Siin me oleme...

Nädalavahetus idakalda külalistega

20:32Ketlin

Mõni nädalavahetus tagasi käisid meil Austraalia idakaldalt külalised. Minu lapsepõlvesõbranna lendas oma prantslasest kallimaga Perth’i avastama.

Kogu selle loo juues on märkimisväärne see, et tegelikult polnud me sõbrannaga enne seda nädalavahetust seitse aastat kohtunud. Olime gümnaasiumi lõpetamiseni nagu sukk ja saabas, aga siis jooksis meie vahelt must kass läbi ja nii need aastad möödusid. Võimalik, et me polekski uuesti suhtlema hakanud, kui elu meid mõlemaid Austraaliasse poleks toonud. Selline lahe lugu siis.

Kolm päeva möödusid muidugi lennates ja leppisime kokku, et järgmine kord peab ikka palju rohkem aega varuma. Natuke ikka jõudsime külalistele oma kodulinna ka näidata. Näiteks veetsime päeva Fremantles. Freo, nagu kohalikud seda kutsuvad, on hästi vahva piirkond Perth’is. Varem me siia nii tihti ei sattunud, sest elasime teisel pool linna, aga nüüd käime Freos pea iga nädal. Siin on sadu mõnusaid restorane, pidevalt toimub igasugu üritusi ja festivale, nädalavahetustel avatakse turg ja ka ööelu on täiesti olemas. Freos on ka ajalugu natuke rohkem kui Perthi CBDs, st linnapildis hakkab rohkem silma vanu kirikuid, hotelle jne.

Aga üldiselt peab tunnistama, et linnas sees midagi väga olulist näha ja teha ei olegi. Kõige vahvamad kohad, mida külastada, nõuavad ikka rohkem aega, sest asuvad mitmesaja kilomeetri kaugusel. Ja eks see ole ka oluline, kui palju inimesed juba Austraaliat näinud on nii et meil oleks olnud oma külalisi natuke raske üllatada niikuinii.

Aga kuna pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna, siis siin mõned fotojäädvustused meie toredast nädalavahetusest:

Freo Markets ja meekook

Täitsa lahe klaver või mis

Sain mõnda aega tagasi teada, et eesti keeles on selline kummaline sõna nagu
"tassikook" olemas... Võib-olla teie jaoks see ei kõla imelikult, aga mina jään
neid küll alati cupcake'deks kutsuma

Mina, Kristiina (paremal) ja tema sõbranna Kaia

Lõuna Freos

Sealt kus seitse aastat tagasi pooleli jäi :)

Peole

Hommikune BBQ. Kristiina ja Thibaut

Kings Park

Üks väga tore seltskond

asjaajamisi

Kes siis veel kirjutab, kui ise ei kirjuta

21:46Ketlin

Mhmh, täpselt nii ongi. Viimasel ajal muidugi on juhtunud hoopis see, et mitte keegi siia blogisse ei kirjuta, üllatus-üllatus, eks. Ma ei tahaks üldse seda rada minna ja seletada, kuidas kogu-aeg-on-nii-kiire, aga miskipärast on viimased nädalad/kuud kuidagi pisut tempokamateks osutunud tõesti.

Üks põhjus on kindlasti meie kolimine. Jube lihtsalt, kui palju asju meil nende viimaste aastate jooksul kogunenud on. Vedas, et kogu kraam trucki üldse ära mahtus! Nagu varasemalt maininud olen, siis siin kõik muretsevad rendimajja oma mööbli ja kui vaja ühest kohast teise kolida, siis ikka kogu kaasavaraga.

Uus maja on meil palju rahulikumal tänaval, mis meile kohe eriti meeldib! Võrreldes eelmise koduga on see ka suurem ja privaatsem, kuid maja ise on vanem. Kõige uhkem selle kodu juures on aed! Meie krunt on 700m² ehk siis Austraalia mõistes on tegemist väga suure aiaga.

See on meie esimene kodu jõe lõunakaldal. Mõningatest sõpradest elame nüüd palju kaugemal, aga enamusele kolisime palju lähemale. Heikkile sobib see piirkond ka paremini ja mina muutsin oma töökoha lihtsalt kodule lähemale. Kooli on mul siit küll poole rohkem maad (22km eelmise 10km asemel), aga see ei olekski nii hull, kui ma ei peaks hommikuti tipptunni ajal liiklema. Seetõttu pean nüüd kaks korda nädalas kooli poole startima täpselt tund aega varem, sest kella 8 paiku on meie freeway’l täielik hullumaja!

Just paar päeva tagasi arutasime omavahel, et see on üks neid asju, millega on olnud siin raske harjuda. Kogu elu Eestis elades ei puutu ummikutega eriti kokku, aga Perth oma kiire rahvastumisega on täielik ummikute paradiis! Pole ka väga sellist varianti, et jätad auto koju ja kasutad ühistransporti, sest sellisel juhul kuluks mul kooli saamiseks umbes 1,5h ja peaksin kasutama nelja erinevat bussi/rongi.

Aga minu jaoks see asi nii hull hetkel ei ole, sest loengud on mul ainult kaks korda nädalas. Ülejäänud aja veedan praktikal, millest on mul nii palju kirjutada, et selleks peab vist mingi vaba õhtupooliku reserveerima.

Kui nüüd veel üleüldisest meeleolust natuke rääkida, siis ega tuju küll väga rõõmus ei ole, kui teist (või kolmandat?) nädalat järjest on õues ainult ladistanud, paar päeva tagasi möllas siin kuskil Perth’is tornaado ja õues on selline torm, et aiamööbel tahab ära lennata. Ma loodan, et see jutt teisel pool maakera palju hullemate ilmastikuoludega kokku puutuvate eestlaste jaoks kuidagi üleolev ei tundu, aga no tõesti, minuarust on siin ka kevadväsimus täiesti olemas ja sel aastal vaevlen ma selle “haiguse” käes kuidagi eriti raskelt.

Nüüd polegi muud, kui kibekiirelt uuesti kirjutama hakata, sest juhtunud on päris palju ja teada on, et mõned toredad uudised on ka teel. Kirjutamiseni!

Vahepeal võite meie uue kodu pilte vaadata:

Hea rahulik tänav ja palju ruumi

Uksest sisse astudes leiate end kohe elutoast

Köök

...ja natuke teise nurga alt

Magamistuba

Study ehk siis nö kodukontor

töö

Argiuudised

13:08Ketlin

Nii hea meel on teatada, et mul on uus töökoht! Usinamad lugejad võib-olla mäletavad, et kui ma hakkasin otsima tööd childcare’s, siis käisin ainult kahel intervjuul ja eriti rohkem kuskile ei kandideerinudki. Ütlesin tol korral EI samale firmale, kus nüüd ikkagi tööle asusin.

Tuleb tunnistada, et hetkeolukord minu valdkonnas on väga hea! Kui oled ise ettevõtlik ja suudad natukenegi end müüa, siis tööta ei ole lihtsalt võimalik jääda. Ka sel korral kandideerisin täpselt ühte firmasse ja kõik läks üsna libedalt. Hoolimata sellest, et eelmisel aastal läbisin samamoodi põhjalikud intervjuud ja nad olid valmis mind tööle võtma, pidin siiski kõik täpselt samamoodi uuesti läbi tegema.

Kui Heikki kõrvalt märkas, milliseid paberihunnikuid mul uue ameti jaoks tuli läbi töötada, siis ta vahepeal kahtles, ega ma juhuslikult kuskile hoopis kõrgemale positsioonile pole kogemata kandideerinud. Näiteks igasugu määrused ja muu reeglistik võib juhtumisi olla umbes 300 lehekülge pikk! Reegleid on nii palju, et nendega tutvumiseks kulub tunde (ja kindlasti ma ei mäleta neid kõiki peast). Selle koha pealt pole muidugi miskit imestada, see on igapäevane Austraalia.

Töö iseenesest on täpselt samadel põhimõtetel ja enamus asju on sarnaselt korraldatud. See võib muidugi tekitada küsimusi, miks ma siis üldse pidasin vajalikuks töökohta vahetada. Lühidalt öeldes ei meeldinud mulle üldse eelmise koha töökeskkond. Kui ma oma praktikaga alustasin, vahetus meil supervisor ja uuele kohale saabus üks iiri tüdruk, kes teoorias on päris tugev, aga kes lihtsalt ei salli seda tööd. Ametlikult pidi ta olema mu praktika juhendaja, aga reaalsuses istus ta kogu aeg oma telefoniga kuskil nurgas ja arvatavasti passis facebook’is. Raske uskuda, eks.

Kui mu praktika läbi sai, läks mu supervisor Iirimaale puhkusele ja mul avanes võimalus teda asendada ning samal ajal hakkasingi uut tööd otsima. Ma üldiselt olen üsna sõjakas ebaõiglastes olukordades ja pean alati oluliseks oma nina vahele toppida, et õiglus maa peale saabuks, aga sel korral otsustasin lihtsamat teed minna. Hiljem muidugi selgus, et nii paljud lapsevanemad on tema peale kaebekirju esitanud ja pole tema tööga rahul, nii et nüüd sõltub kõik keskuse juhatajast. Samas usun, et ta siiski jääb sinna edasi töötama, sest tal on sponsorship viisa.

Mistõttu teadsin, et suure tõenäosusega jääb ta sinna aastateks tööle ning minust seal supervisorit ei saa. Selles mõttes oli kurb, et keskuse lapsed said juba nii kalliks ja mitmetele probleemsetele lastele õnnestus emotsionaalses mõttes sammuke lähemale saada.

Aga teisalt olid sealsed töötingimused täiesti väljakannatamatud. Ruum, mida kasutasime, oli nagu garaaž. Neli seina ja katus, põranda asemel asfalt. Talvel on seal sama külm (päikselistel päevadel isegi külmem) kui õues ja suvel läheb seal metsikult palavaks. Mina oma lapsi sinna ei saadaks. Kool muide kasutab seda ruumi sööklana ja rendib välja treeninguteks. Minu ettekujutus sööklast on palju laudu ja toole suures ruumis laiali, ninas maitsva söögi lõhn. Austraalia moodi söökla võib tähendada hoopis nelja seina vahel maas istuvaid koolilapsi, kes põlvede pealt võileibu söövad, samal ajal vuhiseb tuul mööda maad. Palju õnne, heaoluühiskond!

Mulle on üldse kuidagi väga vastumeelne siinne koolitoidu kord. Nagu aru olen saanud, siis enamus koolides mingit toitlustust üldse ei toimu või on võimalik lihtsalt ebatervislikke snäkke osta. See on täpselt see koht, kus on võimatu ära unustada, millised uhked koolisööklad on enamus eesti koolides ja õpilased ei pea iga päev kuivi võileibu närima (+ lastel on “luksus” istuda laua taga!). Minu keskuses istusid lapsed jääkülmal asfaldil ja sõid nagu koerad põrandalt.

Aga ei tahaks sellistesse ebameeldivustesse liialt süveneda. Nüüd töötan OSHClub’is, mis on mitmetes Austraalia osariikides tegutsev suurettevõte sadade OSHC keskustega. Töö toimub erinevate koolide juures, ainuüksi Perth’is on neil mitukümmend keskust. Esmamuljed on mul väga positiivsed!

Argistest uudistest veel nii palju, et paari nädala pärast ootab meid ees kolimine! Meie uus maja asub praegusest kodust umbes 30km kaugusel, mis Eesti mõistes on peaaegu nagu teise linna kolimine, aga Perth’i mõistes asume elama lihtsalt teisele poole jõge.

Eesti miks me siin oleme töö

Eneseteostusest

12:42Ketlin

Kui ma umbes kümme aastat tagasi avastasin endas kire lastega töötamise vastu, siis kandsin ma veel roosasid prille ja nägin maailma hoopis teistsugusena. Kõik need erialad, mis mind üldse kunagi huvitanud on, pole just suure raha teenimise eesmärgil eriti paljutõotavad. Lohutasin end sellega, et ega raha õnnelikuks ei teegi ja igal erialal on võimalik kuhugi edasi pürgida ning edukaks saada.

Sisimas teadsin kogu aeg, et ajan õiget asja. Palk, mida tollal Eestis noorsootöötajale maksti, oli naeruväärne. Hetkel ei suuda meenutada, aga küllap sain kätte umbes 6000 krooni. Ma ei mõelnud kunagi sellele rahasummale, sest sellest polnudki midagi mõelda. Teadmine, et teen seda, mida tahan, tundus palganumbrist olulisem ja õnneks oli mul toetav perekond. Kõige hullem oli siis, kui sellest tuli seltskonnas juttu ja ratsionaalsemalt mõtlevad inimesed provotseerivalt küsisid: “Aga mis saab näiteks kümne aasta pärast?”. Nojah, sellele ma muidugi polnud mõelnud. Minu teooria kohaselt oli noorsootöö tulevikus väga oluline ja väärtustatud sh normaalselt tasustatud eriala. Või siis olin ma alateadvuses lootnud, et minust saab üks sajast noorsootöötajast, kes mingi ime läbi ka normaalse palga teenib.

Täna on noorsootöötaja töötasu alammäär Eestis 650 eurot kuus ja noortekeskuse juhatajad või programmijuhid saavad 844 eurot kuus. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, sest ma ei ole kolm aastat Eestis käinud ja ma ei kujuta enam ettegi, kui palju või vähe ostuvabadust sellised summad annavad. Miinimumpalgaga (320eur) pole mõtet võrrelda, sest isegi mina siit kaugelt saan aru, et see pole mingi raha. Keskmine brutokuupalk Eestis on hetkel 900eurot, millele lihtsa noorsootöötaja palk ikka kõvasti alla jääb.

Pean tunnistama, et ka Austraalias pole need nn minu erialad mingid rahateenimise kullaaugud. Samas ei pea siin tundma, et töötan vabatahtlikult. Palk on väga tihedalt seotud sinu hariduse ja töökogemusega. Esitades tööandjale enda järjekordse diplomi või kogudes tööstaaži, tõuseb su palk märgatavalt, mitte poole sendi võrra. Kui ma child care’i tööle läksin Eestis omandatud kogemustega, kuid ilma kohalike kvalifikatsioonideta, oli minu palk umbes sama kohvikutöötajaga. Nüüd, mil esitasin oma esimese diplomi, tõusis minu tunnipalk umbes 7dollari võrra! Ja see on alles esimene ja kõige kergemini omandatav kvalifikatsioon! Poole kohaga töötades teenin nädalas umbes $500 dollarit (aga ei tasu mõelda, et täiskohaga töötades oleks see summa automaatselt $1000, sest meil on ju astmeline tulumaks). Palkadega võib tutvuda SIIN.

Esimest korda elus ma saan aru, mida tähendab motiveeriv palk! Ma teen siin väga sarnast tööd sellele, mida tegin Eestis, aga teenin rohkem, kui oleksin iial julgenud loota. Jah, loomulikult need kaks riiki on väga erinevad ja arvatavasti pole õiglane neid üldse võrrelda, aga mulle meeldib see tunne, mida selline palk võimaldab tunda. Ja see ei ole üldse see tunne, et ma lähen poodi ja löön selle raha laiaks ja ostan uusi ja uhkeid asju. Selle tunde nimi on eneseteostus. Ja see maksab palju rohkem kui raha eest ostetud asjad!

Nii et ma olen ringiga tagasi jõudnud selleni, et tervele maailmale võidukalt kuulutada “Mul oligi õigus! Elus tulebki õppida seda, mis huvitab ja tulebki teha tööd, mis meeldib, isegi kui see ei tundu tulevikku vaadates ratsionaalne!” …ainult et, see on poolik tõde…ma pidin selleks ju 12 000km kaugusele kolima.

Olgu siinkohal mainitud, et tegelikult ei kuulu ka Austraalias noorsootöötajad või õpetajad kõrgepalgaliste hulka. Lihtsalt mina tunnen, et siin saab igaüks oma südamega eriala valida, samal ajal muretsemata, kas ta saab kunagi elementaarsete kulutuste eest tasuda või pere luua. Siit-sealt on silma jäänud igasugu soolapuhujaid, kes suurustavad Austraalia töötasudega, nii et selle asemel, et pimesi kohe uskuda, soovitaks googeldada huvipakkuva eriala aastapalku. Osariigiti võivad muideks palgad päris palju erineda.

Viimati juhtusin lugema Õhtulehe Tipi ja Täpi blogi, kus taas palju faktivigu esines (keskmised palgad, kinnisvara hinnad jne). Jällegi ma soovitaks selliseid asju pigem googeldada, ametlik statistika on ju täiesti kättesaadav. Muide, märkasin, et seal kommenteerib keegi Ketlin ja vastupidiselt mõne tuttava arvamusele, see EI OLE mina!

Ma ei pea end küll eriti ambitsioonikaks inimeseks, küll aga on mul vaja mingit oma asja ajada ja seda loomulikult võimalikult hästi. Julgen väita, et minust ei saa iial seda inimest, kes ainult raha pärast mingit tööd teeks. Ma ei kujuta ette, mida soovitada Eesti noortele. Ma tean, et Eesti jookseb inimestest tühjaks ja elu läheb rohkem allamäge jne. Paar korda on minult küsitud, kas soovitaksin noorsootööd õppima minna. Olgu noorsootöö siinkohal lihtsalt isiklikuks näiteks, mille võiks vabalt vahetada näiteks õpetaja vastu. Olen ehk ikka veel natuke naiivne ja arvan, et elukutset ei saa aastapalga järgi valida. Aga samas sõltub ju iga inimese elukvaliteet ja õnnelikkus ikkagi sellest aastapalgast.

Inimene on oma põhiolemuselt egoist. Enese huvid on tähtsamad kui ühiskonna vajadused. Olen siiski seda meelt, et vastu tahtmist mingis valdkonnas töötades petetakse eelkõige iseend. Peabki olema egoist ja oma huvid esile seadma! Võib minna nii nagu läks minuga – töötan võõras riigis võõraste lastega (ja ei panusta Eesti õitsengusse) või ehk läheb õnneks ja tuntakse seda magusat eneseteostuse tunnet nii kaugele kolimatagi.

Kool

Aastaring sai täis

23:26Ketlin

Täpselt samal ajal aasta tagasi sai minust kooliõpilane! Mul oli nii hea meel tagasi kooli minna ja peab tunnistama, et õppimine hakkab mulle järjest rohkem meeldima. See on muide väga irooniline kui meenutada mu põhikooli- või gümnaasiumiaegseid aastaid, aga tol ajal olin ma hoopis teine inimene.

Kui esimesed pool aastat olin kogu programmi ja õppejõududega väga rahul, siis viimased pool aastat olen ikka päris palju vihastanud. Mitu kuud haudus peas plaan ametlik kaebus esitada, mida muidugi koguaeg üritasin edasi lükata. Aga lõpuks umbes kuu aega tagasi astusime kuue kursaõega selle raske sammu ja esitasime viimaks oma kaebuse.

Mul on mitu päris head ja professionaalset õppejõudu, aga siis on veel mõni selline, kes lihtsalt on sooja koha peale sattunud ja kes ei viitsi üldse pingutada. Täiesti tavaline, et su õppejõud jääb alati umbes 15 minutit hiljaks, lausub kaks sõna ja seejärel tormab oma materjale printima pooleks tunniks. Ja siis kõik õpilased lihtsalt istuvad ja jutustavad, sest muud pole teha. No kellele muidugi ei meeldiks tunni ajast oma tähtsaid jutte ajada, aga kui ma olen selle aasta eest maksnud $11 000, siis vot mulle ei meeldi tõesti! Või siis suvatseb su õppejõud kõik vajalikud materjalid liiga hilja kätte anda, sest ta lihtsalt ei jõudnud neid varem valmis. Selle tulemusel sa näiteks avastad, et sul on paar päeva aega oma hindelise töö üle andmiseks, kuigi ametlikult sul peaks olema selleks paar nädalat vähemalt. Ja nii edasi ja nii edasi.

Enamus mu kursakaaslasi ei julge õppejõule mitte midagi öelda. Neid on teisiti kasvatatud ja nende kultuuris väga vastu ei räägita. Tavaliselt ei saa nad isegi oma perekonnaliikmele vastu vaielda, kuidas nad siis suudaks õppejõule midagi öelda. Teiseks on paljudel neist inglise keele tase väga nõrk. Te lihtsalt ei kujuta ette, millist inglise keelt seal minu klassiruumis kuulda saab!

Ühesõnaga nad olid nõus oma nime küll kaebuse alla kirjutama, aga kooli esindajatega kohtumisele läksid siiski eestlane ja inglane. Selgus, et meie polnud üldse ainsad, kellel on midagi ebameeldivat öelda ja kaebusi on esitanud ka teised õpilased. Konflikt muidugi paisus päris suureks ja nii mõnigi laisk õppejõud sai vihaseks. Paljud asiaadid olid kohe paanikas, et nüüd ei saa nad kooli üldse lõpetatud ja kõik õppejõud hakkavad neid taga kiusama. Tänaseks on rahu jälle maa peal. Suhted on enam-vähem taastatud, iseasi, mis mõtteid tagaselja mõeldakse.

Paar nädalat tagasi sain oma esimese tunnistuse kätte! Nüüd on mul olemas Certificate III in Children’s Services, mis on esimene vajalik aste 0-12a lastega töötamisel. See kvalifikatsioon võimaldab mul lasteaias educator’ina töötada. Paari nädala pärast peaks mu postkasti saabuma Certificate IV in Children’s Services, millega saan 6-12a lastega töötades olla juba supervisor. Igas rühmas/vanusegrupis on üks inimene nö team leader, kes vastutab kogu rühma eest. Selleks, et ma pisikeste lastega saaksin see nö supervisor olla, tuleb veel edasi õppida.

Aga minu edasiõppimise soovid on nüüd natuke muutunud. Kuna tafe (sedasi nimetatakse minu kooli) tundub natuke liiga lihtne, aga samas üsna kulukas, siis otsustasin oma kursust muuta. Plaan on minna ülikooli, aga seda saan teha alles veebruaris (veebruar on nagu teie september). Sellest tulenevalt võtan praegu tafe’s pooleaastase kursuse Certificate III in Education Support, mille lõpetades saab minust abiõpetaja. Ja sealt edasi saan juba veebruaris teist bakalauruse kraadi omandama minna. Kuna ma pole veel 100% kindel oma uues kursuses, siis räägime sellest teine kord.

Tafe siseselt on kursust väga lihtne muuta, selleks on eraldi vorm vaja ära täita ja nii lihtne see ongi! Praegu jääb viisa samaks, aga veebruarist, kui kool vahetub, on uut viisat ka vaja. Kes oleks seda kõike võinud ette näha.

Aasta tagasi enne kooli minekut ma ikka mõtlesin, et äkki on väga raske ja äkki ei saa üldse aru jne. No kõige keerulisem on kindlasti inglise keeles laste psühholoogiat ja arengut õppida, aga isegi see pole nagu midagi hullu. Üks kõige suurem erinevus Eestis ja Austraalias õppimise vahel ongi vist faktide pähe õppimine. Kui eestis oli mul näiteks arengupsüholoogias vaja kõike peast teada, siis siin toimuvad arvestused kõigi materjalidega. Tihti on vaja ise näiteid tuua, erinevaid teooriaid võrrelda või mingeid olukordi lahendada mingile kindlale teooriale tuginedes. Pähe ei õpi me mitte midagi. Ja alguses tundus see mulle harjumatu. Umbes, et noh tore küll, aga millal me päriselt õppima hakkame!?

Eesti haridussüsteemile on just seda faktide põhist metoodikat palju ette heidetud. Eestis me õpime võib-olla tõesti natuke liiga palju teooriat, rõhk on enamasti teoreetilisel poolel. Eks oleneb ka erialast ja koolist, aga nö juhtumipõhiseid ülesandeid meil küll ette ei tulnud. Siin on kogu õppimine just praktilisele poolele üles ehitatud. Näiteks on konkreetne juhtum, kus kaks last hakkavad omavahel kaklema ja sina pead selgitama, mida sa teed ja mida sa ütled ja millele sa tugined selliselt käitudes. Pean tunnistama, et ilma teoreetilise kontrolltööta on võimalik targemaks saada küll!

Aga nüüd on õppimisest üldse kolmenädalane paus, mille ma loodan vähemalt osaliselt töötamisega sisustada. Mis mõte siis üldse neil kvalifikatsioonidel on, kui neid ei kasuta, eksole. Praeguse seisuga saan oma vanale töökohale tagasi minna. Ja juuli lõpust ootab mind jälle uus koolitee, no mida veel elult tahta!

eestlased inimesed miks me siin oleme

Kultuuridevahelised erinevused

22:36Ketlin

Minu tutvusringkond ei ole mitte kunagi varem olnud nii kirev ja kirju. Olen selle lühikese (või mitte enam NII lühikese?) ajaga Austraalias tundma õppinud igasugu kultuurilise taustaga inimesi. Naljakas on see, kuidas enamus mu sõpru-tuttavaid võib iseloomustada nende päritolumaa järgi. Samamoodi olen mina kindlasti paljude tuttavate jaoks lihtsalt “Estonian”.

Aga just see ongi üks kõige olulisem põhjus, miks mulle meeldib siin elada ja miks ma ennast hetkel Eestis ei näe. Andke andeks, aga Eestis elavad ju ainult eestlased! Jah, lisaks veel venelased ja siis mingi 2% muulasi. Ja kuigi enamus põliseid eestlasi tahaks mulle nüüd verbaalselt kallale tulla ja öelda, et polegi sinna Eestisse mingeid immigrante vaja, siis minule näiteks meeldib multikultuurne ühiskond iga kell rohkem!

Aga tegelikult ma arvan, et siinkohal võikski sõna võtta ainult need, kellel on vähemalt pooleaastane kogemus kuskil erinevate rahvuste keskel igapäevaselt elades. Kui keegi oleks minult sama küsimuse näiteks 3 aastat tagasi Tallinnas küsinud, ma vastaks ka kindlasti teistmoodi. Ja ega meie elu siin kultuuride keerises ka päris muinasjutuline ei ole, mõnele ei meeldi üldse nende “värviliste inimestega” külg-külje kõrval elada. Eks kindlasti kohtab ka Austraalias rassiste, aga vähemalt minust on see riik küll multikultuursuse fänni teinud.

Nüüd tuleb mängu üks AGA. Peab tunnistama, et kuigi ma austan oma kirevat tutvusringkonda, siis vahel jään küll mõttesse ja ei suuda ära otsustada, kas inimesed on nii erinevad või on tegemist kultuuridevahelise erinevusega.

Näiteks on mul kursaõdesid, kes ei tohi peale pikka koolipäeva teiste tüdrukutega kohvikusse tulla. (NB! Meil on kursusel üksainus meesterahvas, kes on u 50a pereisa ja kes niikuinii mitte kunagi kohvikusse ei tule ehk siis vallatuid kursavendi siinkohal süüdistada ei saa). Kui nad õigeks ajaks koju ei jõua, siis ootab ees korralik kodusõda. Kuulekate koduperenaistena nad üldse ei astugi üle piiri ehk siis ei jää kunagi koju hiljaks! Päris kurb on kõrvalt vaadata, kuidas kursaõde jälle linnaloast ilma jääb ja saba jalge vahel koju tõttab. Ma vist ei pea enam lahti seletama, mis mõtteid selline peremudel minus tekitab.

Mõni aeg tagasi oli mu sõbrannal sünnipäev ja tüdrukutega oli pidu kokku lepitud reedeseks päevaks. Juhuslikult oli tema elukaaslane haigeks jäänud ja sõbrannal ei olnud võimalik kodus pidu pidada. Olgu öeldud, et nad elavad kolme magamistoaga majas, mitte ühetoalises stuudiokorteris, kus haigel elukaaslasel poleks kuhugi meie eest pageda. Murelik sõbranna siis uuris meie teise sõbranna käest, et äkki siis pidu tema pool pidada. See teine sõbranna lubas mehe käest küsida, hiljem helistas tagasi ja teatas, et pole mingit probleemi pidu tema juures teha, ainult et… me võime olla ainult TAGAAIAS! Olgu siis öeldud, et ta elab kahe magamistoaga majas ja väljas oli sel ajal u 38kraadi. Kui see murelik sõbranna seepeale mulle helistas ja jõudis ära mainida selle tagaaia plaani, siis ma ütlesin talle kohe, et selle sünnipäeva saab vabalt minu juures pidada! Sõbranna muidugi kahtles pikalt, sest ma polnud ju oma elukaaslaselt luba küsinud ja kui ma talle selgitasin, et mis Heikkil ikka selle paaritunnise tüdrukute sünnipäevapeo vastu saab olla, ei suutnud ta mind uskuda. Jällegi ei jäänud mul muud üle, kui süüdistada kultuuridevahelist erinevust.

Ma arvan, et enamus mu kursaõdesid on palju paremad kodukanad kui mina. Meie majas ei ole naiste- või meestetöid. Kui vaja, võib Heikki vabalt kodu ära koristada või süüa teha ja samamoodi saan mina näiteks prügi välja viimisega hakkama. Minu kursaõed võivad sellisest elust ainult und näha. Näiteks üks tüdruk on kihlatud Indiast pärit taimetoitlasega, kes nõuab kodus ainult spetsiaalseid ja traditsioonilisi India toite. Tüdruk ise on Belgia-Tuneesia taustaga mitte-taimetoitlane. Asiaatide mehed ei liiguta kodus lillegi. Ma kujutan ette, et nad isegi ei tea, kus asub tolmuimeja või kuidas seda kasutatakse. Muidugi on selliseid kodusid igas maailma riigis, ainsa vahega, et kunagi varem pole mu tutvusringkonnas need nii hästi silma paistnud.

Tundub, et enamus mu kursakaaslaste peremudel minusuguse eurooplase jaoks poleks üldse vastuvõetav. Mõiste “võrdsus” võib paljudes kodudes kaotada tähenduse. Küllap ma üldse ei kirjutakski sellest kui need tüdrukud ise nii õnnelikud oma olukorras oleks. Iseseisvus ja naised ei näi ikka väga hästi kokku sobivat. Ma ei ole mingi feminist, aga samas ma ei näe ka ühtki põhjust, miks täiskasvanud naine peaks õue minnes alati oma mehe käest luba küsima, eriti veel, kui suure tõenäosusega ta seda ei saa.

Armastuse ja selle demonstreerimisega on ka mingid huvitavad lood. Olen märganud, et mitmed mu tuttavad siin pool maakera tegelevad väga aktiivselt oma suhte reklaamimisega. Selle asemel, et oma mehele öelda, kuidas nad neid armastavad, käib kogu see mäng näiteks facebook’is või blogis kõigi silme all. Samamoodi on mul täielik ülevaade kõikidest kinkidest ja lillebukettidest, mis neile naistele kingitakse, mida mehed neid kingitusi edasi andes oma naistele ütlevad ja kuidas siis naised omakorda oma mehi tänavad. Mul on koguaeg selline tunne, et nad ise ka ei usu oma suhtesse väga tugevalt ja siis on vaja sellist avalikku vaatemängu kogu maailmale pakkuda. Või on see ikkagi mingi kultuuriline eripära, millest minugune külma südamega põhjamaalane aru ei saa!?

Ja siis ükskord natuke lõbusamas meeleolus veinipokaali taga üks mu kursaõde küsiski niimoodi ettevaatlikult, et kas minul ja Heikkil on avatud suhe, et noh kui keegi teine peaks meeldima, siis saaks kohe minna!!! Ja seda kõike facebook’i pärast!!! Sellepärast, et ma ei fotografeeri kõiki kinke ja armastusavaldusi ja et ma (selle asemel, et mehele otse öelda) teda sotsiaalmeedias avalikult ei võrguta ja kogu maailmale ei kiida!!! Ma olen tegelikult juba ammu aru saanud, et erinevatest kultuuriruumidest pärit inimestel võib väga huvitavaid seisukohti sinu suhtes tekkida, aga see arvamusavaldus oli siiski tippude tipp.

Õppides neid inimesi tundma, saab üsna kiiresti aru, kui palju mõjuvõimu on stereotüüpidel ja kui rumalaid seisukohti võib nende tõttu võtta. Muidugi mulle ei meeldi absoluutselt kõik need inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, aga mulle meeldib, et nad on nii erinevatest maailma otsadest. Ma arvan, et eestlased on nii vaenulikud teiste rahvuste suhtes just seetõttu, et nad ei tea ega tunne neid veel väga hästi ja seepärast ei taha neid ka omaks võtta.

Selliste huvitavate erinevuste taustal on siinne multikultuurne elanikkond mulle ka palju õpetanud ja mind ehk paremaks inimeseks teinud. Näiteks on kirjutamata reegel see, et kui sa midagi sööd, siis alati on viisakas kõigepealt teistele ka pakkuda. Keegi ei näri oma küpsiseid kuskil nurgas, need tuleb ikka kogu seltskonnaga jagada!

Sinu perekond või lähedased omandavad su sõprade silmis hoopis teise tähenduse. Normaalne on kõigist sulle olulistest inimestest oma sõprade ringis palju rääkida. Näiteks mu sõbrannad on alati kursis, kuidas mu vennal läheb. Nad elavad kaasa mitte ainult minu õnnestumistele, vaid ka minu lähedaste kordaminekutele.

Muidugi on ka mõningaid selliseid asju, millega on raske kohaneda. Näiteks arusaam ajast ja täpsusest võib juhtumisi olla väga erinev. Kui hiinlased ei jää kunagi hiljaks, siis näiteks brasiillaste ajaarvamine võib teinekord korralikult ärritada. Või räägin ma siinkohal tegelikult lihtsalt kahest erinevast inimesest…