Peaks vist vahepeal teada andma, et me oleme jätkuvalt elu ja
tervise juures ja ma ikka veel katsun väga kangekaelselt seda blogimist edasi
ajada.
Tundub, et olen kooli hullumeelse tempoga ära harjunud ja eneselegi
üllatuseks olen üks vähestest, kes ei kurda koormuse üle. Eks minu kasuks
räägib see, et ma hetkel tööl ei käi, st saan sajaprotsendiliselt koolile
pühenduda. Raske on jätkuvalt ja õppima peab väga palju. No ikka VÄGA palju!
Iialgi varem ei ole ma nii palju raamatutes tuhninud ja nii kaua oma koolitöid
kirjutanud. Erialane kirjandus on nii mahukas, et enda raamatud koguvad tolmu
ja ajakirja tellimuse pidin katkestama, sest viimased kolm numbrit on niikuinii
lugemata. Teatav professionaalsus on vist juba saavutatud, sest võin igasugu
lapsepilastajatest ja retsidiivsetest kuritegudest lugeda enne uinumist ja
magan ikka nagu lapsuke.
Kõige ebamugavam osa on igasugu esinemised. Ma ei ole iial oma elus
nii hirmsasti avalikke esinemisi kartnud. Näiteks pidin 50 kaasõpilase ees
lavale astuma ja vabalt valitud organisatsiooni teoreetilisse konteksti paigutama,
umbes et millisele teooriale toetudes see organisatsioon tegutseb, kohutav!
Siis pidin oma kaasõpilaste ees nö näitlema rasedate teismeliste tugigrupi
läbiviimist ja veel näiteks kõigi ees intervjueerima “oma klienti”, kellel on
oht suitsiidsusele kalduda. Öeldakse küll, et mis ei tapa teeb tugevamaks, aga
sellistes pingelistes olukordades tunduvad sellised ülesanded täiesti
närvesöövad! Lühidalt kokku võttes peab väga tihti rambivalguses viibima ja
päris palju saab näitlemisoskust lihvida.
Õppejõududega olen väga rahul, tõelised oma ala asjatundjad ja
uuendusliku stiiliga lektorid. Õpilastestesse suhtutakse väga individuaalselt,
teisest päevast alates tuntakse sind nimepidi ja kui juhtud loengust puuduma,
tullakse järgmine kord uurima, kas kõik on korras ning ega sa ei vaja lisaabi.
Kõik oma hindelised tööd saan tagasi põhjalike kommentaaridega ja vahel tehakse
veel väike kokkuvõte minu tööst. Üha enam ma tunnen, et see investeering tasub
end ära ja ma ei maksa neid summasid tühja.
 |
| Näide ühest tööst. Olen endale uue hüüdnime saanud - Ket :) |
Esimese semestri lõpp ei ole enam kaugel, vaja veel umbes 9500 sõna
kirjutada erinevate tööde raames ja üks suuline eksam edukalt läbida ja võib
praktikale minna. Kui teised üliõpilased saavad juulis 4-5 nädalat puhata, siis
minul on õnn see vahele jätta ja jutti 12 nädalat pratikal olla. Tegelikult ma
olen prkatika suhtes juba ammu väga elevil ja ei jõua ära oodata, et kõik asjad
paika saaks, et võiks ka avalikult hõisata.
Olen õnneks ka uusi sõpru leidnud, kellega ka kooliväliselt läbi
käime. Seltskond on väga kirju ja põnev ning kindlasti kirjutan neist
võrratutest inimestest teine kord pikemalt.
Murphy on vahepeal juba 10-kuuseks saanud ja elab oma õnnelikku
koeraelu. Üritame temaga võimalikult palju aktiivseid tegevusi ette võtta, aga
praegusel tormihooajal on see paras katsumus. Sügis on käes ja hetkel ma
võrdleks seda vastikult vihmase oktoobrikuu ilmaga Eestis. Just nüüd kuluks
küll kasvõi nädal aega Eesti kuumalaine käes ära!
0 kommentaari