Olen päevade viisi seda sissekannet edasi lükanud. Mõttes olen kõik juba kirja pannud, aga arvutiekraani ette pole jõudnud. Mõnel hetkel olen otsustanud, et sellisest asjadest ei olegi vaja kirjutada ja teisel hetkel tahaks vihast kõik välja öelda. Eks asi selles ongi, et halvast ja negatiivsest kirjutamine on ikka raskem kui rõõmsatest seikadest. Samas lubasin iseendale, et aususe huvides tuleb siia blogisse ka ebameeldivatel teemadel sissekandeid.

Pillerkaar Segasummasuvilas

Ma ütlen kohe välja – see elu on siin täiesti ebanormaalne meie jaoks! Me pole vist veel varem end siin Austraalias nii kehvasti tundnud! Kui alguses tundus meie boss Mario väga tore ja sõbralik mees, siis nüüdseks oleme sellest itaaliapärasest temperamendist ja edevusest nii väsinud! Kuigi ülemusena on ta tore ja hoolitsev, siis peale tööpäeva tahaks enda järel ikkagi ukse kinni panna ja omaette olla. Ega ilmaasjata ei ole teada tõde, et tööelu ja isiklik elu tasub alati lahus hoida. Siin elades on aga see probleem, et elatakse üksteise kukil täielikus segasummasuvilas! Juba alguses ei suutnud me mõista, kuidas pererahvas tahab aastast-aastasse pm täiesti võõraste inimestega peaaegu ühe katuse all elada! Kuigi maad ja ruumi on palju, siis ehitatakse töötajate maja ja näiteks shed ikka kohe oma maja kõrvale! Kui keegi meil siin kommunis näiteks köhib, siis reeglina kuulevad sellest kõik elanikud.

Kogu see ühiselu viib paratamatult selleni, et üksteise tegemised või tegemata jätmised kipuvad häirima. Nii juhtubki, et vannitoa põrandalt leiab omanikuta aluspesu, kraanikaussi upub hiigelhunnik musti nõusid, kuivav pesu eksib nöörilt ja vähemalt paar ööd nädalas peab keegi (loe: meie!) magama kõrvatroppidega! Meie farm on nädalavahetustel nagu läbikäiguhoov külajoodikutele, kes end tihti siia „unustavad“, nii et kodurahu mõistet meil siin ei kehti! Kõigi pummelungide autor on muidugi peremees ehk meie boss ise, keda me vaikselt juba vihkama hakkame! Ühe korra on juhtunud isegi, et peo pöördelised muutused viivad Mario edasi sõprade juurde pidutsema ning tagajärjeks alustame meie hommikul oma tööpäeva ilma bossita, sest ta on teadmata kadunud ja IKKA VEEL JOOB KUSKIL!


Sõida purjus peaga!

Tundub, et just selline loosung kehtib meil siinkandis! Keegi isegi ei aruta, kas võiks ikka rooli istuda, kui juba mitu liitrit õlut on ära joodud ja samm sassis! Sellist asja näeme küll esmakordselt, me kumbki pole varasemalt sellises seltskonnas viibinud! Esimene šokk oli see, kui Mario pakkis kenasti oma lapsed, iiri kuti ja meid autosse, olles ise parajalt purjus! Nüüdseks oleme aru saanud, et nii kaua kuni tal silmad veel lahti püsivad ja rooli üles leiab, saab sõita küll! Samamoodi on joogisena sõitnud nii perenaine kui ka teised pidulised! Ainult meie oleme siin järjekordselt nagu kaks friiki, kes lepivad kokku kumb on kaine autojuht:D

Ma ei talu silmaotsaski joogisena sõitmist, kuid praegu näeme seda pea igapäevaselt, sest mõni mees joob siin kindlasti õlut rohkem kui näiteks vett! Täielik ime, et tööl veel õlut ei jooda, kuigi usun, et see on vaid aja küsimus. Muide – poes käiakse oma õllevarusid täiendamas ikka kastide kaupa, väiksemad kogused ei tule kõne allagi! Viimase aja kogemuste põhjal võib öelda, et õlle seltsis inimesed siin lausa loomastuvad! Polegi näinud, et keegi siin või Red Cliffs’i hostelis jooks lihtsalt lõõgastuseks paar õlut, pigem käib kestvusmaraton ja võidumees on see, kes joob end Marsile! Ma arvan, et nad on võtnud enda ülesandeks juua Austraalia õllest lihtsalt tühjaks!

Parimad sõbrannad – iiri plikad!

Jah, mul on maailma „parimad“ uued sõbrannad! Nad on meid juba nii vihale ajanud, et varsti me ei kavatsegi enam viisakad olla ja ütleme neile vist otse välja, mis tundeid nad meis tekitavad! Kõige rohkem häirib mind nende töötaktika. Kui me peame alustama näiteks kell 6.30, siis see tähendab seda, et mina üksi alustan 6.30 ja nemad siis liituvad umbes 10-15min hiljem! Jah, nii toorelt lasevadki üle! Õigupoolest alustavad ka siis ainult osa mimme tööd, sest vahetustega käivad nad siis veel hambaid pesemas, söömas, suitsetamas, kööki koristamas vms. Kusjuures paberite järgi peaksime olema tööl lausa 5min varem, et kõik ikka õigel ajal alustaksid:D

Teiseks on nad täielikud rokakollid! Ma ei saa aru, kuidas me siin ainult räpaseid inimesi kohtame!? Viimased paar päeva me ühiskööki süüa tegema minna ei ole saanud, sest kaks kraanikaussi on pilgeni nõusid täis ehk siis kraanist vett võtta ei saa:D Ma ükskord nägin, kuidas iirlased nõusid pesid, appi! Lapiga lasti nõud lohakalt üle ja pandi seejärel seebisena kuivama! Jah, ei mingit nõudepesuvahendi maha loputamist! Kuigi meil on siin igal pool sildid, et hoidke puhtust, siis reaalsuses on sellise sildi panek puhas paberi raiskamine. Vannitoa rokatamisest ma ei taha üldse rääkida, nagu sõda käib sealt pidevalt üle! Noh, aga millal nad saaksidki koristada, kui kohe peale tööpäeva lõppu käib võidujooks õllepudeli järele!

Easygoing ja „hardgoing“

Olen kuulnud tagasisidet, et virisen liiga palju ja pole piisavalt easygoing! Jah, võtmesõna ongi easygoing ehk siis peaks olema hästi vabameelne, muretu, suhtumisega kõik inimesed on nii ilusad ja head! Mida rohkem sa easygoing oled, seda kergem on sul siin Austraalia farmides ja hosteli-hurtsikutes hakkama saada. Seda kergem on sul leppida miljoni üle ilma pärit „veidrikuga“. Lisaks omalt poolt, et parem on, kui sa hügieenist midagi ei arva ja oled nagu üleskeeratud hüpiknukk, kes iial ei väsi ja kes ei vaja iial aega iseendale. Loomulikult on sinu lemmikjook (või lausa ainus jook, mida tarbid?) just õlu ja seda kogustes kast päevas. Pole siis ime, et need easygoing-inimesed on siin paljad nagu püksinööbid, kuigi võiks elada väga hästi ja koguda palju raha.

Meie ei ole nii easygoing ja sellepärast ka viriseme. Võiks isegi öelda, et me oleme pigem hardgoing!:D Meie ei sõitnud teisele poole maakera, et 24/7 purjus olla ja kogu raske vaevaga teenitud raha maha juua. Me ei sõitnud siia selleks, et suhelda inimestega, kes on meist valgusaastate kaugusel eesmärgiga midagigi head neist leida. Kui ei sobi, siis ei sobi! Muidugi on meil sellevõrra keerulisem, sest meid häirivad näiteks pesemata nõud ja toidukraam, mis külmikus jalad alla võtab. Jah, jälle läheb siin toitu kaduma, kuigi töölisi peale meie on vaid viis. Üleüldse võib sellise elukorralduse puhul avastada pea igapäevaselt uusi pisiasju, mida on võõraste juures nii raske aktsepteerida.



Naljakas, et kogu meie probleemide taga seisab kas otseselt või kaudselt ikka see neetud õlu!:D Praegu oleme olukorras, kus pole muud, kui lihtsalt ära kannatada ja lohutada end teadmisega, et me ei pea peale seda farmitööd neid inimesi eeldatavasti enam mitte iial nägema. Sellest hoolimata on nii raske igapäevaselt nii elada kui ka töötada koos töllakatega, kelle seltskonnas tunneme end kui võõrkehad.

Kümme tööpäeva pooleteist nädala jooksul viinamarjade keskel on möödunud lennates. Eelmisel nädalal töötasin mina 59 tundi ja Heikki 62,5 tundi, nii et ega me siin peale töötamise miskit ei teegi. Puhkamiseks on pühapäevad ja neil päevadel me logeleme nii palju kui võimalik!

Kui ilmad on palavad ehk siis üle 30kraadi, siis käime tihti peale tööpäeva ujumas. Kusjuures meie jaoks on nii alla 28kraadi juba päris jahe ilm:D Bassein on mõeldud õnneks ka töötajatele ja seal on end kuuma ilmaga väga mõnus jahutada:

Meie koduke jääb vasakule ja shed seljataha. See väike abihoone, mis natuke vasakul paistab, on iirlaste maja:

See on meie kurikuulus shed, kus toimub enamus tööst ehk siis viinamarjade puhastamine ja pakkimine:

Eelmine kord jäi see hobu pildilt välja, aga kuna ta on nii uudishimulik ja armas, siis ta ei saa ju jääda ometi tutvustamata:

Perepoeg Jack ja Heikki on suurteks sõpradeks saanud ja nad mängivad tihti koos korvpalli. Kuna Heikki mängu käigus ka õpetab ja juhendab Jack’i, siis ristis poiss Heikki juba oma treeneriks:D Tihti nad toimetavad kuskil koos, ükspäev parandas Heikki näiteks Jack’i kossurõnga ära ja selle käigus jõudsid nad igasugu tähtsaid maailma asju arutada : )

Reedel kutsus perepoeg Jack meid oma kossuvõistlusele. Tegemist oli mingi koolide vahelise võistlusega, väga palju lapsi oli kokku tulnud. Mis meile kohe silma jäi – kõik mängisid hambakaitsmetega! Sellist vaatepilti küll pole Eestis kohanud, nagu poksimatšile oleks sattunud!

Pühapäevase vaba päeva tähistamiseks küpsetasime pannkooke ja seejärel läksime randa vedelema. Ilm oli päris tuuline, aga mõnusalt soe. Kuna ilusat liivast randa on Bunbury’s väga pikalt, siis ei ole siinne rand vist kunagi rahvast puupüsti täis. Mõned hullud ujusid ka, aga meie jaoks oli vesi liiga külm ja pistsime ainult varbad ookeanivette.

Teel randa:

Meil on tehtud 62 farmipäeva, ainult vähekene on veel jäänud ja siis saame suurlinna kolida! Kuigi siin ei ole nii raske töö või kole igapäevaelu, siis hing ihkab ikka midagi muud. Unistan vist iga päev, et 88 päeva saaks tehtud ja kogu see farmivärk jääks seljataha! 26 päeva pärast saab tähistada! ; )

Mmm kui magus võib olla viinamarjakorjaja või –pakkija töö! Need marjad, mis ise nopitud või pakitud, maitsevad kindlasti kõige paremini ja noh olgem ausad – süües möödub ka tööpäev kiiremini!

Igal hommikul kell 6 käärib Heikki põllul käised üles ja korjab kobarate viisi viinamarju. Korjajaid on põllul vaid kolm: Heikki, iiri kutt Shane ja meie farmeri Mario vend Dino. Mina koos nelja iiri plikaga alustan tööpäeva u tund hiljem ning meie ülesanne on marjad shedis puhastada ja pakkida. Iga kobar tuleb plekilistest või mädanenud marjadest puhastada ning suuruse järgi sorteerida. Shedis on meil suur ümmargune laud, mis käib ringi nagu loosiratas ning sinna tulebki pakkimiseks valmis olevad kobarad suuruse järgi asetada. Sedasi on pakkijatel lihtsam viinamarjad kastidesse panna. Päevas pakendavad meie nobedad näpud umbes 250-300 kasti ja igas kastis on 10kg viinamarju, mis lähevad otse Woolworth’i kaupluse lettidele.

Kuna korjamisega saavad kutid üsna kiiresti valmis, siis tulevad nemadki hiljem meile pakkimisse appi. Seekord on Heikkil natuke rohkem vedanud, sest tema tööpäevad on mitmekesisemad ja saab pidevalt erinevaid asju teha. Mina võtan hommikul laua ääres koha sisse ja seisan seal pm päeva lõpuni. Muidugi on meil vahepeal 15min „smoko“ (ehk paus) ja hiljem 45min lõuna, kuid kuna tööpäevad venivad reeglina vähemalt 10-tunnisteks, siis väsitab see seismine nii jalgu kui ka selga. Kas te kujutate ette kui üksluine võib olla 10h järjest kobarate viisi viinamarju puhastada?! Nagu käsitöö!

Kõige tipuks võib öelda, et kolleegidega pole meil jällegi (eriti just minul) üldse vedanud! Töötan koos nelja iiri plikaga, kellega ei paista mul midagi ühist olevat. Meie tööpäevad mööduvad haudvaikuses, sest keegi ei räägi midagi:D Mina olen nendega vaid paar korda pikemalt lobisenud, sest enamasti hoiavad nad väga omaette ja ega ma ei viitsi ka väga üksi punnitada.

Kui iirlastest juba juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber iiri aktsendist. No appi, kuidas need iirlased seda keelt väänavad! Alguses oli neid naljakas kuulata, aga nüüd oleme harjunud ja õnneks pole neist raske aru saada. Tundub, et o-tähest on neil väga omamoodi arusaam, sest näiteks sõnad money, morning ja one kõlavad nende suust väga harjumatult.

Iiri kutt Shane on õnneks päris tore ja temaga me suhtlemegi kõige rohkem. Kõik iirlased on meist paar aastat nooremad, aga jutu poolest kohati nagu 16-aastased. Pidevalt jääb kõrvu üksteise üle trumpamine, kes ikka eile rohkem õlut jõi ja kes vähem joomingust mäletab. Nagu alaealised, kes salaja napsutavad ja kelle arvates on enda täis joomine „nii lahe“! Issand kui väsinud ma sellest õlle ümber käivast jutust olen! Kui need tüdrukud nägid, et ma ei hüppagi õllepudelit nähes lakke, siis ei jõudnud nad ära imestada ja pärisid kohe: „aga mida teie siis seal Eestis joote?“. No milleks peaks iga päev pudelite viisi õlut sisse kallama ja siis õllekõhuga ringi käima?!

Mõnes mõttes on kahju, et just need iirlased siin töötavad, mitte näiteks neli omavahel võõrast tüdrukut, sest siis oleks ka minul eeldatavasti kellegagi juttu ajada. Eks see ole kahe otsaga asi, sest me ei tulnud ju siia minule sõbrannasid otsima, samas uued inimesed ja tutvused oleks mõnus boonus. Üldsegi mulle tundub, et seltskonnaga meil siin Austraalias eriti ei vea, sest ka melonipõllul juhtusid töötama just sellised inimesed, kellega vabal ajal väga ei suhtleks. Praeguseks võib öelda, et kõige toredamad kolleegid olid meil Darwini Gate Gourmet firma vanamehed:D

Meie tunnipalk on 18dollarit, ehk veidi vähem kui meloneid korjates, kuid samas on tööpäevad pikemad, nii et lõppkokkuvõttes teenime ikkagi siin rohkem. Kuigi tasu üle ei saa kurta, siis tööpäeva vältel on nii raske raha peale mõelda ja sellest lohutust leida.

Töö iseenesest on kindlasti lihtsam, kuid samas ka igavam. Väga raske on neid nii erinevaid töid võrrelda. Kui melonipõllul oli tunne, et oleme sõjaväkke sattunud, siis siin näeme end kui kestvustöölisi. Meloneid korjates voolas higi ojadena ja lihaseid pidi mitu nädalat toibumiseks masseerima. Higi me siin ei vala, aga seljavalu on minul igapäevane. Pean ju 10 tundi ühes asendis seisma ja vot minu seljalihastele see ei meeldi. Lisaks olen peaaegu kogu päeva oma mõtetega üksi, sest jagada neid tavaliselt kellegagi ei ole.

Nii et nõutud 88 päeva järjest ei tahaks me kumbagi tööd teha! Heikki harjus küll melonite korjamisega lõpuks kenasti ära ja tema jaoks ei olnud see enam raske, kuid väsitavam kui viinamarjade korjamine oli see siiski. Kuigi Heikki peab siin ainult pool päevast viinamarju puhastama, siis on see nii tüütu, et juba paari tunni järel tahaks kõik pikalt saata. Minul oli meloneid korjates pidevalt sisemine viha selle töö vastu ja oleks miljoneid kordi tahtnud lihtsalt minema kõndida. Muide – meie viimasel nädalal melonites tuli tööle 4 uut kutti, kellest 3 ei pidanud pingele vastu! Kolm meest ei suutnud teha tööd, mida mina tegin 45 päeva! Esimese hooga neid kustunud kutte nähes olin nii uhke enda üle, et jee ma olen nii heas vormis ja nii tubli, sest mina ei andnud ju alla! Natuke järele mõtlemist ja sain aru, et seal hoidis mind küll ainult iseloom, mis ei lubanud alla anda! Mis muud kui ülejäänud 36 päeva viinamarju puhastades samamoodi iseloomu tugevusele loota…

Oleme praeguseks kolm päeva oma uues kodus elanud ja olen täiesti vaimustuses sellest! Vaimustus ei tulene mitte luksuslikust elupaigast, vaid lihtsatest asjadest, mis on eestlaste jaoks üsna eksootilised.

Elame Bunbury linnast umbes 20km kaugusel viinamarjafarmis. Tegemist on ühe perekonna väikefarmiga, kus peale meie töötab veel 5 iirlast. Siin ootab meid ees viinamarjade korjamine ja pakkimine. Korjamise ülesanne jääb eeldatavasti Heikkile ja pakkimise eest hoolitsen juba mina. Kui oleme selgeks saanud, kuidas see töö välja näeb, siis kindlasti anname teile hea ülevaate.

Nagu varasemalt kirjutasin, siis pääsesime siia tööle just Katrini ja Urmase kaudu, sest nemad töötasid siin umbes aasta tagasi. Nagu juba neilegi ütlesime, siis oleme väga õnnelikud, et sedasi siia sattusime! Pererahvas on väga sõbralik ja vahva, ainult kiidusõnu võib nende kohta öelda. Peres on 4 last, kellest kahe nooremaga oleme juba tutvust teinud.

Juba esimesel päeval tegi perepoeg Jack meile ekskursiooni ümbruskonnas. Vähe sellest, et neil on ridade viisi viinamarjapuid, tegelevad nad ka loomakasvatusega. Väike Jack võttis meid ATV peale ja tutvustas oma koeri, hobuseid, lambaid, sigu, lehmasid, papagoisid, jänest ja kängurusid! Kes oleks võinud arvata, et siin elavad nö kodustatud kängurud!

Sel õhtul oli mul selline tunne, et ma ei kavatsegi siit farmist minema kolida! Elada kõigi nende loomade keskel on minusuguse linnatüdruku jaoks hoopis uus kogemus. Võib-olla me ei olekski nii vaimustatud, kui meie akna all ei elaks just kängurud. Ma jumaldan neid loomi, nad on nii armsad ja omamoodi! Õhtul, kui tuppa hakkame minema, siis Roxy ja Bundy hüppavad kohe ligi! Ma hakkan neile vist pätside viisi saia sisse söötma, sest see paistab nende lemmiksöök olevat ja nende söötmine on täiesti omaette rituaal! Nunnukad hüppavad ligi, alguses nuusivad ninaga õhus, siis limpsivad sind ja nuruvad miskit hamba alla. Võrratu kogemus! Ma ei kujuta elu enam kängurudeta ettegi!

Roxy ja Bundy on tõeliselt armsad kukkurloomad, kelle võiks vist õhtul kaissu ka võtta! Kui te varsti uudistest loete, et mingi hull eestlane võttis känguru enda kõrvale tuppa elama, siis võite kindlad olla, et jutt käib minust! Kusjuures Tallinna Loomaaias ei köitnud mind kängurud üldse, aga siin neid poputades võin ajataju täiesti kaotada! Iga kord kui neid toitma lähme, siis kappab hobune ka kohale ja ükskord sai ta nii kurjaks ja armukadedaks! Aga no kuulge, kes viitsib hobule tähelepanu pöörata, kui samal ajal vaatavad sulle otsa suured pruunid kängurusilmad?!

Natuke veider on praegu see, et elame karavanis. Alguses tundus see päris imelik mõte, aga siia kohele jõudes veendusime, et see on igati ok. Karavanis on üllatavalt palju ruumi meile kahele. Meil on suur voodi ja lisaks nö väiksem voodi, kööginurk, isegi laud ja nö diivan. Natuke ebamugav on muidugi see, et siin pole isiklikku wc‘d ja vannituba, aga küll harjume. Üüri maksame 14dollarit öö in, ehk siis kahepeale kokku 196dollarit nädalas.

Eks näis, kas see maaelu meid ära ka millalgi tüütab ja kuidas oma uue tööga hakkama saame. Praegu naudime kärarikkaid hommikuid, mil kogu meie loomariik siin ärkab ja meilgi enam tukkuda ei lase. Aga kaua sa ikka magad, kui ümberringi on nii palju uut ja huvitavat!

Laupäeva hommikul Red Cliffs’is ärgates olime üsna äraootaval seisukohal, sest kogu öö oli sadanud paduvihma ja me polnud kindlad, kas maanteed veel avatud on. Pakkisime kiiruga oma viimased asjad kokku ja põgenesime nagu maailmalõpu eest. Pilt, mis meile läbi Victoria osariigi sõites avanes, oli päris kurb: mitmed majapidamised vees, kõikjal uputas vähem või rohkem. Vihmast ilma jätkus mitmesajaks kilomeetriks.

Meie esimese päeva plaanitav kilometraaž oli 1033km, õhtuks jõudsime South Australia osariigi linnakesse Ceduna. Muide – osariikide vahel on nö piiripunkt, kus kontrollitakse, et autos poleks puu- ja juurvilju ega taimi, kuna nendega võib naaberosariigist mingeid haigusi transportida, siis vaadatakse auto kiirel pilgul üle. Teekond Ceduna’sse oli väga üksluine (nagu tegelikult kogu reisi vältel) ning vahepeale ei jäänud mingeid vaatamisväärsusi. Maanteed on küll kõikjal väga heas seisukorras ja sõita saab 110km/h, kuid tee on valdavalt igal pool sirge ehk siis päris igav. Vahepeal tuli uni nii kiiresti peale, et pidime iga paarisaja kilomeetri möödudes vahetama. Selline tunne, et sõidaks autopiloodiga kui see vähegi olemas oleks, sest püsikiiruse hoidja tegi niikuinii oma tööd ja roolida sel teel ju polegi vaja:D

Meie teekonna teine päev nägi ette 1200km läbimist ja õhtuks pidime jõudma Western Australia osariiki, täpsemalt Norseman’i. Onu piiri kontrollpunktis oli hoopis teist masti kui võrrelda eelmise inspektoriga SA-Vic piiril. Keelatud asjade nimekirja oli lisatud ka mesi, seemned, pähklid, taimed jne ning muidugi ei tulnud ka siinkohal kõne alla puu- või juurviljade üle piiri viimine. Kontroll oli palju põhjalikum ja hoolikam. Kuna meil peale küpsiste midagi söödavat ei olnud, siis pääsesime kenasti WA osariiki. Varsti jõudsime Austraalia pikima sirge teelõiguni ning läbisime 146,6km joonlaudsirgel maanteel. „Väga põnev“:D

Vahepeal nägime tee ääres väga paljusid sedasi asjadest üle kuhjatud puid ja legendi järgi peaks igaüks vist sellistele puudele omalt poolt miskit riputama, et tagada reisiõnn. Nägime eraldi kingapuid, mänguasjapuid, rinnahoidjapuid jne, pildile jäi mütsipuu:

Kuna meie seekord miskit sinna ei riputanud, siis pole vist suur ime, et meid reisiõnn peagi maha jättis. Arvasime, et meil on piisavalt kütust (vähemalt auto näitude järgi), isegi varuks oli veidi. Kuna tühermaal on kütus kordades kallim, kui tsivilisatsioonis, siis tervet paaki me ei tankinud. Enamasti on kütuse hind outback’is 1,78 (võrdluseks linnas on hind umbes 1,30). Vahepeal võib sõita sellistel teedel mitusada kilomeetrit nägemata ühtki märki asustusest, veel vähem siis tanklast. Igatahes teatas meie armas auto 65km enne Norseman’i, et sõita saab veel täpselt 65km ja suri siis ootamatult välja :D. Olime nagu puuga pähe saanud ja seisime keset inimtühja platsi. Häid variante sel hetkel ei olnudki, sest aeg oli hiline, tagavara bensiini meil polnud ja kuidagi oli vaja Norseman’ist kütus meie „surnud“ autosse saada. Astusime maantee äärde hääletama ja ennäe imet – esimene road train peatus ja sõbralik vanamees võttis meid peale! Polnud küll eriti julgustav kohe peale loo talle rääkimist kuulda vastuseks, et auto sinna jätmine on väga ohtlik ja peame kindlasti ruttu tagasi jõudma…

Kui Norseman’i oli kerge hääletada, siis tagasi autoni oli juba väga keeruline jõuda. Väljas oli hämar, tuuline ja väga külm ning nagu Murphy seaduse järgi ei liikunud mitukümmend minutit ühtki autot. Värisesime maantee ääres umbes tund aega kuni kolm sakslastest vanderselli meid keset pimedust päästa otsustasid. Te ei kujuta ette, kuidas ma sel hetkel sakslastest kui kangelastest ja elupäästjatest mõtlesin!

Õnneks läks kõik kenasti ja sakslaste päevinäinud buss viis meid raskusi (loe: külgtuult) trotsides tagasi võpsikusse. Võrratult kerge oli jälle hingata ja elu paistis taas päris tore! Nüüd seda kirjutades ei tundugi see väike viperus midagi hullu, aga tol hetkel maailmast äralõigatuna seista silmitsi pirtsutava autoga – tänan ei! Ehk siis ükskõik, kui kallis see kütus on, peaks igaks juhuks tihti tankima ja hinna suhtes silma lihtsalt kinni pigistama.
Hinnanäide:

Hommikul alustasime sõitu Hyden’i suunas ning kuna päevaga pidime läbima vaid 579km, siis tegime veidi pikema peatuse ka mereäärses Esperance linnas, mis oli üks armsamaid kogu teekonna jooksul. Kuigi seal oli väga tuuline ja üpris jahe, siis sellest hoolimata võitis see väikelinn kohe meie südamed!
Esperance:

Õhtuks jõudsime Hyden’isse ning külastasime Wave Rock’i, mis oli kogu selle sõidu jooksul ainus vaatamisväärsus!:D Pilet maksis 7dollarit/auto ning seda sai tasuda mündiautomaati – vat mida tähendab usaldus siin riigis. Wave Rock on tohutusuur kivi, mis meenutab lainet ja mille otsa ronides avaneb vinge vaade ümbruskonnale. Hiiglaslikust graniidipaljandist sai aastatuhandeid kestnud keemilise erosiooni tõttu lainekujuline moodustis. Vihmavesi on „maalinud“ kivile punased ja hallid triibud, mis muudavad selle veel rohkem laine sarnaseks.

Öösel sadas Hyden’is padukat ja mõtlesime juba õudusega, et Yasi sai meid jälle kätte! Ei tea, mis värk selle ilmaga siin on, sest veel hommikulgi ladistas päris pikalt, kuigi vihma ei tohiks praegu seal üldse sadada. Meie plaane see muidugi ei kõigutanud ja kibelesime Bunbury’sse, millest lahutas meid vaid 398km. Nüüdseks oli loodus juba natuke muutunud ja isegi tee oli kurvilisem. Sõitsime mööda väga paljudest tules hävinenud majapidamistest, mis olid maha jäetud. Kuna metsatulekahjud on Austraalias kahjuks üpris tihti, siis küllap oli ka see piirkond millalgi tule alla jäänud. Olgu veel öeldud, et kuigi WA ka hetkel põleb päris suures ulatuses, siis meie oleme sellest piirkonnast väga kaugel ja õnneks meid see ei puuduta.

Saabudes Bunbury’sse saime kohe aru, et vot see linn meile meeldib! Ilusad rannad ja ookeanivaated, linn on mõnusalt mägine ja väga armas. Kui me Bunbury avastamise korralikult käsile võtame, siis kindlasti kirjutame kõigest täpsemalt, aga täna oli meie plaan jõuda Boyanup’i, sest siin elab meie uus tööandja ehk siis farmer Mario.

Teekond kogupikkusega 3209km oli väsitav, kuid kuna sõitsime kordamööda ja puhkasime piisavalt, siis hetkel ei tundugi see midagi väga hullu. Kahjuks peab ütlema, et loodus nende kilomeetrite läbides eriti ei muutunud ja seega oleks targem sellised vahemaad pigem lennata. Meie teele ei jäänud märkimisväärseid vaatamisväärsusi (va üks lainekivi) ega olulisi linnasid… 3000km jooksul miljoneid kõrbetutte või raagus puid nautida on muidugi omaette tegevus, kuid vaevalt selle nägemata jäämine kedagi oluliselt kurvastab.

Kuna vahemaad on siin riigis väga pikad, siis selliseid puhkeplatse oli iga natukese aja tagant kogu teekonna vältel:

Kuigi pidevalt olid väljas hoiatussildid, siis meie nägime neid loomi küll vaid pildilt nagu teiegi (va paar surnud känguru ja üks vombati laip):