“Tai on naeratuste maa!” kilkab iga reisikiri ja infovoldik ja seda võib alguses võib-olla isegi uskuma jääda. Meil on selle müüdi seletamiseks päris mitu erinevat teooriat ja mida aeg edasi, seda rohkem oleme veendunud, et vähemalt valge nahavärviga turisti jaoks jääb Tai naeratus pigem erandiks kui reegliks.   

Võib-olla ma peaksin kohe ette hoiatama, et tõelistel Tai fännidel tuleks selle blogi lugemine viivitamatult lõpetada. Meie ei ole Tai fännid ning ei kavatse seda kiidulaulu enam kolmesaja neljakümne viiendat korda üle kirjutada ja rääkida võrratust puhkusest keset võrratut loodust, võrratuid inimesi ja võrratut hinnataset. Mis muidugi ei tähenda seda, et meile siin kohe mitte miski ei meeldiks, õnneks nii hull see asi ei ole. 

Kui me oma õõtsuvalt laevareisilt Phuketisse jõudsime, saabus tõeline meelerahu. Hotell, kus veedame seitse järgnevat ööd, tervitas meid laia naeratuse saatel (lõpuks ometi!) ja sisendas üsna veenvalt, et seda puhkust on võimalik veel päästa! Kes otsib mõnusat hotelli, siis Karon Sea Sands Resort & Spa on kindla peale minek, pole ühtki paha sõna öelda. Tagantjärgi võib öelda, et see oligi üks vähestest kohtadest, kus meid kõige meeldivamalt teenindati.

 Tõelised turistid puutuvad iga päev lugematuid kordi kokku igasugu klienditeenindajatega. Teeninduse tase on Phuketis ebameeldivalt madal! Esiteks ei räägita eriti inglise keelt, mida on keeruline mõista, arvestades, et tegemist on turismile üles ehitatud piirkonnaga, mida külastab aastas vähemalt 4 miljonit inimest (ja see number pidevalt kasvab). Ja kuna turiste on palju, siis muutuvad kohalikud laisaks ja ei viitsi enam pingutada (see on minu teooria).

100.00 THB = 2.56640 EUR
100.00 THB = 3.26332 AUD

 Juba esimesel õhtul sai selgeks, et Phuketis käib palju venelasi, mida ma tegelikult küll teadsin, aga ei osanud päris niimoodi ette kujutada. Kohalikud tervitavad enamus valgeid: “Privet!”, igal pool hakkab silma venekeelseid silte ja kohanimesid, esimesena ulatatakse alati venekeelne menüü ning väga palju pakutakse venekeelseid ekskursioone. Sattusin näiteks ühte kauplusesse, kus müüdi igasugu käsitsi valmistatud seepe ja looduslikke teesegusid jne ja kahjuks ei olnud mul võimalik sealt midagi osta, sest mu vene keele tase ei olnud piisav, et kaupadest aru saada ning tai keelt, üllatus-üllatus, ei ole ma õppinud. 

 Ega mul üldiselt venelaste vastu midagi ei ole, aga need eksemplarid, kes Eesti idanaabrusest Phuketile kohale lendavad, on küll üks omaette sort. Võib-olla sobiks neid uusrikasteks nimetada. Minu jaoks on nad liiga lärmakad ja ebaviisakad ning kahjuks hakkab see kuidagi eriti hästi igal pool silma. Enamusele neist on otsaette kirjutatud “olen rikas rahaboss, tegelt olen vene oss”. Teiseks ei oska see Phuketisse reisiv venelane ühtki teist keelt peale vene keele. Kui mitu korda me sattusime nägema, kuidas näost punane venelane midagi vihaselt vene keeles kohalikelt nõuab. Võite kolm korda arvata, kas kohalikud valdavad vene keelt või mitte!

Esimesel õhtul otsustasime Karonis natuke ringi vaadata ja muidugi sattusime turule. Turg ja müügiletid on Tais igal nurgal, koguaeg saab midagi kuskilt osta, Aasia eripära. Noh jalutasime seal siis ringi ja jäin mingeid kaupu hetkeks uurima. Geelitukaga kohalik müügimees hüppas kohe ligi ja hakkas juba ostu vormistama. Ma siis püüdsin tal hoogu maha võtta ja küsisin uudishimust kaupade hindu. Geelitukk oli muidugi proff müügimees ja teatas mulle täiesti naeruväärse summa. Kuna see oli alles esimene õhtu ja ega mulle ta asjad ei meeldinud ka, niisiis otsustasin viisakalt Geelitukaga hüvasti jätta. Ja mis sealt siis tuli! Kutt sõimas mu läbi!!! Et miks ma tulen ta poodi kui midagi ei osta!!! Heikki oli natuke eemal ja ei saanud esimese hooga täpselt pihta, et kus see skandaal nüüd lahti läks ja ma olin nagu puuga pähe saanud, ei mõistnud midagi vastu ka öelda.

Jalutasime siis edasi, ise ka ei saanud aru, mis just sekund tagasi juhtunud oli. Jõudsime päikseprilli letini, kõik kuulsamad brändid muidugi esindatud. No seal poes ei olnud meil mingit ostusoovi, aga vaatasime siiski ringi. Olin juba ettevaatlik, et ühtki asja liiga pikalt uurima ei hakkaks igaks juhuks. Sellest hoolimata püüdis müüja muidugi kõiki asju mulle pähe määrida. Kui ma oma lühikese ringkäiguga poest juba väljuda olin jõundnud, pistis kutt solvunult karjuma, et miks ma vaatasin ta kaupu, kui midagi ei ostnud!!! No kujutate pilti! Alles viis minutit tagasi sain peapesu ja nüüd uuesti! Seekord ma ei suutnud vait olla ja sõimasin tal näo täis, et ta peaks endale uue töökoha otsima, sest tal pole õrna ainugi, kuidas klientidega käituda jne. Asi läks tegelikult juba päris inetuks, nüüd juba sekkus ka Heikki ja mul hakkas kuidagi hirmus seal. Teate ju küll, mismoodi kolmanda maailma riikides need asjad käivad.

Kõndisime vihaselt sealt minema ja lubasin endale, et ei tõsta sammu ka enam sellisele turule! Esimese hooga tahtsin tagasilennu pileteid juba varasemaks tõsta, et saaks siit sit***st Taist minema! Esimest korda elus kui ma poemüüjalt sõimata saan ja ühtlasi lausa kaks korda järjest! Kujutage ette, kui igal pool asjad nii käiks. Väga tõhus vahend shopahoolikute raviks, keegi ei julgeks poe poole vaadatagi, rääkimata sisse astumisest. Või vastupidi, mõjuks rahakotile laastavalt, sest igalt poolt, kuhu pilgu pöörad, peaks midagi ostma.

Selline tore esimene päev Phuketil muutis meie suhtimise Taisse kahjuks väga negatiivseks. Kõigest ei jõua siia muidugi kirjutada, aga kõige enam jäigi häirima, kuidas kohalikud meisse suhtusid. Õnneks mul polnudki üldse plaanis sinna shoppama minna, küll aga armastan ma igasugu käsitsi valmistatud suveniire, ehk siis ei tahaks mõne lolli geelituka pärast kaubandusest päris kauge kaarega ka mööda käia.

Õhtul otsustasime, et homme tuleb endale mingi transpordivahend rentida, et saaks natuke omapäi ringi käia ja naeratuste maaga ehk veidi paremaid suhteid luua. Oma naiivsuses me veel ei teadnud, et see ei pruugi üldse nii libedalt minna. Kõigest sellest ja teistest tagasilöökidest juba järgmisel korral…

Täna räägime natuke rohkem sellest, mis siin Phi Phi’l teha ka on. Pole vist eriti üllatav, et enamasti pakutakse igasugu veespordiga seotud tegevusi. Hommikust õhtuni võib käia sukeldumas või snorgeldamas, paadituuridel, veesuusatamas või inimtühjadel randadel ujumas. Saareriigile kohaselt on igal pool pisikesi ja suuremaid saari, mida turistidele reklaamida ja tutvustada.

Me siis läksime ka eile saaretuurile. Kuna oleme varasemalt taolistel tuuridel käinud, siis võtsime seekord ette lühema, kõigest poolepäevase tripi, et kõik nö kohustuslikud vaatamisväärsused ära näha. Neid tuure pakutakse absoluutselt igal nurgal, aga ülesehituselt paistavad kõik üsna samasugused. Meie neljatunnise tripi hinnaks kujunes ฿400/in ja see sisaldas hommiku- ning lõunasööki (loe:kontsentraatmahl, munavõileib, riis + küpsised). Muide, igasugune tingimine on minevik ja tänapäeval võib juhinduda hinnakirjast.

Hommikul pakiti siis kümmekond turisti longtale e pikasabalisse paati ja saadeti saari avastama. Me olime nagu kriminaalid seal üksteise kõrvale surutud. Ju kohalikud ei tule selle peale, et euroopa inimene on võrreldes nendega palju suurema kondiga ja meid ei mahu nii palju sellesse pisikesse paati. Enamus inimesi peale meie olid jälle prantslased…

Kõigepealt jõudsime kuulsale Maya Bay rannale, mida te kõik olete arvatavasti telekast näinud. Enne veel kui jõudsime varbad liivale maha panna, teatas paadijuht  (keda tuurijuhiks oleks ilmselge liig nimetada), et saarele minekuks peab tasuma ฿100!!! Kes maksta ei soovi, peab tund aega paadis passima!!! Kas ma pean selgitama, et sellest saarele mineku maksust kuulis kogu seltskond esimest korda täpselt enne paadist Maya Bay’le ronimist?! Üks prantslane läks täitsa endast välja ja uuris, kas igal saarel tuleb maksta, kokku oli meil kavas ju 5 saart! Täielik väljapressimine, sest sisuliselt saime alles tuuril olles teada, et algne ekskursiooni hind on ajas muutuv. Hakkasime juba ette kujutama, kuidas uus maks ootab meid ees peale saare külastamist ja kuidas iga uue saare juures peab rahakoti jälle välja otsima.

Rand oli tõesti ilus, aga oleks meile palju rohkem meeldinud ilma sadade teiste turistideta. Noh, ega see eriline üllatus ei olnud, aga siiski oli koha peal raske uskuda, et inimesi oli niiiii palju kohale tulnud. Enamus pilte on meil koos võõraste turistidega, aga mis seal siis ikka. Kahjuks pean tunnistama, et sellised rannad ja mereveed on nähtud ja meis mingeid väga erilisi emotsioone ei tekitanud.

Edasi käisime veel mõnes rannas, sai ujuda, vettehüppeid harrastada ning snorgeldada. Üldiselt ei osanud seda tuuri kuidagi nautida, sest paadijuht ja tema suhtlemisoskus oli allapoole arvestust. No ma saan aru küll, et tal on nendest randadest ja nõmedatest turistidest kopp juba ammu ees, aga ehk siis tuleks natuke peegli ees enne uut tööpäeva harjutada… Mitmed teisedki olid pettunud kogu selles asjaajamises, nii et pole meie üksi siin erilised kriitikud. Muide, kui tagasi hotellituppa jõudsime, siis avastasime, et kõigele lisaks lõpetas ta tuuri peaaegu tund aega varem ära, vot sulle!

Loodus oli seal ilus küll, aga nägi äravahetamiseni sarnane välja Filipiinidega, kus esiteks oli puhtam, vähem turiste ning filipiinode klienditeenindustase ühtis meie arusaamadega. Sellel väljasõidul oli kahjuks väga tugev raha lõhn juures ja kuigi ma teadsin juba enne Taisse saabumist, et tegemist on turistilõksuga, siis seekord silma väga kinni ei õnnestunud pigistada.

Üldiselt ma soovitaks pigem rentida paat + kohalik paadimees ja minna ise neid ilusaid kohti avastama. Kaalusime ka meie seda varianti, aga kuna olime varem selliste valmis tuuridega rahule jäänud, siis läksime omast arust lihtsama vastupanu teed. Saari on seal väga palju, valik suur ja lai ning kes teeb enne kodutöö ära, ei tohiks pettuda. 

 

Õhtupoole enne päikseloojangut otsustasime vaateplatvormile (pilet ฿20) turnida. Oijah, sellises niiskuses oli see ikka paras katsumus! Õnneks saab tippu jõudes pisikesest putkast igasugu erinevaid karastavaid turgutisi soetada, nii et jäävad ellu ka need, kes unustavad end veepudeliga varustada. Päris ilus vaade avanes sealt, inimesed lihtsalt istusid kivide otsas ja puhkasid silma, nii mitmedki olid tulnud päikseloojangut nautima. Ma hakkasin paratamatult ette kujutama, mismoodi see tsunaami sealt ülevalt võis paista. Mõelge, mõned inimesed just sealt vaateplatvormilt seda pealt nägidki!

Tundub, et meid see fenomenaalne Phi Phi ära ei võrgutanud. Turistilõksule kohaselt oli koguaeg tunne, et ma ei mahu kuskile ära. Öeldakse, et Phi Phi on pidutsemise saar ja võin seda kahtlemata kinnitada. Näiteks ilma kõrvatroppideta enne kella 4 hommikul magama ei õnnestunud jääda. Väga häiris, et teenindav personal suutis inglise keeles heal juhul öelda thank you ja arvestades kvaliteeti tundus enamus tooteid ja teenuseid ülemakstud. Ma kahtlustan siiski, et kui poleks olnud filmi “The Beach”, poleks meie oma jalga Phi Phi’le tõstnud, sest ega seal rohkem midagi väga erilist ei olnudki.

Kolmanda päeva hommikul oli täitsa hea meel praamile astuda ja ära sõita. Mul oli kodutöö küll tehtud ja olin Phi Phi kohta lugedes veendunud, et siin peab iga turist ära käima, kuid enam meil sellist seisukohta ei ole. Tais on mustmiljon asustamata saart, kuhu saab mõneks tunniks sõita, ma ei oska välja tuua mille poolest see Phi Phi nii eriline on ja miks sinna minema peaks. Kirev ööelu on igal pool mujal täpselt samamoodi olemas, tundub aja raiskamisena mingi disko pärast sinna kohale sõita.

Enamus randu on räpased ja ei kutsu ujuma, ilusate randade nägemiseks peab paadiga kuskile eemale sõitma. Kuna igal ööl pidutsevad rannas sajad turistid, siis hommikul näeb seal kõiksugu peojääke (sealhulgas klaasikilde). Kuigi on tegemist maailmakuulsa tõmbenumbriga, kust käib miljoneid turiste läbi, siis inglise keelega on raskusi isegi hotelli töötajatel. Tundub, et turist jätab siia nii palju raha, et keegi ei viitsi pingutada, klienditeeninduse tase on olematu.

Kõige tipuks oli paadireis tagasi Phuketisse meie senise elu kõige hullem! Ma olin vahepeal üsna kindel, et me lähme põhja! Ilm oli küll sombune, aga erilist tormi küll kuskilt ei paistnud, sellegipoolest loksutas nii hullusti, et enamus inimesi öökisid või oksendasid. Meeskond hakkas juba 10 minutit peale sadamast lahkumist oksekotte jagama ja hea oli, sest iga teine sai seda sihtotstarbeliselt kasutada. Me võtsime igaks juhuks tableti sisse, jumal tänatud. Kujutage ette kaks tundi karusselli sõita ise samal ajal mõeldes, et kogu kupatus laguneb kohe koost. Mul oli täpselt selline tunne. Vahtisin aknast välja proovides ükskõik mille muu peale mõelda. Vahepeal pidi kõrvad või nina kinni hoidma, et erinevad hääled või oksehais olemist veel õõnsamaks ei teeks. Täielik õnnistus oli kaks tundi hiljem jalg kindlale maapinnale panna!

Ma ei taha kõlada negatiivsena, aga kahjuks ei õnnestunud meil avastada Phi Phi’l see, mida enamus selle saare kummardajaid armastavad. Kohalikud on muutunud väga laisaks ja seetõttu ei pane eriti rõhku klienditeenindusele. Tundub, et turistid ei saa siit saarelt mitte kunagi otsa ja nii polegi vaja pingutada. Olles külastanud erinevaid riike/saari Aasias, ütleme, et Phi Phi (ja Tai) võib vabalt vahele jätta.

Võib üsna kindlalt väita, et sõitsime siia saarele kaudselt ühe filmi pärast. Koh Phi Phi Leh (see on nüüd tõesti juba teine saar, aga täpselt meie saare külje all) sai kuulsaks kolmteist aastat tagasi kui Leonardo Di Caprio isiklikult kohale lendas ja film “The Beach” üles võeti. Film sai kuulsaks ja saar sai kuulsaks, mille tulemusel kohalik turism välgukiirusel hoo sisse sai.

Järgmine, mitte just nii meeldiv sündmus, mis sellele saarestikule (kus on kokku 6 saart) kuulsust kogus,  leidis aset 9 aastat tagasi. Kurikuulus tsunaami pühkis peaaegu kogu selle saare maatasa. Ühelt poolt ründas 3m ja teiselt poolt 6,5m laine, mis sai suure mürtsuga keskel kokku ja viis arvatavalt umbes 4000 inimelu endaga kaasa. Võttes arvesse, et saarel võis tol hetkel olla u 10 000 inimest, siis tegelikult ei tundugi see neli tuhat nii suur number. NB vaata filmi The Impossible, väga võimas!

Kokteilid

Klienditeenindus

Arvestades, milline turismimagnet see Phi Phi on, eeldaks küll natuke professionaalsemat klienditeenindust. Pole nende paari päeva jooksul veel kohanud kohalikke, kes monoloogi asemel suudaks dialoogi astuda. Näiteks meie hotelli personal lihtsalt ei räägigi midagi. Ise küsin, ise vastan või loen kehakeelt. Tundub, et aru saamisega ei olegi neil väga probleemi, pigem ei osata vastu rääkida. Üllatav, et enamasti ei pandagi üldse rõhku klienditeenindusele, ju on turiste nii palju, et ei peagi pingutama.

Aga selle kõige juures mulle meeldib, et on ära kadunud see tingimise ja hindade üle kauplemise komme. Mulle pole see kunagi meeldinud! Enamasti on igal pool fixed price ja keegi ei kauple. Vanast harjumusest ikka alguses proovisime, aga ei võetud väga vedu. Näiteks pitsa maksab igal pool üle saare ฿80, võta või jäta. Kui muidu võiks leti äärest minema kõndida teades, et kaupleja jookseb sulle kasvõi järgi, siis siin võid koju jalutada ja kedagi ei huvita, kui sulle pakutud hind ei sobi. Ja siit jõuamegi sujuvalt

Hinnatasemeni

Ehhee, pole siin nii metsikult odav midagi. Näiteks päevituskreemi saab Austraaliast sama hinnaga (฿ 450-500), nagu ka Jack Daniels’i kokaga 345ml supermarketis ฿180. Oma hotellitoa eest olime sunnitud maksma ฿2350 öö ja kohe kindlasti pole see mingi eriline hotell, aga majutusest võiks lausa eraldi lõigu kirjutada, nii et kannatust sellega. Restorani pearoad on keskmiselt ฿300-500, kokteilid ฿150-200, Tai massaaz ฿300, puuvilja shake ฿80, rannatooli laenutus ฿ 100-150, poolepäevane saaretuur ฿400/in ja 8h tuur ฿600.

Austraaliast tulles need hinnad väga ei morjenda, aga ma ei tea, kuidas eestlased siin nii massiliselt armastavad käia. Eks mõnevõrra võib hindu mõjutada ka see, et asume saarel ja eeldatavasti on näiteks Phuket natuke odavam, aga peab tunnistama, et uskusime pigem natuke teistsuguseid hindu kohata.

Hotellid

Jõuamegi minu lemmikteemani majutus. Surfasin netis juba paar kuud tagasi uudishimulikult ringi ja uurisin hotelle. Hind ja kvaliteet tahtsid kuidagi väga erinevat sammu käia. Ma olin vist endale valmis mõelnud, et umbes $50-60 ehk alla ฿1800 eest saab Aasias juba täitsa kena hotellitoa. Leidsin küll igasugu sooduspakkumisi, aga maksta ฿3000 ühe öö eest tundus kuidagi väga ülemakstud, eriti kui süveneda klientide kirjutatud tagasisidesse.

Ööbime Phi Phi Palms Residence’s, mille tuba on üsna närtsinud olekus, mille teenindusele võiks ümmarguse nullpunkti anda ja mille seinad on paberist. Aga meil on toas konditsioneer ja telekas ja lausa külmkapp! Vaade kõrvalasuvale hurtsikule (mis on tegelikult külastajaid täis hotell!) tõestab meile küll üsna veenvalt, et elame luksuses, aga kolme öö eest tasutud ฿7050 tekitab toas ringi vaadates ikkagi segadust. Sellistel hetkedel ma kadestan igasugu hipisid, kes hotellitubade kvaliteedi pärast kunagi oma pead ei vaeva ja kes isegi Aasias on valmis mõne kohaliku poolikul võidunud diivanil magama (loe: couchsurfing).

Kes praegu samamoodi otsib hotelli Phi Phi’le siis teate, ma ei oskagi teile midagi soovitada. Kui te olete ülalkirjeldatud hipi, siis on asi väga lihtne. Siin on iga nurga peal hosteleid, kus saab üsna odavalt narivoodis ööbida. Kui teile tundub, et see ei kõla just kõige lõõgastavama puhkusena, siis lihtsalt makske rohkem ja unustage ära, et see peaks olema odav Aasia. Üks võimalus on muidugi veel võtta tuba konditsioneerita (hinnavahe on märgatav!), aga seda tasuks kaaluda eelkõige neil, kes näiteks sooviks üleliigseid kilosid puhkuse ajal välja higistada või kes unistab aurusaunas magamisest, sest muidu võib tekkida tunne, et piinlete vabatahtlikult. Õhuniiskus on aastaringselt vähemalt 75%, eile oli see näiteks 93%!

Restoranid

Kohalik õlu

Õhtusöök Piraadimajas

100 THB = 2.56640 EUR
100 THB = 3.26332 AUD

Tervitusi toome palmisaarelt Koh Phi Phi, teretulemast Tai Kuningriiki! Lõpuks ometi jõudis kätte meie kauaoodatud puhkus! Nüüd on aeg ennast lõõgastumise lainele viia ja nautida põnevat Tai saareelu!

Kõigepealt peab rõõmustama, et mõned truud lugejad on veel meile alles jäänud peale nii pikka vaikust. Ega mul polegi muud öelda, ma olen lihtsalt laisk olnud ja mitte midagi kirjutanud. Viimased kaks nädalat tegelikult olin üsna hõivatud praktika ja sellega seonduvate töödega. Küll oli hea meel peale seda kohver kokku pakkida ja lennujaama sõita.

Miks Tai? No Tai ei ole enam eestlaste seas mingi eriline sihtkoht, aga Tai oli meil mõttes juba ammu. Heikki, kes siin aastaid tagasi puhkamas käis, teatas päris kindlalt, et siia on mõtet küll tagasi tulla. Pealegi on Tai meile üsna lähedal ja siin on väga odav.

Kavatseme nüüd 3-4 päeva veeta Phi Phi’l ja siis edasi Phuketisse umbes nädalaks. Suuri plaane polegi veel tekkinud, tahaks lasta asjadel spontaanselt juhtuda. Neil on siin turistidele igasugu imeasju välja mõeldud, siit peaks küll igaüks midagi leidma.

Esmamuljeid? Phuketi lennujaamast välja jalutades võttis meid vastu korralik paduvihmasahvakas! Õhk oli troopilisele kliimale kohaselt niiske ja taevas täiesti hall! Aga teate, meie tuleme ju päikselisest Austraaliast, kus näiteks viimane nädal juhtus olema 38kraadi, nii et ega see tühipaljas vihm meid küll väga rivist välja ei löö. Jõudsin veel ette kujutada, mis tunne oleks aprillikuisest Eestist siia kohale lennata, no kahtlemata hoopis teised emotsioonid.

Praegu on küll tipphooaja lõpp, aga rahvast on siiski üsna palju. Õnneks pole siin saarel mootorsõidukeid – ülerahvastatud  ja hullumeelse liikluskultuuriga Aasias on sellised saared kohe meie erilised lemmikud! Muidugi häirib väga kõikjal silma hakkav ja ninna tungiv mustus! Iga kord peale restoranikülastust kerkib pähe küsimus: kas sain toidumürgituse või läks seekord õnneks. Nähes, mismoodi siin toore liha või kalaga umber käiakse, tahaks ainult küpsiseid süüa… Aga kõik see käib kolmanda maailma riigis asja juurde ja parem oleks kohe alguses igasugu harjumuspärased hügieeninõuded ära unustada, endal lihtsam. Praeguse hetkeni on tervis korras ja hea olla, kui ainult see niiskus välja arvata…

Ametlikult on meil siin Austraalias suve lõpp… Mina ütleks, et märts ja aprill on veel täitsa suvised, aga alates  maist me enam nii kuuma päikest ei näe. Sel aastal on tegelikult isegi meiesuguste kuumalembeliste jaoks vahepeal liiga palav olnud. Mitu nädalat järjest ikka ei taha neljakümnekraadises supis elada.

Ma jäin poolteist nädalat tagasi haigeks. Ei midagi hullu, lihtsalt nohu ja kurguvalu. Istusime õhtu otsa sõbranna juures otse konditsioneeri jahutava tuule all, sest õues küttis juba mitmendat päeva. Järgmine hommik oli kohe aru saada, mis ja miks juhtus. Kuna mul midagi muud peale külmetuse viga ei olnud, käisin muidugi kenasti koolis edasi, aga sellises olukorras oleks vist siiski pidanud hoopis koju jääma.

Austraalias on kuuma ilmaga üsna raske terveks jääda. Kui õues on 35 ja rohkem kuumakraade, siis siseruumides puhub salakaval 18-kraadine konditsioneerituul sulle näkku korraliku pahmaka külma õhku. Esimesed kolm minutit on selline turgutav jahutus päris mõnus, aga peale seda hakkab higisel ja ülekuumenenud kehal kole külm. Seetõttu on mul näiteks autos alati üks poeskäigu-kampsun varuks ja kinno minnes panen sokid igaks juhuks käekotti.

Aga koolis käimine on sellise kuumalaine ajal omaette katsumus. Kui ma oma niigi tatise nina ja valutava kurguga hommikul teele asun, siis tavaliselt on juba väljas 30+ kraadi ja kuum päike kütab sellele koguaeg lisa. Parimagi tahtmise juures pole isegi kell 9 hommikul võimalik 15-minutilisel autosõidul konditsioneeri vältida, aga kui sul juba on haigusepisik sees, siis konditsioneerist saab sinu vaenlane number üks!

Kui ma siis lõpuks kooli juurde jõuan (pool teed sobivat temperatuuri kruttinud), ootab ees uus katsumus. Kuna õpilastele meil eraldi parklat ei ole, pean ma natuke eemale parkima ja umbes 5minutit kõndima. See ei olekski midagi hullu, kui ma ei peaks kooli “vahetusriideid” kaasa võtma. Probleem on selles, et koolimajas uugab konditsioneer sellistel kuumadel päevadel lausa täistuuridel. Kui kolm tundi loengus ära istuda, näeb ümberringi ainult kananahas kaasõpilasi. Jah, ma ei ole ainuke, kes seal külmetab ja selleks ei pea üldse tõbine olema, et koolis külm hakkaks. Ei tea, kas mul paarikümne aasta pärast midagi muud ka sellest koolist meeles on peale ebanormaalselt madal temperatuuri. Irooniline, et ka kõige käredama pakasega ei ole ma Eestis õppetunni ajal kunagi niimoodi külmetanud!

Ühesõnaga käime me loengutes ka 40kraadiste suveilmadega pikkade pükste ja kampsunitega. Igal teisel on sall vms kaasa pakitud, et päris värisema ei peaks. Tõbisena on nii suured temperatuuride kõikumised veel eriti raskesti üleelatavad, võite ise ette kujutada. Algusest peale ei ole mulle siin see trend meeldinud. Ebanormaalne on ennast hästi tunda nii kiiresti vahetuvates soojakraadides.

Kojumineku ajaks on kätte jõudnud päeva kõige kuumem hetk, päike paistab lagipähe ja varju pole kuskilt otsida. Viieminutilise jalutuskäigu jooksul jõuab juba väga palav hakata, eriti kuna on vaja kaasa tarida salle, kampsuneid ja muud varustust. Kui ma auto juurde jõuan, ise ülepeakaela higine (ei teagi, kas haigusest või päikesest), tuleb auto kõigepealt maha jahutada, sest see on mitu tundi küpsenud ja sees võib olla juhtumisi vähemalt kakssada kraadi!

(Vahemärkusena: Eestis vist sellist lisavarustust ei kasutata, aga siin on igal endast lugupidaval autoomanikul esiklaasile asetamiseks päiksevari, mis aitab kuumust natuke eemal hoida. Ma ei saaks enam päevagi ilma selle imelise hõbedase varjuta!)

Kojusõit möödub jällegi liiga-külm-liiga-kuum rütmis. Isegi koduseinte vahel ei saa sellest salakavalast konditsioneerist lahti, sest vastasel juhul on lihtsalt liiga palav. Pole siis ime, et ma sellisest tavalisest külmetushaigusest üldse terveks ei tahtnud saada.

Mulle meeldib küll kuum suvi, aga ma pean tunnistama, et esimest korda selle aja jooksul ma avastan, et Eestis võib üks asi parem olla. Kahtlemata on Eestis ükskõik millisel aastaajal (kaasaarvatud käreda pakasega talvel) parem haige olla ja kergem terveks saada! 

Brasiillasi on Austraalias üsna lihtne kohata, neid lihtsalt on siin päris palju ja arvestades nende rahvaarvu ei ole see just eriline üllatus. Mulle brasiillased VÄGA meeldivad! Hästi soojad inimesed, kostitavad sind alati laia naeratusega ja paistavad seltskonnas oma rõõmsameelsusega kohe silma! Ja nad on lausa sündinud pidutsema!

Mica viis meid pühapäeval Brasiilia Karnevali peole, mis toimus Perth’i südalinnas ja kuhu tulid vähemalt enamus kõige lahedamaid brasiillasi kohale! Täiesti lõpp, mis elamus ja mis show! Elav muusika, sambatantsijad, etteasted võitluskunstidest jne jne, nii kirev õhtu! Seal võis ennast täiesti ära unustada, et me oleme ikka veel Austraalias ja mitte kaugel Brasiilias.

Brasiilia kultuur on tõeliselt rikas ja kuigi meie nägime nende tundide jooksul väga väikest osa sellest, mida Brasiilial pakkuda oleks, siis armusin Brasiiliasse juba ma-ei-tea-mitmendat-korda. Tantsisime võrratu muusika taustal varbad villi ja jõime ehtsaid brasiilia caipirinhasid, tõeline karneval!

 Kindlasti olime meie Adrianna ja Jennaga ühed vähesed liba-brasiillased, aga see ei häirinud küll kedagi. Tihtipeale tuli keegi juttu ajama portugali keeles, aga siis lihtsalt läksime kiirelt üle inglise keelele. Rahva seas võis näha päris noorukesi ja samas oli vanaema-ealisi, kõik tantsisid üksteise võidu ja lõbu oli laialt.

Arutasime Adriannaga (kes on Poolast pärit),et meie kultuur küll jääks vist teiste rahvuste esindajatele pisut igavaks. Kujutage ette, ma võtaks Mica mingile eestlaste rahvusõhtule kaasa, no küllap tal oleks ikkagi huvitav, sest kõik oleks talle uus, aga ma oleks koguaeg pabinas, et ta jääb kohe magama.  Eks eestlastel ole teised väärtused, aga võrreldes brasiilia peoga jääks eesti pidu küll minu arust kuidagi pisut kahvatuks.

Seda tunnet, mis seal peol meid valdas, on väga raske edasi anda. Ühelt poolt tundsin jälle, kui mitmekülgne ja põnev on elada multikultuurses Austraalias, kus enamus mu sõpradel on erinevate riikide passid ja kus iga päev võiks maitsta killukese kellegi teise kultuurist. Teisalt tundsin end seal nende sadade brasiillaste kõrval nii koduselt. Nemad juba teavad, kuidas pidutseda ja kuidas oma sõpru külalislahkusega üle puistata!