Siin me oleme...

Kohalikust köögipoolest

21:48Ketlin

Hakkasime hiljaaegu mõtlema, et ma olen üsna pea elanud kauem Perthis kui Tallinnas. Ja sealt edasi hakkasime arutama, kuidas elu oli Tallinnas teistsugune. Esiteks tundub nüüd tagasi vaadates, et aega oli alati rohkem. See võib kohati isegi tõsi olla, sest Tallinnas elades ei kulunud kunagi punktist A puntki B jõudmiseks nii kaua aega. Ma käisin Tallinnas võimalusel isegi jala! Ja siis edasi arutledes jõudsime kuidagi lemmikrestoranideni. Tallinnas oli meil igasugu lemmikkohti, kus söömas käia, aga Perthis tundub valik olevat nii suur, et lemmikuid ei saagi tekkida, sest koguaeg peab midagi uut proovima. Kahjuks on nende katsetamiste käigus ka väga negatiivseid kogemusi olnud.

Samas on Austraalia nii multikultuurne riik, kus peaks just olema palju väga heal tasemel rahvusrestorane, kus vaaritavadki just selle konkreetse rahvuse esindajad, mitte kohalikud austraallased. Kuigi ma ise ei ole väga suur aasia köögi fänn, siis usun, et just aasia restoranid on täiesti konkurentsivõimelised. Mis puutub austraalia rahvustoitudesse, siis mitmed eestlased on austraalia köögipoolt väga jõuliselt maha teinud ja kritiseerinud kohalikku toidukultuuri. Peab tunnistama, et mingeid traditsioonilisi hõrgutisi neil tõesti väga pakkuda ei ole, st kõik on kelleltki (peamiselt inglastelt) laenatud toidud. Päris naljakas, kui me paar kuud tagasi käisime rahvusvahelisel toidufestivalil (kus oli ka eesti toit esindatud) ja nägime Austraalia letti: pakuti ainult grillitud krevette ja lamingtoni kooki. Hästi välja kukkunud lamington on muideks täitsa maitsev, aga noh ega ta keelt alla küll ei vii.

Igal aastal toimub Perth’is rahvusvaheline toidufestival, kus on esindatud kümneid rahvuskööke, sealhulgas ka eesti. Olime aastaid varem taolisel festivalil käinud ja otsustasime ka sel aastal kohale minna ning ka oma poola sõbrad kaasa võtta.

Tegelikult on poola köök üsna sarnane meie omaga ja oleme sõpradele ka varem mõningaid eestipäraseid sööke pakkunud. Näiteks on kõik minu sõbrad kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune söönud, musta leiba proovinud ja Kalevi komme-šokolaade maitsnud. Peab tunnistama, et mida aeg edasi, seda vähem me eestipäraseid toite sööme ja kuna neid kuskil silma ei hakka, siis ei oska paljutki väga igatseda ka. Eestlaste seltskonda satume harva ja pigem panemegi rõhku põnevate rahvusvaheliste söökidega tutvumisele. Nii et selline iga-aastane toidufestival on väga teretulnud ja samas tuletab ka meelde kui maitsev on meie köök.

Poolakatel oma esindust sellel aastal polnud, nii et vedasime nad kohe oma telgi juurde. Päris palju kohalikke eestlasi oli asjatamas, küpsetati šašlõkki, nii lahe. Aga oh hullu, kui me seda järjekorda nägime!!! Ma ei liialda kui ütlen, et meie leti ees oli kõige pikem järjekord, uskumatu. Seisime üle poole tunni järjekorras ja kui siis lõpuks meie kord kätte jõudis, oli peaaegu kõik otsas! Saime kõigile portsu rosoljet ja paki maksapasteeti. Üks kohalik eestlane on seda pasteeti muideks juba aastaid teinud ja see viis alati mul keele alla, aga sel korral oli kahjuks pasteet täielik pettumus. Kahtlustan, et keegi teine võttis pasteedi tegemise enda peale sel korral, kahjuks. Rosolje oli võrratu! Poolakad räägivad tänaseni, kuidas see neile meeldis ja nad tunnistasid meie salati kogu festivalil proovitud toitudest lemmikuks!

Kuna kõht jäi tühjaks, siis suundusime edasi Ungari leti juurde. Kahjuks ma ei mäleta ühegi toidu nime, aga kõik, mis me sealt ostsime, oli väga maitsev. Eks see ole muidugi natuke igav ja turvaline valik, nii kodule lähedal ju. Seal tekkis isegi idee tulevikus Perthi Ungari restorani külastada, minu teada on neid siin lausa kaks. Veel proovisime hollandi magustoitu, mis oli küll üsna lihtne, aga maitses võrratult!

Aga kui nüüd tagasi Perth’i restoranide juurde minna, siis peab tunnistama, et oleme juba mõnda aega pead vaevanud küsimusega, et miks kohalikes söögikohtades nii tihti pettuma peab. Valikut on väga palju – pidevalt avatakse uusi restorane ja mingi põneva statistika kohaselt olevat Perthis kõige rohkem kohvikuid linnaelanike kohta. Samas armastavad kohalikud tihti väljas einestada ja enamasti on igal pool vaja laud broneerida, nii et külastajaid paistab jätkuvat. Olgu veel lisatud, et austraallased (eriti just need, kes ei ela WA’s) kipuvad meie kõrgete hindade üle nurisema. Panime tähele, et näiteks võrreldes Sydney’ga on hinnavahe umbes mõned dollarid, nii et ega see nüüd väga märkimisväärne pole.

Alguses väga häiris, et paljudel söögikohtadel ei ole lahtiolekuaegu, on lihtsalt till late, mis peaks tähendama üsna hiliseid õhtutunde, aga tegelikkuses sõltub lihtsalt klientidest – kuni rahvast jätkub, hoitakse uksed lahti ja köök avatud. Aastatega on meie enda sisemine kell ka palju varasemaks nihkunud ja seda muret enam väga ei ole, et liiga hilja sööma läheks. Veel võib juhtuda, et söögikohad pannakse peale lõunat ja enne õhtusööki mõneks tunniks kinni (nagu siesta), sest tööjõud on liiga kallis, et sellisel vaiksel ajal inimestele palka maksta. Samal põhjusel on ka näiteks lauast teenindust vähe, tuleb ise kassas tellimus esitada. Olgu muidugi öeldud, et siinkohal pean ma rohkem silmas selliseid tavalisi söögikohti ja eriti just kohvikuid, kuhu satume nii nädalas kord ja eks peenemates kohtades on ka teenindus teistsugune.

Tipi jätmine pole Austraalias kombeks ja mõningatesse kohtadesse võib oma veinipudeli kaasa võtta. BYO – bring your own bottle ehk lisatasu eest (tavaliselt alla $10) restoranis oma alkoholi joomine. Kuna linn on suur, siis on igas suuremas linnaosas nö oma keskus (näiteks Fremantle, Subiaco, Mt Lawley jne) ja igas sellises keskuses on kümneid restorane, kohvikuid ja pubisid. Vahel on naljakas, kui kohalikud uurivad “kodupubide” kohta, sest minu jaoks on selline pubikultuur kuidagi võõras ja meil pole küll kunagi oma kodupubi olnud. Aga siin mõned kohad Perth’is, kuhu meie soovitaks minna:

Lapa Brazilian Barbeque – selles Brasiilia restoranis lihtsalt pole võimalik pettuda! Valik on väga rikkalik, kogu personal on brasiillased, rahvusrestoran oma parimais tähenduses.. Kindlasti soovitan proovida all you can eat buffeed, kus tundub nagu oleks hoopis sõprade juurde grillima läinud – muudkui tuuakse uusi põnevaid roogasid proovida ja kõik tundub nii isuäratav. 5+ teenindus.

The Monk – minu esimene valik Freos. Super asukoht, üsna meeldiv teenindus ja maitsvad toidud. Iga kord kui me ei oska kuskile mujale minna, siis lõpetame seal, sest see on üsna kindla peale minek. Põnev koht õllesõpradele, sest neil on ka oma pruulikoda.

Siinkohal võib veel mainida Little Creatures õllerestorani, mis samuti kuulus oma õllevaliku poolest. Väga populaarne koht, kus võib nädalavahetustel paras hullumaja olla, aga samas siiski soovitaks üle vaadata.

Siis meeldib mulle veel väga Jamie’s Italian Restaurant – minu arust üks parimaid itaalia restorane Perth’is, head hinnad ja väga professionaalne teenindus. Vähemalt korra võiks ära käia ka C Restoranis, see on 33. korrusel asuv keerlev restoran, kust avaneb super vaade kogu linnale. Kõik muu tundub seal väga heal tasemel olevat, aga no teenindus kipub häbiväärselt kehv olema. Väga palju söögikohti asub ka Crown kasiinokompleksis, parimad neist on meie arvates Merrywell ja Atrium. Victoria Parkis on veel näiteks mõnus pisike Imp, kust saab väga head kohvi ja magustoite. Kodule lähemal julgeks soovitada Bluewater Grill Steakhouse’, kuhu tasub eriti just suvel minna, sest neil on väga mõnus terass. Baaridest tooks esile Aviary ja The Garden. Kindlasti võiks siia nimekirja veel mõne põneva koha lisada, aga praegu said mõtted otsa.

Kutsungi siinkohal üles kohalikke lugejaid omapoolseid soovitusi andma. Ei kujuta ette palju meil üldse Perth’i eestlaste seas lugejaid on, aga äkki mõni ikka leidub.

Naistepäev naistevanglas

21:47Ketlin

Käisin täna WA suurimas naistevanglas Bandyup rahvusvahelist naistepäeva tähistamas! Nimelt asusin mõned nädalad tagasi oma järjekordse praktika raames tööle kahte naistevanglasse: Bandyup, mis on ainus WA maximum security vangla ja Boronia naistevanglasse. Palusin endale sellise praktika kuna mind on alati vanglate sisekliima huvitanud, aga ma pole iial vangidega töötanud.

Austraalia vanglates pakuvad tugiteenuseid paljud mittetulundusühingute moodi organisatsioonid ja ühe sellise alla – Ruah – kuulun ka mina. Ruah on päris suur organisatsioon, millel on mitmeid tegevusvaldkondi ja üks neist on naiskinnipeetavate mitmekülgne toetamine. Asume naistega tööle kuus kuud enne vabanemistähtaega ja olenevalt vajadustest jätkame tööd aasta peale vabastamist. Enamasti vajavad need naised abi elukoha taotlemisel, töö otsimisel, väga tihti on kaasatud lastekaitse ja muidugi sõltuvusprobleemid. Lisaks korraldab meie tiim ka erinevaid tugigruppe, kellega mina liitun paari nädala pärast. Jälle üks selline põnev praktika, kus ei hakka kunagi igav.

Blogisse ma muidugi eriti midagi kirjutada ei või, aga oma muljeid saan ikka natuke jagada. Olen nüüdseks käinud kolmes WA vanglas ja üldiselt on vaatepilt väga meeldiv. Eestis on ka õnnestunud paaris vanglas käia ja võib öelda, et võrrelda väga ei anna (eriti just Tallinna Vanglaga). Boronia vangla on taotluslikult võimalikult mitte-vanglalik, et naisi ühiskonda naasmiseks võimalikult hästi ette valmistada. Lisaks on Boronias lubatud kuni 4-aastastel lastel emadega koos elada.

Bandyup’i vangla on nagu “päris” vangla, kus on esindatud kõigi raskusastmete kurjategijad ning kuni 1-aastastel lastel on lubatud emadega koos elada. Üsna kurikuulus vangla, mis (nagu enamik Austraalia vanglaid) on ülerahvastatud, kuid siin pidavat asi nii hull olema, et kõigile ei jätku voodikohtigi ja magatakse põrandal. See on jälle selline huvitav teema, mida tasub edasi uurida, aga väidetavalt kannatavad meie osariigi naistevaglad alarahastatuse all. Läbisin mõlemas vanglas põgusa ettevalmistuskoolituse, mille tulemusel mind lisati andmebaasi ja nüüd algabki igapäevane töö kinnipeetavatega.

Sel aastal tähistati vanglas esmakordselt rahvusvahelist naistepäeva, mille raames tutvustasime oma tugiteenuseid tulevatele klientidele. Pean austalt tunnistama, et ma ei osanud sellest üritusest suurt midagi arvata. Päris keeruline on sellistes tingimustes loovalt läheneda, sest vahendid, mida on lubatud vanglasse tuua, on üsna limiteeritud. Lühidalt kokku võttes algas meie naistepäevapidu ühe staažika aborigeenist sotsiaaltöötaja kõnega, mis tõesti paistis naistele korda minevat, seejärel tutvustati kohalviibivaid organisatsioone ja hiljem anti võimalus individuaalselt meie teenustega tutvumiseks. Silma järgi tundus, et kohale tuli umbes 30-40 naist, mis peaks olema umbes 10% kogu vangidest. Kindlasti olid osavõtjad millegi järgi selekteeritud, aga see oli juba vanglaametnike rida.

Ma olen veel alles nii algaja, et tunnen end vangide seltskonnas üsna ebamugavalt. Olgem ausad – paljud neist näevad ikka päris hirmuäratavad välja ka. Samas kohtusin täna ilusate noorte tüdrukutega, kes pole korralikult suurekski jõudnud saada kui juba on omadega ummikus. Miskipärast šokeerisid mind samamoodi vanemad pealtnäha väga meeldivad naised, sellised noorte vanaemade moodi. Aga kõige hullemad olid rasedad naised, vot siis käis mingi klõps minu sees. Miskipärast mõjusid need suurte kõhtudega rasedad tüdrukud täiesti ebaloomulikult. See ei ole ilusa uue elu algus, see on nagu uus lüli surnud ringis.

Peale ülerahvastatuse on kohaliku süsteemi peamiseks probleemiks pärismaalased. Aborigeenid moodustavad Austraalia rahvastikust vähem kui 3%, kuid iga kolmas vang on aborigeen ning ligi pooled WA alaealistest kinnipeetavatest on pärismaalased. Meie osariik on aborigeenidest kinnipeetavate poolest juhtival kohal ja need numbrid aina tõusevad. Väga pikalt on usutud, et “panemed nad lihtsalt luku taha ja ongi probleem lahendatud”. Jällegi – kes pole pärismaalaste ajalooga kursis, arvavadki, et aborigeenid on lihtsalt pahad inimesed, halvemad kui valged ja seetõttu sooritavad rohkem kuritegusid.

Iga kord tööpäeva lõpus vanglast välja astudes ma tunnen end tänulikuna. Tänulikuna armastust täis lapsepõlve, tervise, hariduse, kodusoojuse, turvatunde eest. Mehe eest, kes ei tee füüsiliselt ega vaimselt haiget, heade inimeste eest minu elus ja oskuste eest iseennast kaitsta. Sest 90% nendest naistest ei saa seda kahjuks öelda.