Siin me oleme...

Ponts jõudis koju

19:46Ketlin

Saage tuttavaks – meie pisike ponts Murphy, kes saabus meie koju eile ja keda me juba palavalt armastame!

Me oleme viimase aasta jooksul üsna tõsiselt kaalunud koera võtmist. Vahepeal otsustasime, et veel ei taha, aga kuna oleme päris palju saanud sõbranna koeraga harjutada, siis leidsime, et neljajalgne sõber oleks täitsa teretulnud. Võib öelda, et uut maja otsides oli see suur aed üsna teadlik valik.

Murphy on kaheksa nädalat vana labradori retriiver. Labradori retriiverid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena, teraapiakoertena jne. See on ka üks põhjus, miks just labradori tahtsime – neid on võrdlemisi kerge treenida.

Öeldakse, et tegemist on sõbraliku, intelligentse (kuigi minu arvates ongi koer üks tark loom, tõust olenemata), terase ja sõnakuuleliku tõuga. Üks põhjus, miks neid on kerge õpetada, on nende suur soov inimesele meeldida. Teoreetiliselt peaks labradorid oma leebe loomuse tõttu lastega hästi läbi saama.

Labradori retriivereid on kolme värvi: must, kollane ja šokolaadpruun. Kõige kallimad on muideks need viimased, aga värvi suhtes ei tekkinud meil üldse küsimustki, sest kindel soov oli algusest peale just kollane karvapall.

Sõelale jäigi meil ainult kaks tõugu – labrador ja rottweiler. Heikkil oli lapsepõlves väga truu ja ustav rottweilerisõber, kellest ma olen nii palju kuulnud, et vahel unustan ära, et minul ei õnnestunudki temaga kohtuda. Rottweileri puhul meeldis meile kindlasti see, et temaga oleks turvaline. Lõpuks siiski otsustasime, et Labrador on see koer, kes meie majja tuleb.

Labradori retriiver on üks populaarsemaid koeratõugusid maailmas. Hetkel on nad Austraalias auväärsel teisel kohal. Võib-olla see selgitab, miks oli meil seda pisikest nii raske leida. Meil oli üsna kindlalt paigas, et tahame kollast isast ja paberitega kutsikat. Selleks, et WAst sellistele tingimustele vastavat koera saada, oleks pidanud vähemalt pool aastat ootama ja ka siis poleks miskit kindlat olnud. Mitmed inimesed on ootenimekirjas veel sündimata kutsikatele! Täiesti lootusetu.

Niisiis on meie ponts pärit hoopis NSWst! Alguses oli sellise mõttega raske harjuda.. et koera peab ostma teisest Austraalia otsast. See oleks umbes sama, kui Eestis elades ostaks koera näiteks Portugalist (4000km). Natuke uurimistööd selgitas, et see on siin täiesti tavaline. Koerade lennutamiseks on eraldi firmad ja paljud aretajad kasutavad nende teenuseid regulaarselt.

Muidugi oleks võinud siitsamast ka ilma paberiteta kutsika osta, eks siin lähevad inimeste arvamused kindlasti lahku. Meie leidsime, et registreeritud aretajad on lihtsalt usaldusväärsemad ja teiseks on hinnavahe üsna väike. Paberiteta koerte eest küsitakse tavaliselt $900 ja paberitega $1200-1400. Inimesed, kellest on saanud registreeritud aretajad, on pühendunud loomapidajad. Enamasti käivad nad oma koertega näitustel, loomi on treenitud ja õpetatud. Pabereid on võimalik saada ainult neile koertele, kes on füüsiliselt terved, st igasuguste haiguste risk on minimaliseeritud. Meie jaoks oligi see kõige olulisem põhjus.

Aga meie pontsist näitusekoera nüüd kindlasti ei saa. Pigem selline lahe sell, kellega suvel pikad rannapäevad ette võtta või kellega ümber järve jooksule minna. Äkki õpetame veel mõne triki ka talle selgeks :)

aborigeen Kool miks me siin oleme

Esmaspäevast reedeni

12:41Ketlin

Võib-olla on mõnel lugejal tekkinud küsimus, et mida ma üldse siin igapäevaselt teen ja mida ma jälle õpin. Tõesti, mu uus kursus algas juba juulis ja ma polegi oma muljeid veel sellest teiega jaganud.

Olgu siis uuesti öeldud, et õpin Education Assistant’iks. Eesti keeles võib selle kohta öelda abiõpetaja, aga tähenduselt on see pisut erinev. Nagu ma aru olen saanud, siis Eestis töötavad abiõpetajad reeglina erivajadustega lastega (parandage mind kui eksin). Kursus, mille mina detsembris lõpetan, valmistab ette töötama täiesti tavalistes põhikoolides ja selleks, et töötada erivajadustega laste keskkonnas, tuleks lisaks veel üks teine kursus läbi teha.

Niisiis kõige lihtsamalt öeldes olen mina õpetaja assistent. Kui vaja, valmistan ette/koostan tunnitööks vajalikke materjale, abistan aeglasemaid või lisatähelepanu vajavaid lapsi, viin läbi väikseid grupitöid, kontrollin õpilaste töid või testin nende teadmisi. Kuna palju on ka erivajadustega lapsi (näiteks autistid, ADHD), siis tihtipeale möödub enamus päevast ka ainult ühe lapsega töötades.

Ma ei ole väga hästi kursis ja googeldades ka midagi usaldusväärset ei leidnud, aga nagu ma aru olen saanud, siis sellisel kujul abiõpetajaid Eestis üldse pole. Ja noh, kust nad ka tulla saaks, kui isegi õpetajatele ei jätku raha. Aga siin on Education Assistant/Teacher Assistant igas koolis olemas. Minu koolis, kus praktikal olen, on neid kohe kuidagi päris palju.

Muide, hetkel on meie haridusvaldkonnas väga ärevad ajad. Alles neljapäeval katkestasid tuhanded õpetajad töö ja 200 000 last said vaba hommikupooliku, sest toimus suurejooneline streik. Põhjuseks muidugi laiaulatuslikud eelarvekärped. Arvatavasti ei jää see viimaseks haridusvaldkonna meeleavalduseks, aga hetkel see mind kui õpilast ei puuduta.

Praktikakohaks on mul selline päris raske kool. Väga palju on sotsiaalselt probleemseid perekondi, majandusraskustes vaevlevaid peresid ja aborigeenilapsi. Ärge saage valesti aru, ma armastan aborigeenidega töötamist, aga nendega lihtsalt on päris palju lisatööd. Näiteks puuduvad nad väga sageli ja seetõttu jäävad teistest maha. Nende vanemad ei oska tihtipeale neid ka järgi aidata, sest pole ka ise koolis (korralikult) käinud. Aga mulle väga meeldivad kõik need väljakutsed nende võrratute lastega, kellest mitmetel pole elus lihtsalt üldse vedanud.

Te ei kujuta ette, milline hirm mul naha vahel oli enne esimest praktikapäeva! Ikkagi see tunne, et inglise keel pole sinu emakeel ja formaalse hariduse puhul on ju päris elementaarne, et nõutakse perfektset inglise keelt. Kohe kindlasti on kogu see kursus olnud oma mugavustsoonist välja astumine. Kui minu eelmine kursus oli natuke igav ja liiga lihtne, siis praegune on juba inglise keele mõttes palju keerulisem.

Aga olen iseenda kohta õppinud, et kõik, absoluutselt KÕIK on võimalik! Ma ei kujuta ette, mis näoga mulle minu enda kunagised õpetajad otsa vaataks, kui ma neile teataks, et ma õpetan Austraalias kolmanda klassi õpilasi! Olgu öeldud, et ma ei olnud ise üldse väga eeskujuline ja tubli õpilane. Aga täna õpetan ma inglise keeles lugema, kirjutama ja arvutama. Ei pea vist rohkem ütlema kui uhke ma iseenda üle olen.

Olgu see väike eeskuju ja mõttekoht neile, kes arvavad, et elus on võimatuid asju ja kes usuvad, et kui lapsele koolilõpu tunnistusega kiituskirju kaasa ei anta, siis ei saa temast ka tulevikus midagi asjalikku. Jah, ma olen täna küll tagasihoidlik abiõpetaja, aga kõik need eneseületused on mulle õpetanud, et ma saan kõigega hakkama. Unistama peabki suurelt!

lõbu laialt Perth

Nädalavahetus idakalda külalistega

20:32Ketlin

Mõni nädalavahetus tagasi käisid meil Austraalia idakaldalt külalised. Minu lapsepõlvesõbranna lendas oma prantslasest kallimaga Perth’i avastama.

Kogu selle loo juues on märkimisväärne see, et tegelikult polnud me sõbrannaga enne seda nädalavahetust seitse aastat kohtunud. Olime gümnaasiumi lõpetamiseni nagu sukk ja saabas, aga siis jooksis meie vahelt must kass läbi ja nii need aastad möödusid. Võimalik, et me polekski uuesti suhtlema hakanud, kui elu meid mõlemaid Austraaliasse poleks toonud. Selline lahe lugu siis.

Kolm päeva möödusid muidugi lennates ja leppisime kokku, et järgmine kord peab ikka palju rohkem aega varuma. Natuke ikka jõudsime külalistele oma kodulinna ka näidata. Näiteks veetsime päeva Fremantles. Freo, nagu kohalikud seda kutsuvad, on hästi vahva piirkond Perth’is. Varem me siia nii tihti ei sattunud, sest elasime teisel pool linna, aga nüüd käime Freos pea iga nädal. Siin on sadu mõnusaid restorane, pidevalt toimub igasugu üritusi ja festivale, nädalavahetustel avatakse turg ja ka ööelu on täiesti olemas. Freos on ka ajalugu natuke rohkem kui Perthi CBDs, st linnapildis hakkab rohkem silma vanu kirikuid, hotelle jne.

Aga üldiselt peab tunnistama, et linnas sees midagi väga olulist näha ja teha ei olegi. Kõige vahvamad kohad, mida külastada, nõuavad ikka rohkem aega, sest asuvad mitmesaja kilomeetri kaugusel. Ja eks see ole ka oluline, kui palju inimesed juba Austraaliat näinud on nii et meil oleks olnud oma külalisi natuke raske üllatada niikuinii.

Aga kuna pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna, siis siin mõned fotojäädvustused meie toredast nädalavahetusest:

Freo Markets ja meekook

Täitsa lahe klaver või mis

Sain mõnda aega tagasi teada, et eesti keeles on selline kummaline sõna nagu
"tassikook" olemas... Võib-olla teie jaoks see ei kõla imelikult, aga mina jään
neid küll alati cupcake'deks kutsuma

Mina, Kristiina (paremal) ja tema sõbranna Kaia

Lõuna Freos

Sealt kus seitse aastat tagasi pooleli jäi :)

Peole

Hommikune BBQ. Kristiina ja Thibaut

Kings Park

Üks väga tore seltskond

asjaajamisi

Kes siis veel kirjutab, kui ise ei kirjuta

21:46Ketlin

Mhmh, täpselt nii ongi. Viimasel ajal muidugi on juhtunud hoopis see, et mitte keegi siia blogisse ei kirjuta, üllatus-üllatus, eks. Ma ei tahaks üldse seda rada minna ja seletada, kuidas kogu-aeg-on-nii-kiire, aga miskipärast on viimased nädalad/kuud kuidagi pisut tempokamateks osutunud tõesti.

Üks põhjus on kindlasti meie kolimine. Jube lihtsalt, kui palju asju meil nende viimaste aastate jooksul kogunenud on. Vedas, et kogu kraam trucki üldse ära mahtus! Nagu varasemalt maininud olen, siis siin kõik muretsevad rendimajja oma mööbli ja kui vaja ühest kohast teise kolida, siis ikka kogu kaasavaraga.

Uus maja on meil palju rahulikumal tänaval, mis meile kohe eriti meeldib! Võrreldes eelmise koduga on see ka suurem ja privaatsem, kuid maja ise on vanem. Kõige uhkem selle kodu juures on aed! Meie krunt on 700m² ehk siis Austraalia mõistes on tegemist väga suure aiaga.

See on meie esimene kodu jõe lõunakaldal. Mõningatest sõpradest elame nüüd palju kaugemal, aga enamusele kolisime palju lähemale. Heikkile sobib see piirkond ka paremini ja mina muutsin oma töökoha lihtsalt kodule lähemale. Kooli on mul siit küll poole rohkem maad (22km eelmise 10km asemel), aga see ei olekski nii hull, kui ma ei peaks hommikuti tipptunni ajal liiklema. Seetõttu pean nüüd kaks korda nädalas kooli poole startima täpselt tund aega varem, sest kella 8 paiku on meie freeway’l täielik hullumaja!

Just paar päeva tagasi arutasime omavahel, et see on üks neid asju, millega on olnud siin raske harjuda. Kogu elu Eestis elades ei puutu ummikutega eriti kokku, aga Perth oma kiire rahvastumisega on täielik ummikute paradiis! Pole ka väga sellist varianti, et jätad auto koju ja kasutad ühistransporti, sest sellisel juhul kuluks mul kooli saamiseks umbes 1,5h ja peaksin kasutama nelja erinevat bussi/rongi.

Aga minu jaoks see asi nii hull hetkel ei ole, sest loengud on mul ainult kaks korda nädalas. Ülejäänud aja veedan praktikal, millest on mul nii palju kirjutada, et selleks peab vist mingi vaba õhtupooliku reserveerima.

Kui nüüd veel üleüldisest meeleolust natuke rääkida, siis ega tuju küll väga rõõmus ei ole, kui teist (või kolmandat?) nädalat järjest on õues ainult ladistanud, paar päeva tagasi möllas siin kuskil Perth’is tornaado ja õues on selline torm, et aiamööbel tahab ära lennata. Ma loodan, et see jutt teisel pool maakera palju hullemate ilmastikuoludega kokku puutuvate eestlaste jaoks kuidagi üleolev ei tundu, aga no tõesti, minuarust on siin ka kevadväsimus täiesti olemas ja sel aastal vaevlen ma selle “haiguse” käes kuidagi eriti raskelt.

Nüüd polegi muud, kui kibekiirelt uuesti kirjutama hakata, sest juhtunud on päris palju ja teada on, et mõned toredad uudised on ka teel. Kirjutamiseni!

Vahepeal võite meie uue kodu pilte vaadata: