Natuke sai siin juba mainitud, et mul on uus töö. Kui nüüd mõtlema hakata, siis täpselt sellest ametist olen vahelduva eduga juba aastaid unistanud – lastekaitseametnik. Magistrisse sotsiaaltööd õppima minnes oli kindel siht silme ees lastekaitses lõpetada ja seetõttu hakkasin juba ülikooliajal lastekodulastega tööle. Ma küll ei tea palju Eesti lastekaitsest, aga tundub, et süsteemid on üsna erinevad ja mul pole isegi eestikeelset sõnavara kõige siinse kirjeldamiseks.

Vanemliku hoolitsuseta laste ja teismelistega töötamine on paras katsumus, aga just seetõttu see mulle vist niiväga meeldiski – töö on täis väljakutseid ja pidevalt saab end proovile panna. Need noored, kellega mina töötasin, olid ikka täiesti katkised hinged, nii et politsei- ja kiirabiväljakutsed polnud midagi erilist. Mitmeid kordi juhtusime mõne politseinikuga jutule, kes küsisid, kuidas me küll suudame sellist tööd teha!? Veider, kui sellise küsimuse esitab politseinik, aga eks nad vihjasid rohkem sellele, et neil ikka hoopis teine väljaõpe ja töövahendid enda kaitsmiseks. Nende kahe aasta jooksul ma ise tööl küll kordagi viga ei saanud, kuigi paar korda läks ikka väga napilt. Samas mitu töökaaslast olid nädalaid erinevate vigastustega töölt kõrvaldatud.

Selline hullumeelne töökeskkond karastab korralikult ja mingil hetkel avastadki, et oled paksu naha kasvatanud ja naljalt miski sind rivist välja ei vii. Ja siis ikka ja jälle on sul selliseid tööpäevi, kus sa räägid mõne teismelisega pikad jutud maha ja tunned, et su töö kannab vilja ja kui sa ka muud pole saavutanud, siis oled sa vähemalt mõne positiivse mäletamist väärt elamuse võrra nende laste elu rikastanud.

Kõige selle pärast oli mul tegelikult väga raske residential care’st edasi liikuda. Alates magistri lõpust olin tööpakkumisi uurinud, aga teadsin väga täpselt, et tööandjat ma vahetada ei taha – pigem samas ametkonnas edasi liikuda. Miskipärast osutus see üllatavalt raskeks, sest töökuulutusi oli väga minimaalselt ja suurt mitte midagi minu kandis. Ja siis tuli üldse government freeze ehk vabade töökohtade täitmine peatati või täideti need olemasolevate töötajatega. Government freeze mõjutas ka mittetulundusühingute rahastamist ehk siis tööd otsivate sotsiaaltöötajate jaoks oli see üks pikk ja piinarikas aeg. Mitmed mu kursakaaslased olid suht nördinud. Mind see kõik õnneks otseselt ei mõjutanud, sest mul polnud kuskile kiiret, küll aga tegi olukord murelikuks.

Kui üldisest tööpuudusest rääkida, siis juba mõnda aega on see väga aktuaalne teema olnud. Viimase statistika kohaselt on kõige kõrgem tööpuudus Western Australias - 6,5% ja seda peetakse muide katastroofiliseks. Üldine Austraalia tööpuudus on 5,7%. Süüdistatakse kaevandusbuumi lõppu ja valitsuse oskamatust selleks valmistuda. Viimati oli tööpuudus WAs nii kõrge aastal 2002. Muide, naiste tööpuudus on WAs väidetavalt rekordiliselt 7%. Vaatasin praegu, et Eestis on tööpuudus hetkel 6,8%.

Ei saaks öelda, et meie tutvusringkonnas kedagi käesolev majandusolukord väga mõjutanud oleks. See on üldse selline natuke naljakas teema, sest omal ajal õpetati koolis, et “normaalne” tööpuuduse määr on umbes 5% ja meil nimetatakse 6,5% töötust kriisiks. Hea näide jälle poliitikute omavahelisest poriloopimisest ja ajakirjanduse võimest manipuleerida inimestega.

Aga minu uue töö juurde tagasi tulles, siis järgmisel nädalal saab juba kolm kuud täis ja mida aeg edasi, seda enam ma oma tööd armastan. Boss (šotlane) on mul üsna karm juhtunud, no ütleme nii, et õlale ta väga ei patsuta. Mul ei olegi taolist ülemust väga Austraalias olnud, ta on pigem selline eestlase mentaliteediga, et pead end kõigepealt talle tõestama ja mingit kiitust ei tasu naljalt loota. Teate küll, kuidas muidu siin Austraalias on nii levinud, et tuuakse su tugevusi koguaeg välja ja öeldakse aitäh, et tööle tulid. Õnneks ta on teistega ka selline, nii et küllap see lihtsalt tema stiil. Paar päeva tagasi muide lõi mind jalust kiitusega ja ma kohe järgmised pool tundi ei suutnud tööle keskenduda.

Tiim on meil üsna kirju ja nalja ikka saab selles karmis ametis – ega ilma huumorita sellist tööd ei saa teha. Muidugi olen üks väheseid nö võõramaalasi. Kuigi päris paljud mu töökaaslased on sündinud väljaspool Austraaliat, siis enamus neist on siiski lapsepõlves siia kolinud ja minusuguseid on ainult mõni üksik. Uskumatul kombel on minu tiimis näiteks rootslanna, kes küll juba üle 20 aasta siin elanud ja üks teine töökaaslane on Venemaalt (samamoodi mingi mitukümmend aastat tagasi siia kolinud). Päris naljakas oli veel see, et sattusin ühte tiimi oma kursakaaslasega, kellega koolis olin küll vaid korra rääkinud, sest tegime ühe aine koos, küll aga on meil päris palju ühiseid tuttavaid. Enamus töökaaslasi ei tea suurt midagi Eestist ja pole kunagi ühtki eestlast kohanud. Ma ikka vahel mõtlen, et mis mu kliendid mõtlevad, aga siiani väga keegi uurinud ei ole. Eks nad tahavad minuga võimalikult vähe tegemist teha.

Kuulun Intake, assessment and intervention tiimi – ehk siis meie tegeleme kõigi oma piirkonna uute juhtumitega. Saame näiteks teate koolist/haiglast/politseist/tavakodanikult mingi perekonna kohta ja hakkame nendega tööle – külastame kodusid, intervjueerime lapsi, teeme koostööd teiste ametkondade või spetsialistidega, otsime sugulasi, kes saaks perekonda aidata vms, viimase variandina eemaldame lapsed perest. Vahel on juhtum väga lihtne ja anname oma hinnangu ja saame näiteks nad lihtsalt mingi organisatsiooni juurde edasi suunata. Alustasin nelja juhtumi uurimisest ja mingi hetk sai sellest 9. Üldiselt minu kui algaja jaoks on maksimum 8 juhtumit/perekonda, aga see number pidevalt muutub. See on nüüd see koht, kus inglise keeles oleks mul kusjuures palju lihtsam selgitada, mida ma tööl teen.

Arvasin muide, et hakkan väga oma lapsi grupikodust (on vist selline sõna olemas?) igatsema. Vahel ikka mõtlen nende peale ja üks neist kuulub isegi minu piirkonna alla, st ma pole küll tema juhtumiga seotud, aga tema töötaja asub minuga samas majas. Mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii – sain näha, milline on nende vanemliku hoolitsuseta laste igapäevaelu, kes elavad grupikodudes. See oli täiesti hindamatu kogemus ja kuigi mul pole kunagi olnud suuri illusioone, et muudan sellega maailma, siis olen olnud osa nende elust ja olnud olemas hetkel, mil nende päris ema oleks võinud olla – lohutamas, kuulamas, nõu andmas, kurjustamas või koos rõõmustamas, sünnipäevalaulu laulmas, esimesele tööintervjuule viimas, hambaarsti juures kätt hoidmas või pannkooke küpsetamas. Ma kindlasti ei soovita sellist tööd igaühele, sest see lihtsalt ei sobi kõigile, aga kes tunneb, et temas on see kirg olemas, siis proovige! Minu jaoks oli see hindamatu kogemus ja mul on kahju, et ma juba varem ei proovinud.

Uues ametis töötan rohkem lapsevanemate ja teiste spetsialistidega,  sest nüüd olen ma ametnik ja lastega kohtun harvemini kui peaks. Alguses olin üsna stressis, sest tundus lausa hirmus nende hullude klientidega jageleda ja kartsin otsuseid vastu võtta, sest kaalul on ju inimelud. Tunnen end küll juba veidi mugavamalt, aga töökaaslased on öelnud, et õige tunnetus tuleb alles umbes aasta pärast. Õnneks päris üksi ma suurt midagi ei otsusta ka, aga vastutus on siiski alguses hirmutav. Ja ikka veel on mul selline tunne vahepeal, et pean end näpistama, et näha kas see ongi päriselt või ma ikka alles unistan oma lastekaitseametniku karjäärist.

Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.

Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses. Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest punnis.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei ole, äkki saab 2017 küllalt.  

2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.

Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest hiljem.

Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime, kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda, samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides. Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.

Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka väärt mees mulle sattunud!

  

Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin, et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.

Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.

Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.

 Uuest aastast on samuti päris põnevaid sündmusi oodata. Esiteks saan ma nelja nädala pärast 30-aastaseks. Tundub, et teised teevad sellest muidugi suurema numbri kui ma ise – tunnen end palju nooremana ja üldiselt vanuse üle pead ei murra. Väike sotsiaalne surve on küll kuidagi tähistada, aga mulle üldiselt ei meeldi üldse suuri sünnipäevapidusid korraldada... eks näis. Palju rohkem olen elevil võimaluse üle kohalik kodakondsus taotleda, mis ideaalis võiks millalgi esimese aastapoole sees juhtuda. Ja kolmandaks on eesmärgiks seatud Eestisse lõpuks jõuda. Oleme natuke seda mõelnud, aga kindlat plaani veel paigas pole. Tahaks loota, et sel aastal midagi ette ei tule ja jõuame teile külla.

Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda. Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub, siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!

Head uut!