Nüüdseks juba üle kuu aja tagasi käisid meil Eestist päris erilised
külalised. Nimelt lennutas TV3 oma pisikese võttegrupi Austraaliasse ja kuna
tegemist oli minu tuttavaga, siis tulid nad viieks päevaks ka meile külla.
Ma pean tunnistama, et ega ma algul väga vaimustatud sellest
intervjuu mõttest ei olnud, aga kuna endast ei pidanud väga palju rääkima, siis
olin lõpuks nõus. Kes seda saadet veel näinud ei ole või tahaks mind näha, siis
siin see on. Kes asub Austraalias ja ei oma väga head internetiühendust, neil
soovitan vaadata youtube vahendusel.
Üldiselt jäin oma tagasihoidliku etteastega üsna rahule, kuigi eks
ennast ole ikka mõnevõrra ebamugav vaadata ja kuulata. Saade ise on täpselt
selline, mida ühelt selletaoliselt eeldada võib. Minu jaoks isiklikult
fokusseeriti liiga palju farmidele ja põllutööle, mis ei ole mind kunagi
Austraalia juures paelunud. Samas, eks vist täpselt sellisena enamus harju
keskmisi eestlasi Austraaliat ette kujutavadki – kõik töötavad farmides. Ja
noh, kust mujalt ikka kümnete kaupa eestlasi leida, kui mitte neist samadest
farmidest. Kui keegi kunagi jälle tahaks
taolist saadet teha, siis ma esitaks väljakutse farmidest kauge kaarega mööda
käia ja välja selgitada kas ja kus veel mingit elutegevust leidub.
Kui natuke norida, siis erinevalt orjatööst oli paradiisi osa minu
arvates kuidagi tahaplaanile jäetud. Austraalias leiab ikka seda paradiisi ka!
Samas tundub, et mida edukam ja paremal järjel on siin elav eestlane, seda
vähem tahab ta seda televiisori vahendusel kuulutada. Tean ise mitmeid
eestlasi, kes ei nõustunud saates osalema, kuid kellelt oleks nii siia reisinud
kui kodumaale jäänud eestlastel nii mõndagi õppida. Pean tunnistama, et ka mina
ise ei oleks nõustunud kaamera ees rääkima kui poleks võttegruppi isiklikult
tundnud.
Samas võin öelda, et enamus saates kajastatuga olen nõus ja ehk ongi
hea, et sellised hullud lood kohutavatest töötingimustest vaatajateni jõuavad.
Eks ikka kiputakse siia tulema roosad prillid ninal ja sellistel juhtudel
võivad need õppetunnid väga valusad olla. Sellest hoolimata pole mina kunagi
Austraaliat seostanud orjatööga ja usun, et saates kajastatud tingimusi poleks
tööandjatel võimalik pakkuda kui töötajad neid vastu ei võtaks. Teisisõnu,
igaühel on valik. Näiteks kui sa tuled siia ilma inglise keele oskuseta, siis
see ongi sinu valik ja ei tasu imestada, et peale maasikate pakkimise sulle
teisi ameteid alguses ei paista olevad. Aga – paratamatult peab keegi siin elus
ka maasikaid pakkima.
Ja mis puudutab seda rasket füüsilist tööd, millest armastatakse nii
palju rääkida ja mida alati Austraaliaga seostatakse, siis minu silmis on ka
sealt võimalik midagi õppida ja mingi elukogemuse saada. Eestis elevate eestlaste
seas on see natuke mõruda maitse juurde saanud. Näiteks minu vend sai siin
Austraalias väga erinevaid lihttöid tehes aru, et temast selle töö tegijat ei
ole ja nüüd ootavad teda õpingud Taanis. Sa võid elu lõpuni Eestis istuda ja
parastada neid, kes on võtnud julguse kokku ja pakkinud oma seitse asja, et
teisel pool maakera end proovile panna. Minu silmis on nad igal juhul
parastajatest edukamad.
Mu kohalikud sõbrad sattusid saatest päris elevusse ja nii mõnigi
tahaks seda ise ka vaadata. Mõni austraallane oli natuke mures, et ega neist
midagi halba ei räägitud ja kas ma ikka suutsin selle paari minuti jooksul
kõiki eestlasi veenda nende kodumaa ilus ja võlus. Jah, üldiselt on austraallased
oma maa üle väga uhked.
Kui ma saaksin teise võimaluse see saade salvestada, siis ma
tahaksin kindlasti öelda: minu jaoks on Austraalia olnud alates siia
maandumisest eneselegi teadmata tõeline paradiis!