Saime vahepeal Austraalia elamisloa ehk püsiviisa kätte. Aega võttis see omajagu ja mingil hetkel tundus ikka väga keeruline kogu see ettevõtmine, aga kindlasti on kõik jõupingutused seda väärt olnud ja nüüd tundub kogu tulevik jälle helgem. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks püsiviisade saamine tehakse, aga kui aus olla, siis tegelikult ei saakski see imelihtne ja igaühele kättesaadav ju olla.

Me ei tulnud kunagi Austraaliasse lotuses siia päriselt jääda, aga südant ei saa paraku sundida ja nii me siin õnnelikult oleme juba viiendat aastat. Meie tee elamisloani osutus üsna aeganõudvaks, aga tagantjärgi ei oskakski midagi teisiti teha. Tean, et väga paljud saavad püsiviisa tööandja kaudu vahel väga kiiresti ja erilise vaevata, aga igaühel on siiski oma rada ja me õnneks pole väga teiste eluga oma pead vaevanud. Lõppkokkuvõttes läks kõik täpselt nii nagu minema pidi.

Kui sotsiaaltöö magister lõpetatud sai, hakkasin kohe 189 – Skilled Independent viisa pabereid ajama. Tegelikult oli mul üsna ammu juba kogu protsess selge ja peas läbi mõeldud. Olgu veel öeldud, et nö eraldi elamisluba ei olegi olemas, on lihtsalt püsiviisa, (viisad jagunevad kaheks: ajutine temporary/püsiviisa permanent). Nii et lihtsustatud kujul on tegemist nagu iga teise viisa taotlemisega, lihtsalt permanent viisa puhul nõutakse rohkem pabereid ja seetõttu on see ka mahukam.

Kuigi viimased eksamid said tehtud oktoobri lõpus, siis ametlikud tulemused saime alles detsembriks. Tellisin koolist tõendi (sest lõpupidu on alles paari päeva pärast märtsis), mille alusel skills assessment teha. Pead ei anna, aga skills assessmenti peaks üsna iga punktipõhise permanent viisa puhul vaja minema, lihtsalt eri ametite puhul tuleb pöörduda eri assotsiatsiooni poole. Sotsiaaltöötajatega tegeleb siis Australian Association of Social Workers ja kuna ma olen ka selle liige, siis sain assessmenti liikmehinnaga $250. Jõulupuhkuste tõttu võeti paberid menetlusse alles 6. jaanuaril, aga õnneks käis asi kähku ja dokument oli käes 12. jaanuariks.

Skills assessmendi eesmärk on otsustada, kas kandidaadi haridus, töökogemus jne on kooskõlas Austraalia nõudmistega st kas inimene saab siin nimetatud ametikohal töötada. Nagu öeldud, siis iga ameti puhul on eri nõudmised väljaõppele, praktikale, kogemustele jne. Immigratsiooniamet poleks suuteline olema ekspert igas valdkonnas ja seetõttu tulebki kõigepealt taotleda skills assessment. Minu soovitus olekski alustada skills assessment’st, sest ilma selleta punktide põhist püsiviisat (näiteks 189, 190) ei saa.

Punktide põhine viisa tähendab siis iga valdkonna (vanus, haridus, inglisk oskus jne) eest punktide kogumist, vajalik on saada kokku vähemalt 60 punkti. Kui kõik vajalikud dokumendid koos, siis järgmine samm on Expression of Interest ehk EOI. Mina hakkasin kõiki asju ajama kohe kui kool läbi, et õigel hetkel oleks kogu paberimajandus koos. Kõik väga lihtne ja loogiline – esitama peab sünnitunnistused, keeletesti, karistusregistri väljavõtte, passi koopia, koolipaberid, sellesama skills assessmenti, abielutunnistuse (vms mis tõestaks suhte). Viisataotlusesse saab lisada kogu pere, st kui meil oleks lapsed, siis kõik lähevad ühe viisa alla.

Niisiis EOI. See pole veel viisataotlus iseenesest (st bridging viisat ei saa), aga see on vajalik, et üldse taotlus sisse anda. Tegemist on automaatse süsteemiga, kuhu nö sisestad enda punktid ja arvuti moodustab selle järgi nö pingerea. Võetakse arvesse taotluse esitamise aeg, punktisumma, aga ka nõudlust vastavale ametile. Mina tegin EOI ära 19. jaanuaril ja juba 22. jaanuaril tuli kutse viisataotlus sisse anda. Samas tean inimesi, kes on mitu kuud oodanud.

Ja sealt edasi siis 189 taotlus: midagi erilist jällegi seal ei ole, lihtsalt rida küsimusi iseenda kohta. Kõige kauem võttis aega viimase 10 aasta elukohtade ja tööandjate andmete sisestamine. Kõige lõpuks saab taotlust toetavad dokumendid üles laadida ja ei jäägi muud kui maksta $5400 (3600 minu eest ja 1800 lisaks perekonnaliikme eest). Panin taotluse kohe 22. jaanuaril sisse, aga kuna me vahepeal käisime Queenslandis, siis meditsiinilise ülevaatuse broneerisime alles 1.veebruariks.

Medical võttis aega umbes kaks tundi – üldläbivaatus, uriini- ja vereproov ning röntgen, mille eest tasusime $684. Ametlikult võtab viisa aega umbes kolm kuud, nii et läksime koju ja mõtlesime, et ega midagi enne maid ei kuule. Pidin pikali kukkuma kui samal nädalal 5.veebruariks oli viisa käes!!! Ei osanud unistadagi, et asjad nii kiirelt ja lihtsalt võiks minna! Võib öelda, et see keeras kogu elu kohe peapeale. Kuigi peamine põhjus, miks üldse elamisloaga kiirustasime, oli lootus oma kodu osta, siis tundus asjade nii kiire käik siiski väga ootamatu. Pikalt midagi mõelda polnudki ja nüüd olemegi mitu nädalavahetust avatud uste päevadel käinud ja … võib-olla isegi päris oma maja leidnud!

Vahel arvatakse, et sain viisa puhul mingeid eelistusi kuna õppisin kohalikus ülikoolis. Tegelikult peale 5 punkti kohaliku hariduse eest mingeid eelistusi ei olnudki. Ka magistrikraad otseselt punkte juurde ei anna (sama punktisumma nagu bakalaurusel). Veel arvatakse tihti, et viisasid peab taotlema läbi agendi. No minu arust on see lihtsalt raha raiskamine ja mõnel juhul ka kindlasti ajakulu. Kellel inglise keel suus, siis ei tohiks küll raskusi olla. Enamus asju ei saa agent niikuinii sinu eest ära teha (näiteks viimase 10 aasta andmete sisestus jne), pealegi kuuleb neilt üllatavalt tihti eksitavat informatsiooni. Saatsin ise ka kunagi paar emaili ühe registreeritud agendiga, aga lõpuks tuli välja, et teadsin ise enda viisa kohta rohkem kui tema. Mu enda sõbranna on otsaga kohtusse jõudnud, kuna agent soovitas neil riskida ja panna sisse segastel asjaoludel poolik taotlus.

Väga paljud sisserännanud elavad aastakümneid Austraalias püsiviisaga, sest tegelikult otsest vajadust kondakondsust omada ei ole. Arvan, et meie küll taotleme kunagi kohaliku kodakondsuse, eriti kuna plaanime siia jääda. Ega topeltkodakondsuse omamine meid vähem eestlaseks muuda. 

Olgu veel viimase Queenslandi puhkuse kohta paar sõna kirja pandud.  

Muidugi vaatasime kuulsa Surfers Paradise üle, mida võib Gold Coasti meelelahutuskeskuseks nimetada. See on tuntud pidutsemise, shoppamise ja igasugu ürituste/festivalide toimumispaik. Surfers Paradise tundus üsna pisike, aga väga populaarne. Rahvast paistis igal kellaajal väga palju olevat ja kehvast ilmast hoolimata oli rand inimesi täis. Kuigi Surfers Paradise meeldis meile mõlemale iseenesest väga, siis saime kiirelt aru, et ega siin tegelikult midagi väga erilist teha või näha ei olegi. Mitmest plaanist pidime muidugi ka loobuma. Näiteks oleks tahtnud minna 77. korrusel asuvale SkyPoint vaateplatvormile ja mina oleks kindlasti SkyPoint Climb’i ära proovinud, aga kuna ilm oli nii pilves, siis ei näinud väga mõtet. Kui kunagi selge ilmaga tagasi Cold Goastile satuks, siis tahaks kindlasti seal ära käia, sest tegemist on ainsa rannaäärse vaateplatvormiga ja SkyPoint Climb on Austraalia kõrgeim ‘katus’, kuhu tavainimene ronima pääseb. Veel soovitaks kindlasti Springbrook Rahvusparki, mis asub umbes 30km kaugusel Gold Coastilt.

Järgmine kord Queenslandi minnes vist võtakski eesmärgiks rahvusparkides käia ja loodust nautida, sest see tundus olevat tõesti mitmekesine ja võimas. Väga meeldis, et vahemaad olid üsna väiksed ja tegelikult oli võimalik ühe päeva jooksul nii paljudesse erinevatesse kohtadesse jõuda. Hindadest rääkides jäid restoranihinnad Perth’iga samasse klassi (praed $30+). Kui Brisbane kesklinn tundus parkimise poolest kallis, siis näiteks Surfers Paradise parkimismajad üllatasid väga meeldivalt. 

Muide, proovisime esimest korda AirBnb ära ja jäime väga rahule. Leidsime Brisbane’s stuudikorteri, mille eest maksime $75/öö ja kõik sujus laitmatult. Veel odavam oleks muidugi olnud näiteks tuba rentida, aga me eelistasime privaatsust ja lisaks oli see korter täiesti super asukoha ja turvalise parkimisega. PortsideWharf Hamiltonis on selline mõnus uusarendus, kus kortermajade all on kohe kauplused, restoranid, kino, ilusalongid, sadam jne. Söögikohti oli seal nii palju, et ei osanud validagi ja iga päev parkis sadamas uus kruiisilaev.  

Kui nüüd päris aus olla, siis tore oli käia ja näha, aga nii hea meel oli koju tagasi tulla ja tõdeda, et oleme endale ikka parima Austraalia linna koduks valinud. Jah, Perth on kindlasti idakaldaga võrreldes elust natuke maas, pole meil mõningaid söögikohti (Vapiano, Starbucks jne), iga kord õpime moodsamaid parkimislahendusi tundma (millest enamus muidugi mõneaastase viivitusega WA’sse ka jõuavad) ja no liikluskultuur kipub ka parem olema. Kui mujal maailmas on selge erinevate sõiduridade otstarve, st möödasõidud jne, siis kahjuks selle koha pealt on WA ikka väga lootusetus seisus. Kõigest sellest hoolimata on meie armas pisike igav Perth siiski ainus linn, kus jätkuvalt elada tahaks.

Kuna linnas sees midagi väga erilist avastada ei olnud, otsustasime väikse väljasõidu teha ja võtsime suuna Tamborine mäe poole. Ilm läks aina vesisemaks ja vahepeal oli tükk tegemist, et üldse välja näeks, aga nagu eelnevas postituses mainitud, siis vihmasajud on detsembrist märtsini sealkandis üsna tavapärased.

Tamborine magi asub Brisbane’st umbes tunniajase sõidu kaugusel. Tegemist on turistide seas väga populaarse paigana. Mul oli ekslikult jäänud mulje, et tegu on lihtsalt ühe mäega, aga tegelikult asub lausa 28km2 suurusel alal Tamborine rahvuspark. Veel oli harjumatu näha kui tihe asustus seal oli (võrreldes WAga). Mulle see kant hirmsasti meeldis ja tegelikult oleks vabalt võinud näiteks öö või paar hoopis seal ööbida, aga kuulsime Tamborine’st alles vahetult enne puhkust kui töökaaslased hakkasid üsna üksmeelselt kinnitama, et kui Brisbane juba minna, siis võiks Tamborine ka üle vaadata.

Ma kujutan ette, et kui ise elaks näiteks Brisbane’s, siis Tamborine oleks täpselt selline koht, kuhu sõita lõõgastavat pikka nädalavahetust veetma. Lisaks ilusatele vaadetele ja lopsakale loodusele hakkas silma kümneid ja kümneid restorane, kohvikuid, hotelle ja külalistemaju, nägime ka kunstisalonge ja käsitööpoode igasugu atraktsioonidest rääkimata. Nii kahju ainult, et vihmane juhtus olema, sest sombune ilm rikkus kõik ilusad vaated ära.

Ilmast hoolimata saime peaaegu kuivana Skywalk’il ära käia. Kõrgustesse ehitatud rada viib läbi vihmametsa ja jõuab lõpuks maapinnale. Rada ise on üsna lühike ja peaks olema sobilik isegi neile, kes kardavad kõrgust. Jällegi oleks mitmed vaated kindlasti palju vingemad olnud selge ilmaga. Pilet Skywalk’ile $19.50/in.

Paar päeva hiljem võtsime suuna 120 km Brisbane’st ülespoole – Sunshine Coastile ja Noosa Rahvusparki. Selle aja peale enam ei tekitanud sombune ilm mingeid tundeid, sest olime stabiilselt pilvise ilmaga vist peaaegu ära harjunud. Noosa rahvuspark on üks populaarsemaid Queenslandis ja peab tunnistama, et kui ma googeldasin neid pilte ja vaateid, mis sealt avanevad, siis sain päris hästi aru, mis turiste sinna meelitab. Veel on piirkond populaarne surfarite seas, aga samas seda võib vist tegelikult kogu Queenslandi rannikulinnade kohta öelda.

Nagu lühireiside puhul alati juhtub olema, siis aega nappis ja seega pidime valiku tegema, sest igale poole poleks jõudnud. Otsustasime tibutamisest hoolimata väikse jalgsimatka ette võtta, kuigi meil polnud korralikke jalanõusidki. Õhuniiskus oli umbes 80% ja tee kulges üles-alla, nii et ega energiat väga ei olnud. Ilmast hoolimata oli rajal palju turiste ja veel rohkem surfipoisse.

Tegime 5,2km Hells Gate raja läbi ja noh kui päris aus olla, siis sellise tormieelse niiske ilmaga see vist seda pingutust tegelikult väärt polnud - aga samas kõndida on alati kasulik. Vingeid pilte ka pole ette näidata, aga vähemalt sai käidud ja niivõrd-kuivõrd ära nähtud. Looduse mõttes VÄGA kaunis ja selge ilmaga kindlasti külastamist väärt.

Noosa Heads on rahvuspargi külje all asuv väikelinn 4000 elanikuga, mis tundus nagu Austraalia Pärnu. Mõnusa rannapuhkuse atmosfääriga linn, kus kogu elu keerlebki ranna, surfamise ja värskes õhus viibimise rütmis. Jällegi kujutan ette, kui mõnus on Brisbane elanikel sinnakanti puhkusele sõita. Piirkond koosneb mitmest väiksest linnast/linnaosast, mis kõik on üksteisele üsna sarnased ja kokku moodustavad päris suure populatsiooniga ookeaniäärse turistimagneti. Mina vist olekski eelistanud pigem sealkandis pikemalt ringi vaadata näiteks Brisbane asemel.

Kuna Queensland oli mandri Austraaliast viimane osariik, kus meil veel käimata oli, siis otsustasime ette võtta väikse idakalda reisi. Oleme Queenslandi peale juba mõnda aega mõelnud ja isegi plaane teinud, aga need kippusid pidevalt muutuma. Pealegi on Austraalia nii suur ja lai ja selleks, et korralikult ainuüksi ühes osariigis ringi vaadata kuluks tegelikult nii palju aega. Sel korral piirdusime Gold Coasti, Brisbane ja Sunshine Coastiga ning kunagi tahaks kindlasti Queenslandi teistesse piirkonadesse tagasi minna.

Troopilist Queenslandi seostatakse võrratute (surfi)randade, maailmakuulsate rahvusparkide, suure vallrahu, koalade, banaanikasvanduste, rummivabriku, lõbustusparkide, troopiliste tsüklonite ja laastavate üleujutustega. See on Western Australia järel suuruselt teine osariik, mida kutsutakse ‘Päikesepaiste Osariigiks’. Siit sai alguse edukas lennufirma Qantas (Queensland and Northern Territory Aerial Services) ning näiteks Royal Flying Doctor Service – mittetulundusühing, mis pakub arstiabi eraldatud maapiirkondades, kus pole piisavalt asustust, et rajada haiglaid või esmaabipunkte.

Olime üsna põnevil Brisbane suhtes, sest see on populatsiooni poolest üsna samas suurusjärgus nagu Perth. Brisbane on rahvaarvult kolmas linn Austraalias peale Sydneyt ja Melbsi. Meid võttis esmakohtumisel vastu väga pilvine ja sombuselt hall Queensland. Kohe sai selgeks, et sellise õhuniiskusega pole kuivast kliimast tulles üldse lihtne harjuda. Esialgu jättis Brisbane kuidagi hästi betoonise mulje kui sõitsime läbi kesklinna mitmetasandilise teedevõrgustiku. Nähtavus oli üsna olematu, sest ilm oli lihtsalt nii pilvine. Vahepeal läks küll pisut selgemaks, aga päikest polnud siiski näha. Läksime ilma konkreetsete plaanideta linna peale jalutama ja tõdesime, et kesklinna osa tundus siiski palju suurem ja elavam kui meil Perthis. Kõikjal oli hästi roheline ja lopsakas, mis kliimat silmas pidades ei pane muidugi imestama.

Kuigi mulle hirmsasti meeldivad jõekaldale rajatud linnad, siis Brisbane jättis kuidagi igava mulje. Kui muidu tekib reisi eel sihtkohta uurides alati mingid kindlad kohad, kuhu tahaks jõuda, siis Brisbane kohta lugedes ei jäänud küll midagi erilist silma. Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et Austraalia linnad tegelikult üldmulje poolest väga palju üksteisest ei erinegi, st linnapilt on segu 19.sajandi Victoria-aegsetest ehitistest ja modernislikest pilvelõhkujatest. Ja küllap siin reisides tasukski tegelikult pigem keskenduda looduse ja mitmekesise maastiku nautimisele.

Brisbane kesklinnast üle jõe jääb South Bank – jõeäärne promenaad kohvikute, restoranide, vaateratta, tehisranna, mänguväljakute ja vihmametsadega ala, kus toimus 1988. aasta Maailmanäitus. Seda peetakse tähtsaks kultuuripiirkonnaks, kus toimub pidevalt igasugu festivale ja kultuurisündmusi.

 Hinnataseme poolest võib välja tuua parkimise, mis kesklinnas oli tõesti kallis – maksime kogemata valesse parkimismajja viieks minutiks sõitmise eest $10! Tund aega parkimismajas maksis $35. Pisut uurimist ja selgus, et soodsam on kasutada secure-a-spot online parkimisteenust, mis tegelikult toimib täiesti üle Austraalia, kuid mida meil Perthis pole kunagi tarvis läinud. Seal on erinevaid sooduspakkumisi, aga meie saime kõrvalasuvas parkimismajas $12.50 eest 14.00-00.00 parkida. Samas armastatakse tihti väita, et Perth on võrreldes teiste osariikide pealinnadega väga kallis, eriti just väljas söömise osas. Peab tunnistama, et kui Sydneys on õnnestunud tõesti mõned dollarid odavamaid hindu näha, siis Brisbane restoranide hinnad küll kuidagi soodsamad ei tundunud. Ahjaa, kohvi oli mõnes kohas $3.50 ehk siis lausa 50 senti odavam! 

Suure majanduslanguse aastail ehitatud Story sild on üks tuntumaid Brissi objekte. Pakutakse ka sillale ronimise tuure nagu Sydneys.

Minu arust on Queenslandile omased puitmajad, mida kutsutakse Queenslanderiteks, hästi armsad ja omamoodi. Tegu on suurte terrassidega puidust majadega, mis ehitatakse ‘jalgade’ otsa, st kõrgustesse. Neid maju hakkas ikka väga palju silma linnapildis! Nagu arvatagi võite, siis on sellel ka praktiline põhjus – majaalune tühjaks jättes võimaldab see parema ventilatsiooni ja siseruumid ei kuumene nii üle, tugevate vihmasadude puhul ei pääse vesi tuppa ning lisaks kaitseb selline ehitusstiil termiitide eest. Kõigele lisaks näevad sellised majad nii unikaalsed välja ja on seetõttu väga pilkupüüdvad. Tundub, et enamasti muidugi seda ruumi päris tühjaks ei jäeta ja kasutatakse pigem garaazi või panipaigana. Kuigi taolisi maju võib siin-seal üle Austraalia silma hakata, siis minu arust sobivad need ikka kõige paremini troopilisse Queenslandi.

Mõned kohad, mida veel soovitatakse külastada, kuid kuhu meie otsustasime mitte minna on näiteks botaanikaaed, kultuurikeskus ja hiinalinn. Veel reklaamitakse palju koalade parke, näiteks Lone Pine Koala Sanctuary, kuid kuna me ise oleme koalasid mitmeid kordi näinud, siis jätsime ka selle vahele.