Cinque Terre ehk viis maad ehk viis armsat väikelinna Monterosso al Mare,
Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Väga popp kant turistide seas.
Viskasin neile pilgu peale ja kuidagi selekteerisin välja Monterosso ja
Riomaggiore. Tegelikult tegime vea, et üldse autoga mõtlesime seda kanti minna
avastama, sest autoga lihtsalt ei pääse ligi paljudele kohtadele ja parkimist
ka sellisel tipphooajal väga ei ole, et auto kaugemale jätta. Nutikas turist
paneb oma panused rongile või paadile. Rongiliiklus on üldse kogu Itaalias nii
mugavaks tehtud ja hea meelega oleks isegi seda kasutanud.
Looduslikult on muidugi tegemist silmipimestavalt ilusa piirkonnaga.
Maalilised vaated mägedele, kitsad vanalinnatänavad, jällegi rohkelt ajaloolisi
ehitisi – kirikuid, losse, klooster jne. Tagantjärgi tundub, et seal oleks
võinud palju rohkem aega veeta, aga eks see kipub alati puhkusel nii olema.
Järgmine pikem peatus oli Chiavari kandis. Sealne ööbimiskoht oli kindlasti
kogu reisi parim ja ma läheks ainuüksi sellepärast tagasi! Nagu oleks
itaallastele külla sõitnud! Paras närvikõdi oli “koju” sõita, sest tegemist oli
künka otsas asuva majaga ja tee sinna oli niiiiiiiii kitsas, aga preemiaks
peale seda närvikõdi oli vapustav vaade. Maksime kahe öö eest $162/€108. Ma ei tahtnudki meie ajutisest kodust
kuskile minna, sest seal oli lihtsalt nii ilus!
 |
| Vaade magamistoast... |
 |
| Koduaias |
Itaallased tunduvad suured koera-armastajad olevat. Alguses ei suutnud
uskuda, kuidas koerad olid igal pool lubatud – sõitsime bussis koertega,
neljajalgsed käisid peremeestega pangas ja poodides, restoranidest rääkimata.
Tundsin kohe, kuidas mulle selline elustiil sobiks! Kuigi Austraalias on
paljudes väli-söögikohtades lubatud koeraga einestada, siis poodides küll keegi
koertega ei käi.
Üldiselt võib öelda, et ajaloo- ja kultuurihuvilistel ei tohiks üheski
Itaalia otsas igav hakata. Üllatusin negatiivselt, et Itaalias peab ikka valima
söögikohti, et süda rahule jääks. Randadega samuti üsna kesised lood, sest
vähemalt selles kandis kipuvad rannad olema kivised, mis tegelikult polegi nii
hullu, aga just see ülerahvastatus jäi häirima. Kliima on muidugi mõnus ja
lõputu päiksepaiste teeb iga päev tuju heaks.
Palju heidetakse ette, et itaallased ei räägi inglise keelt. Meil said küll
kõik vajalikud jutud räägitud ja mitu korda üllatusime kui head inglise keelt
rääkisid näiteks taksojuhid või paar bussijuhti. Liiklus on muidugi omaette
teema ja parajalt tuleb ikka manööverdada. Peamine märksõna – kitsas. Koguaeg on
kitsas!
Ma ei tea kas ma julgen öelda, et pettusin Itaalias, aga midagi maha mul
sinna küll ei jäänud. Muidugi on riik suur ja avastamist palju ning võib-olla olid
mul lihtsalt liiga suured ootused. Itaaliast räägitakse ju alati ülivõrdes.
Suuremad linnad on paraku tihti ülerahvastatud, üsna väsinud ja võib isegi öelda
räämas. Väikelinnad on kindlasti palju armsamad ja mina panekski pigem rõhku
pisikestele Itaalia küladele ja maakohtadele. Looduse poolest muidugi fantastiline
sihtkoht!
-->
Järgmisena ootas meid aga võrratu Prantsuse Riviera...
0 kommentaari