jääb nende pealt kasum sootuks saamata. Ega ise ka
ei kujuta ette igapäevaselt Veneetsias elada. Tundub paras missioon hommikul
rahus tööle minna ja hoidku vaid selle eest kui peaks veel veetaksot kasutama
koos kõigi nende hullunud turistidega. Ega niisama ei eraldatud teatud kanalid
vaid kohalike kasutuseks, et nende ligapäevaseid liikumisi veidigi lihtsamaks
teha.
 |
| Käisime veetaksoga ka sõitmas - soovitame! |
Viskasime huvi pärast kinnisvara hindadele ka silma peale – 2 magamistoaga
korter €2,2mln. 1 magamistoaga €480 000.
Kogu Veneetsia on jalgsi üsna kergesti läbitav. Ostsime küll kaardi (€3.50),
aga tegelikult koosneb Veneetsia sadadest salakäikudest ja seetõttu on palju
lihtsam kas inimmassiga kaasa minna ja usaldada oma vaistu või jälgida pisikesi
silte majaseintel. Tõsi ta on, et silte võiks rohkem olla või vähemalt
suuremalt tähistatud, aga see on juba väike norimine, sest ära seal küll vist
pole võimalik eksida. Ostlemisele meie rõhku ei pannud ja kui mõtlema hakata,
siis ei uurinud isegi suveniiripoode. Muidugi jäi möödaminnes silma palju
värvilist pudi-padi (särgid, lipud, mütsid jne), mitu korda jäi pilk pidama
võrratutel pagariäridel, jäätiseputkadel ja Murano klaasiga kauplevatel
butiikidel.
--> Muidugi kogu see müra väsitab ja kui järgmisel päeval saime oma rendiauto kätte, et Veneetsiast edasi Firenze poole sõita, siis oli täitsa selline tunne, et sai küllalt sellest linnast. Omanäoline küll, aga üle paari päeva ei oskaks seal vist tõesti miskit peale hakata.
0 kommentaari