25 – ja mis siis!
22:04KetlinPaar nädalat tagasi skypes vesteldes küsis mu vanaema: „Kuidas sa siis oma juubelit tähistada plaanid?“. Juubelit?!? Appi, 25 on vist jah juubeli moodi! Mul tuleb esimene õige juubel?! Teate, minu arust on sõna „juubel“ nii vanamoeline, õiged juubelid on ikka vanadel inimestel, no umbes nii 65-aastatel juubilaridel, kellele kingitakse rasvaste kuldsete numbritega vanamoelisi juubelikaarte ja keda tervitatakse varahommikuses Elmari soovisaates. Nii et mul on ikka natuke raskusi harjuda oma juubeliga.
Ma olen 25-aastane! Ma mäletan päris hästi, kuidas ma väiksena tahtsin mõnikord ruttu suureks saada ja miskipärast oli mu väike pea välja mõelnud, et suured ja lahedad inimesed on just 25-aastased, kes võivad kõike teha ja näha. Et noh selleks vanuseks oled ikka päris suur ja tark, aga samas mitte liiga vana (ja sinu sõbrad ei õnnitle sind veel Elmari soovisaates).
Ja siis ma mõnikord mõtlesin ja kujutasin ette, milline ma võiksin olla 25-aastaselt. Mul oli lasteaias üks maailma parim kasvataja Sveta. Ma nägin teda viimati täpselt kaheksateist aastat tagasi oma lasteaia lõpupeol, aga ma mäletan teda väga selgelt! Sveta oli kõigi meie rühma laste lemmik, kõik tüdrukud tahtsid olla tema moodi ja kõik poisid unistasid temasarnastest pruutidest. Sveta oli ainus kasvataja, kes meiega lahedaid mänge mängis, kes tüdrukutele vahvlilokke tegi ja kellega keegi pahandust teha ei tahtnud.
Issand, kui ilus ta oli! Noor, energiline ja särtsakas ning alati säravate punaste huultega. Ja siis ma otsustasin, et kui ma ükskord ka suureks saan, siis hakkan alati huuli samamoodi punaseks värvima, et olla sama ilus nagu Sveta! Tagantjärgi on seda päris naljakas meenutada, aga mäletan seda lubadust iseendale väga hästi. Reaalsus on see, et kui huuleläiked välja arvata, siis ei ole mul mitte ühtegi klassikalist punast huulepulka. Ja kui aus olla, siis ei ole mitte kunagi olnudki.
Kaheksateistkümne aastaga on muuhulgas kindlasti ka teisi toredaid väärtushinnanguid, mis on kardinaalselt muutunud. Ma ei teagi, kas ma olen päris „suureks saanud“, aga täna olen ma 25-aastane ja kõik on nii nagu peab!
Sünnipäevade juures meeldivad mulle (ja eks vist kõigile teistelegi) kõige rohkem üllatused! Esimene üllatus jõudis minuni hommikul vara, kui kuller ulatas mulle suure värvilise lillekorvi! Esimene mõte oli muidugi see, et mulle on salajane austaja tekkinud! :D Tegelikkus oli isegi veel parem! Mulle saadeti lilled otse Eestimaalt!
Ma olen 25-aastane! Ma mäletan päris hästi, kuidas ma väiksena tahtsin mõnikord ruttu suureks saada ja miskipärast oli mu väike pea välja mõelnud, et suured ja lahedad inimesed on just 25-aastased, kes võivad kõike teha ja näha. Et noh selleks vanuseks oled ikka päris suur ja tark, aga samas mitte liiga vana (ja sinu sõbrad ei õnnitle sind veel Elmari soovisaates).
Ja siis ma mõnikord mõtlesin ja kujutasin ette, milline ma võiksin olla 25-aastaselt. Mul oli lasteaias üks maailma parim kasvataja Sveta. Ma nägin teda viimati täpselt kaheksateist aastat tagasi oma lasteaia lõpupeol, aga ma mäletan teda väga selgelt! Sveta oli kõigi meie rühma laste lemmik, kõik tüdrukud tahtsid olla tema moodi ja kõik poisid unistasid temasarnastest pruutidest. Sveta oli ainus kasvataja, kes meiega lahedaid mänge mängis, kes tüdrukutele vahvlilokke tegi ja kellega keegi pahandust teha ei tahtnud.
Issand, kui ilus ta oli! Noor, energiline ja särtsakas ning alati säravate punaste huultega. Ja siis ma otsustasin, et kui ma ükskord ka suureks saan, siis hakkan alati huuli samamoodi punaseks värvima, et olla sama ilus nagu Sveta! Tagantjärgi on seda päris naljakas meenutada, aga mäletan seda lubadust iseendale väga hästi. Reaalsus on see, et kui huuleläiked välja arvata, siis ei ole mul mitte ühtegi klassikalist punast huulepulka. Ja kui aus olla, siis ei ole mitte kunagi olnudki.
Kaheksateistkümne aastaga on muuhulgas kindlasti ka teisi toredaid väärtushinnanguid, mis on kardinaalselt muutunud. Ma ei teagi, kas ma olen päris „suureks saanud“, aga täna olen ma 25-aastane ja kõik on nii nagu peab!
Sünnipäevade juures meeldivad mulle (ja eks vist kõigile teistelegi) kõige rohkem üllatused! Esimene üllatus jõudis minuni hommikul vara, kui kuller ulatas mulle suure värvilise lillekorvi! Esimene mõte oli muidugi see, et mulle on salajane austaja tekkinud! :D Tegelikkus oli isegi veel parem! Mulle saadeti lilled otse Eestimaalt!
See kaart reedab nii mõndagi... :) Online tellimuse puhul kirjutab kaardile ju kellegi võõras käsi, mis ei tunne täpitähti:
Siin natuke pilte sünnipäevapeolt:
Ja veel! Kuigi ma teen nüüd natuke sohki ja näitan teile kingitust eelmisest aastast, siis ma arvan, et seda sobib vaadata veel ka kümne aasta pärast! See on üks erilisemaid kingitusi, mis mulle kunagi on kingitud! Ja need kolm on ühed kõige vingemad kursaõed!
Tänan kõiki ilusate soovide eest ja olen õnnelik, et need nii kaugelt erinevaid teid pidi minuni jõudsid!
Tervitused juubilarilt!
Tervitused juubilarilt!
0 kommentaari