Hakkasime hiljaaegu mõtlema, et ma olen üsna pea elanud kauem Perthis
kui Tallinnas. Ja sealt edasi hakkasime arutama, kuidas elu oli Tallinnas
teistsugune. Esiteks tundub nüüd tagasi vaadates, et aega oli alati rohkem. See
võib kohati isegi tõsi olla, sest Tallinnas elades ei kulunud kunagi punktist A
puntki B jõudmiseks nii kaua aega. Ma käisin Tallinnas võimalusel isegi jala!
Ja siis edasi arutledes jõudsime kuidagi lemmikrestoranideni. Tallinnas oli
meil igasugu lemmikkohti, kus söömas käia, aga Perthis tundub valik olevat nii
suur, et lemmikuid ei saagi tekkida, sest koguaeg peab midagi uut proovima.
Kahjuks on nende katsetamiste käigus ka väga negatiivseid kogemusi olnud.
Samas on Austraalia nii multikultuurne riik, kus peaks just olema
palju väga heal tasemel rahvusrestorane, kus vaaritavadki just selle konkreetse
rahvuse esindajad, mitte kohalikud austraallased. Kuigi ma ise ei ole väga suur
aasia köögi fänn, siis usun, et just aasia restoranid on täiesti
konkurentsivõimelised. Mis puutub austraalia rahvustoitudesse, siis mitmed
eestlased on austraalia köögipoolt väga jõuliselt maha teinud ja kritiseerinud
kohalikku toidukultuuri. Peab tunnistama, et mingeid traditsioonilisi hõrgutisi
neil tõesti väga pakkuda ei ole, st kõik on kelleltki (peamiselt inglastelt)
laenatud toidud. Päris naljakas, kui me paar kuud tagasi käisime
rahvusvahelisel toidufestivalil (kus oli ka eesti toit esindatud) ja nägime
Austraalia letti: pakuti ainult grillitud krevette ja lamingtoni kooki. Hästi
välja kukkunud lamington on muideks täitsa maitsev, aga noh ega ta keelt alla
küll ei vii.
Igal aastal toimub Perth’is rahvusvaheline toidufestival, kus on
esindatud kümneid rahvuskööke, sealhulgas ka eesti. Olime aastaid varem
taolisel festivalil käinud ja otsustasime ka sel aastal kohale minna ning ka
oma poola sõbrad kaasa võtta.
Tegelikult on poola köök üsna sarnane meie omaga ja oleme sõpradele
ka varem mõningaid eestipäraseid sööke pakkunud. Näiteks on kõik minu sõbrad
kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune söönud, musta leiba proovinud ja
Kalevi komme-šokolaade maitsnud. Peab
tunnistama, et mida aeg edasi, seda vähem me eestipäraseid toite sööme ja kuna
neid kuskil silma ei hakka, siis ei oska paljutki väga igatseda ka. Eestlaste
seltskonda satume harva ja pigem panemegi rõhku põnevate rahvusvaheliste
söökidega tutvumisele. Nii et selline iga-aastane toidufestival on väga
teretulnud ja samas tuletab ka meelde kui maitsev on meie köök.
Poolakatel oma esindust sellel aastal polnud, nii et vedasime nad
kohe oma telgi juurde. Päris palju kohalikke eestlasi oli asjatamas, küpsetati šašlõkki, nii lahe. Aga oh
hullu, kui me seda järjekorda nägime!!! Ma ei liialda kui ütlen, et meie leti
ees oli kõige pikem järjekord, uskumatu. Seisime üle poole tunni järjekorras ja
kui siis lõpuks meie kord kätte jõudis, oli peaaegu kõik otsas! Saime kõigile
portsu rosoljet ja paki maksapasteeti. Üks kohalik eestlane on seda pasteeti
muideks juba aastaid teinud ja see viis alati mul keele alla, aga sel korral
oli kahjuks pasteet täielik pettumus. Kahtlustan, et keegi teine võttis
pasteedi tegemise enda peale sel korral, kahjuks. Rosolje oli võrratu! Poolakad
räägivad tänaseni, kuidas see neile meeldis ja nad tunnistasid meie salati kogu
festivalil proovitud toitudest lemmikuks!
Kuna kõht jäi tühjaks, siis suundusime edasi Ungari leti juurde.
Kahjuks ma ei mäleta ühegi toidu nime, aga kõik, mis me sealt ostsime, oli väga
maitsev. Eks see ole muidugi natuke igav ja turvaline valik, nii kodule lähedal
ju. Seal tekkis isegi idee tulevikus Perthi Ungari restorani külastada, minu
teada on neid siin lausa kaks. Veel proovisime hollandi magustoitu, mis oli
küll üsna lihtne, aga maitses võrratult!
Aga kui nüüd tagasi Perth’i restoranide juurde minna, siis peab
tunnistama, et oleme juba mõnda aega pead vaevanud küsimusega, et miks
kohalikes söögikohtades nii tihti pettuma peab. Valikut on väga palju –
pidevalt avatakse uusi restorane ja mingi põneva statistika kohaselt olevat
Perthis kõige rohkem kohvikuid linnaelanike kohta. Samas armastavad kohalikud
tihti väljas einestada ja enamasti on igal pool vaja laud broneerida, nii et
külastajaid paistab jätkuvat. Olgu veel lisatud, et austraallased (eriti just
need, kes ei ela WA’s) kipuvad meie kõrgete hindade üle nurisema. Panime tähele,
et näiteks võrreldes Sydney’ga on hinnavahe umbes mõned dollarid, nii et ega
see nüüd väga märkimisväärne pole.
Alguses väga häiris, et paljudel söögikohtadel ei ole lahtiolekuaegu,
on lihtsalt till late, mis peaks tähendama üsna hiliseid õhtutunde, aga
tegelikkuses sõltub lihtsalt klientidest – kuni rahvast jätkub, hoitakse uksed
lahti ja köök avatud. Aastatega on meie enda sisemine kell ka palju varasemaks
nihkunud ja seda muret enam väga ei ole, et liiga hilja sööma läheks. Veel võib
juhtuda, et söögikohad pannakse peale lõunat ja enne õhtusööki mõneks tunniks
kinni (nagu siesta), sest tööjõud on liiga kallis, et sellisel vaiksel ajal
inimestele palka maksta. Samal põhjusel on ka näiteks lauast teenindust vähe,
tuleb ise kassas tellimus esitada. Olgu muidugi öeldud, et siinkohal pean ma
rohkem silmas selliseid tavalisi söögikohti ja eriti just kohvikuid, kuhu satume nii nädalas kord ja
eks peenemates kohtades on ka teenindus
teistsugune.
Tipi jätmine pole Austraalias kombeks ja mõningatesse kohtadesse
võib oma veinipudeli kaasa võtta. BYO – bring your own bottle ehk lisatasu eest
(tavaliselt alla $10) restoranis oma alkoholi joomine. Kuna linn on suur, siis
on igas suuremas linnaosas nö oma keskus (näiteks Fremantle, Subiaco, Mt Lawley
jne) ja igas sellises keskuses on kümneid restorane, kohvikuid ja pubisid.
Vahel on naljakas, kui kohalikud uurivad “kodupubide” kohta, sest minu jaoks on
selline pubikultuur kuidagi võõras ja meil pole küll kunagi oma kodupubi olnud.
Aga siin mõned kohad Perth’is, kuhu meie soovitaks minna:
Lapa Brazilian Barbeque – selles Brasiilia restoranis lihtsalt pole
võimalik pettuda! Valik on väga rikkalik, kogu personal on brasiillased, rahvusrestoran
oma parimais tähenduses.. Kindlasti soovitan proovida all you can eat buffeed,
kus tundub nagu oleks hoopis sõprade juurde grillima läinud – muudkui tuuakse
uusi põnevaid roogasid proovida ja kõik tundub nii isuäratav. 5+ teenindus.
The Monk – minu esimene valik Freos. Super asukoht, üsna meeldiv
teenindus ja maitsvad toidud. Iga kord kui me ei oska kuskile mujale minna,
siis lõpetame seal, sest see on üsna kindla peale minek. Põnev koht
õllesõpradele, sest neil on ka oma pruulikoda.
Siinkohal võib veel mainida Little Creatures õllerestorani, mis
samuti kuulus oma õllevaliku poolest. Väga populaarne koht, kus võib
nädalavahetustel paras hullumaja olla, aga samas siiski soovitaks üle vaadata.
Siis meeldib mulle veel väga Jamie’s Italian Restaurant – minu arust
üks parimaid itaalia restorane Perth’is, head hinnad ja väga professionaalne
teenindus. Vähemalt korra võiks ära käia ka C Restoranis, see on 33. korrusel asuv
keerlev restoran, kust avaneb super vaade kogu linnale. Kõik muu tundub seal väga
heal tasemel olevat, aga no teenindus kipub häbiväärselt kehv olema. Väga palju
söögikohti asub ka Crown kasiinokompleksis, parimad neist on meie arvates Merrywell
ja Atrium. Victoria Parkis on veel näiteks mõnus pisike Imp, kust saab väga
head kohvi ja magustoite. Kodule lähemal julgeks soovitada Bluewater Grill Steakhouse’, kuhu tasub eriti just suvel minna, sest neil on väga mõnus terass.
Baaridest tooks esile Aviary ja The Garden. Kindlasti võiks siia nimekirja veel
mõne põneva koha lisada, aga praegu said mõtted otsa.
Kutsungi siinkohal üles kohalikke lugejaid omapoolseid soovitusi
andma. Ei kujuta ette palju meil üldse Perth’i eestlaste seas lugejaid on, aga
äkki mõni ikka leidub.
1 kommentaari
Tore lugemine ;)
ReplyDelete