Sündmusterohke sünnipäevanädal

22:08Ketlin

Minu selleastane sünnipäev tõotas tulla ei midagi erilist. Otsustasin nimelt igasugu suurejoonelise tähistamise-vaaritamise ära jätta ja mõtlesime selle asemel linnast välja sõita ning pikka nädalavahetust nautida. Kuna laupäev oli Austraalia Päev, siis esmaspäevast sai vaba päev ja kellele ei meeldiks pühad, eks. Pealegi olime kutsutud Margaret Riverisse sõbra sünnipäevale, kõik nagu klappis väga hästi!

Minu brasiillasest sõbranna Mica otsustas oma inglasest abikaasa Simoni sünnipäeva puhul väikse seltskonnaga telkima minna. Nad mõlemad väga armastavad sellist puhkust ja kuna me polnud kaua linnast välja saanud, siis lõime ka kampa. Sõitsime 270km kaugusele Gracetowni ja veetsime üsna aktiivselt oma kvaliteetaega. Mõtlesin veel ise, et ega sünnipäev ei peagi kohe pikka süldilauda tähendama, võib ka täitsa vabalt võtta ja grillida, ujuda, võrkpalli mängida ja välikino nautida. Ja seda kõike veel jaanuarikuus!

Gracetown'i rannas Mica, Simoni, Timi, Adami, Timandra, Sophie ja Heikkiga

Õhk oli küll kuum, aga ookeanivesi siiski üpris jahe

Ketlin & Mica

Kõige palavam aeg ongi meil siin jaanuaris, veebruaris, aga tuleb tunnistada, et nii hullupööra nagu sel nädalavahetusel, ei olegi me kaua aega külmetanud. Grillisime ja värisesime, sest õhtuks kiskus ilm ikka jube kargeks. Keegi meist polnud arvestanud, et õhutemperatuur võib päevase +35 asemel öösel +13 muutuda!!! Muidugi ei tulnud keegi meist selle pealegi, et midagi muud peale t-särkide ja lühikeste pükste vaja võiks minna. Täitsa lollid ikka.

Nii ei jäänudki muud üle kui hakata viina jooma! Ütleme siis nii, et paljude austraallaste/inglaste jaoks on viin täielik venelaste jook. Minu tutvusringkonnas on raske leida neid, kes pidudel viina jooks (kui ainult mu poolakast sõbrad välja arvata). Kui seltskonnas rääkida, kuidas meie kodumaal tihti viina juuakse näiteks hapukurki peale hammustades, siis ega keegi ei taha väga seda uskuda. Austraalias juuakse vist pigem õlut/siidrit/veini, küll aga mitte viina.

Simon otsustas endale sünnipäevaks langevarjuhüppe kinkida ja pika
kõhklemise peale läks Mica ka kaasa. Meie olime pöidlahoidjad

Valmis langevarjureid pildistama

Kui ma oma sünnipäevahommikul kell 5.45 üles ärkasin, et kella 7ks tööle minna, olin täiesti arvestanud, et õhtul peale 11 tunnist tööpäeva koju tulles ei viitsi mingi tähistamise peale mõeldagi. Argine elu röövib terve su päeva ja pealegi, näidake mulle kedagi üle 18-aastast, kelle jaoks järjekordne sünnipäev aasta tippsündmus oleks! Aga ma ei olnud arvestanud oma hullu sõbranna organiseerimisvõimega, kes ei andnud mulle mitte mingit valikut ja pani mind fakti ette, et õhtul kell 7.30 pean õhtusöögil kohal olema. Täiesti võrratu üllatus!

Mica viis meid Brasiilia restorani, millest olin varem ainult palju kiidusõnu kuulnud, aga kuhu kunagi minna ei saanud, sest näiteks juba paar kuud enne jõule oli koht täiesti broneeritud. Seal istudes sain väga kiiresti aru, miks. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et see on mu üks kõige vahvam sünnipäev läbi aegade! Toidud, mis viivad keele alla, väga professionaalne teenindus, maitsvad kokteilid ja äge atmosfäär!

Tegemist on siis Brazilian barbeque restoraniga, kus teenindajad käivad erinevate söökidega ringi ja muudkui pakuvad uusi ja huvitavaid roogasid. Nii muuseas sai proovida näiteks kanasüdameid, banaanikotletti, musti ube ja mida kõike veel. Väga palju erinevaid kala- ja liharoogasid, fantastiline köök!

Ja kõige tipuks saabus ühel hetkel lauda sünnipäevaküünaldega kook ning minu ümber olid kõik restorani naisteenindajad, kes laulsid portugali keeles mulle sünnipäevalaulu!!! See kõik oli nii eriline ja vahva ning läks väga hinge! Tõeline elamus, mis ei unune küll mitte kunagi! Aga võib-olla on oma roll ka sellel, et mulle väga meeldivad brasiillased.

Mina oma naiivsuses muidugi mõtlesin, et sellega ongi kogu pidu läbi selleks aastaks, aga kuna osad mu kursaõed ei saanud õhtusöögil viibida, siis teatati üsna üksmeelselt, et reedel on mul külalisi oodata. Ei jäänudki muud üle kui viimasel hetkel hakata organiseerima. Ma ei ole aastaid nii pikki tööpäevi teinud, kui viimase kolme nädala jooksul, nii et igasugune kursaõdedele kokkamine toimus sõna otseses mõttes uneajast. Aga kõik sai valmis üsna sekundipealt ja täisa suurepäraselt, nii et lõpp hea - kõik hea!