Austraallased on Perthi mitteametlikult kõige igavamaks linnaks ristinud – väidetavalt polevat siin midagi teha ega kuskile minna ning linn olevat ülejäänud maailmast nii maha jäänud. Tihti öeldakse, et siin pole piisavalt (pop)kultuuri ja paljud maailmastaarid jätavad Perthi oma plaanidest välja. Tõesti – näiteks hetkel tuuritab Taylor Swift Austraalias ning esineb isegi Adelaide’s (mis minu arust on veel unisem ja igavam linnake), kuid Perth’i ta ei jõua. Mitte, et Taylor Swift nüüd mingi näitaja oleks, sest ega mind ei tõmbaks ta kontsert ka siis kui see igal nädalavahetusel toimuks, aga väidetavalt on ta lihtsalt üks paljudest staaridest, kelle kontertidele peavad meie linna elanikud teistesse Austraalia otsadesse sõitma.

Me ise kontsertidel väga ei käi ja kui aus olla, saame tihti teada järjekordsest esinejast alles vahetult enne etteastet või peale selle toimumist. Mis puudutab aga igasugu muid festivale, spordisündmusi, külalisesinejaid jne siis peab tunnistama, et meil jäävad küll paljud kohad pigem ajapuudusest käimata – igale poole ju lihtsalt ei jõua ja mõnikord tahadki just sellest melust eemale saada. Vahel tunnistatakse, et Perth on väga palju muutunud ja näiteks 10 aastat tagasi siin tõesti linnarahvale väga  midagi ei korraldatud, nüüd aga muutub linn iga aastaga järjest elavamaks. Tegelikult ma usun, et vahel lihtsalt inimestele meeldib vinguda ka lihtsalt vingumise pärast.

Tasub veel mainida, et võrreldes Sydney või Melbournega on Perth ikkagi enam kui poole väiksema populatsiooniga linn, kuhu ei peagi iga kunstnik või muusik jõudma. Pigem jõuame siin järgmise probleemini – Perth on nii eraldatud ja asub teistest linnadest nii kaugel, et iga kultuurisündmuse pärast idakaldale lennata on vist lihtsalt natuke liiga kulukas. Melbourne ja Sydney asuvad teineteisest vaid päevase autosõidu kaugusel ja lennupiletid on teatavasti kättesaadavad poolmuidu.  Muide, lennuliin Melbourne ja Sydney vahel on populaarsuselt maailma kolmas marsruut!

Pannes Google otsingusse “why is Perth so… “ (miks on Perth nii…) pakub otsingumootor kõige populaarsemaid vasteid –

Igav

Tuuline

Suitsune

Kallis

Igavusest me juba rääkisime. Tuuline on siin tõesti, aga pigem on see kuumadel suvepäevadel plussiks. Jahedat pärastlõunast ookeanituult kutsutakse Fremantle Doktoriks, mis tõesti leevendab +40 kraadiste päevade kuumust. Loodusseaduste vastu paraku ei saa – ookeani ääres elades kuulub tuul aastaringselt muidugi elu juurde. Suitsuvine all on siis mõeldud metsatulekahjudest või kevadistest ennetuspõlengutest tekitatud suitsu, mille alla vahel tõesti kogu linn mattub. Tundub, et kontrollitud põlenguid tehakse igal aastal järjest rohkem, sest sel kevadel oli tõesti pidevalt vingune ja vahel kestis see lausa mitu päeva. Ma ei teagi, kas Eestis selleks vajadust on, aga kuna meil on väga kõrge metsatulekahjude oht, siis vahel on kasulikum mõned alad nö ära põletada, et hoida ära suurema tulekahju tekkimist. Samas on igasugu põelngud ja neist tekkiv suits väga ohtlik ja igal aastal põhjustab see lisaks näiteks mitmeid liiklusõnnetusi.

Kallidusest olen ma varasemaltki siin-seal kirjutanud. Arvestades, et palgatase on teiste osariikide pealinnadest kõrgem, siis pisut kõrgem hinnatase väga ei heiduta. Ei teagi, kust see kalliduse jutt pärit on, sest igasugu uuringute ja võrdluste kohaselt on siiski kõige kallim linn Austraalias Sydney.

Viisime sõbrad Mandurah' avastama

Beaufort tänavafestival

+40 kraadi ja tänavafestivali jäätis

Üritusi isegi neljajalgsetele sõpradele - Scruffs koerashow

Murphy peale Scruffs koerashowd

Ja elamiseks valiks ma ikka ja jälle Perthi! Meilt on tihti uuritud, et miks me just siin otsustasime paikseks jääda. Mäletan, et kui me veel Darwinis elasime, siis küsisime kohalikelt alati just Sydney ja Melbourne kohta ning ülekaalukalt soovitati Melbsi. Veetsime Melbournes kaks nädalat ja üsna kiirelt sai selgeks, et meile see linn elamiseks ei sobi. Esiteks on sealne ettearvamatu kliima vastumeelt, lisks on üle 4 miljoni elanikuga linn kindlasti natuke liiga suur ja tülikas meie jaoks. Lahkusime Melbournest teadmisega, et pikemalt elamiseks on vaja mõni muu linn leida. Juhuslikult jõudsime välja Perthi, mis hakkas meile mõlemale otsekohe meeldima. Top 3 põhjusteks oleks kindlasti kliima (kõige päiksepaistelisem linn Austraalias), ilusad rannad ning kolmandaks majandusnäitajad. Ahjaa, lisaks kindlasti ka elutempo – Perth pole liiga suur ega liiga väike – meile täpselt paras. Nii et võib öelda, et Perthi sattumine pole olnud meie teadlik valik, küll aga on seda olnud siia jäämine.

Sydney Harbour sild, mida kohalikud kutsuvad riidepuuks, on üks erilisemaid maailmas ja kindlasti kõige erilisem sild Austraalias. Pildilt tundub hästi suur, tegelikult on veel suurem ja võimsam! Mõtled küll, et no mis üks sild ikka nii eriline olla saab, aga vot saab küll. Tundub, et ooperimaja jätab silla natuke ebaõiglaselt tahaplaanile, sest minu arvates on number üks vaatamisväärsus Sydneys hoopis see suursugune terassild.

1932. aastal valminud silda ületab igapäevaselt hinnanguliselt üle 150 000 sõiduki, siin kohtuvad autod, bussid, rongid, jalakäijad ja jalgratturid. Kokku on kaheksa sõidurida ja neid saab vastavalt tipptunni vajadustele muuta, tõeliselt mugav. Mootorsõidukitele on silla ületamine tasuline (automaatne e-Tag), hinnad $2.50 kuni $4 olenevalt nädalapäevast ja kellaajast.

Viimased 16 aastat on korraldatud sillal ka ekskursioone. Asi sai alguse juba kuuekümnendatel, kui hulljulged öösel ebaseaduslikult läksid sillakaarele turnima. Ma olen ise küll korduvalt üle Tartu kaarsilla kõndinud ja väga kõrgust ei karda, kuid isegi see pisike Tartu sild on natuke siiski kõhe ja ebakindel, need tegelased ronisid aga 134m kõrguse hiiglase otsa! Üheksakümnendate lõpust korraldatakse sinna igapäevaselt ekskursioone, kuhu pääsevad kõik vähemalt 10-aastased hea tervise juures olevad kained turistid.

Minu jaoks oli üle sillakaare kõndimine kindel soov, aga kuna Heikkile kõrgused ei meeldi, siis tema loobus. Läks veetis selle asemel mitu tundi vana lapsepõlvesõbra seltsis, kes juhuslikult hiljuti Sydney’sse oli kolinud ja meie Riina ja Rauliga läksime ronima. Hoiatan kohe ära, et hinnad on soolased (vaata siit), meie maksime $245, aga tänaseks on juba piletid tõusnud. Hinnast hoolimata ma siiski soovitan seda trippi. Kokku kulus seal u 3h, mille jooksul saime korraliku ettevalmistuse ohutuse osas, päris hea ülevaate silla ja Sydney ajaloo teemal, kõndida üle kaare ja nautida vapustavat vaadet. Just see viimane on seal kõrgel ikka võimas, kogu Sydney on nagu peopesa peal!

Kui me esimest korda üle silla sõitsime, siis tekkis mul endal ka selline tunne, et oot-oot, kas ma ikka tõesti tahan sinna üles minna!? Heikki arvas juba, et ma olen loobumas, aga kuna sillakaare seiklus oli üsna algusest peale nimekirja eesotsas, siis polnud lihtsalt võimalik seda vahele jätta. Tegelikult seal üleval ikka nii hull ei ole ka, vist jäi adrenaliinist natuke puudu isegi. Kõige ebamugavam oli redelitest üles ronida, siis korraks tekkis selline lahtine tunne, et midagi nagu polekski ümberringi, aga tegelikult on seal kõik nii turvaline, et muretsemiseks pole põhjust.

Kahjuks pilti ise seal teha ei saa, sest kõik isiklikud asjad tuleb maha jätta. Selga antakse spetsiaalne kostüüm ja ainus asi, mille võid kostüümi külge kinnitada, on päikseprillid. Isegi (suured) ehted peab ära võtma. Neile, kes soovivad kaare peal naise kätt paluda, tehakse erand ja sõrmus kinnitatakse sellesama kostüümi külge. Meie grupis muide toimuski üks õnnelik kihlumine. Seal üleval on võimalik isegi abielluda!

Neile, kes kardavad kõrgust või ei raatsi nii palju maksta, on olemas Pylon Lookout ($13/in) ehk vaateplatvorm. See mulle ka väga meeldis! Juhtus olema super ilm ja jällegi võib öelda, et vaade oli võrratu! Lisaks saab palju uut teada silla ajaloo kohta jne. Lisaksin Pyloni torni kindlasti kohustuslike vaatamisväärsuste hulka Sydneys, annab väga hea ülevaate kesklinnast.

Veel käisime Chinese Garden of Friendship’i ($6/in) vaatamas. Tegemist on Hiina stiilis iluaiaga kohe Sydney Hiinalinna kõrval. Aed on kujundatud Sydney sõpruslinna Guangzhou poolt ja sellele pandi nimeks Garden of Friendship, et tähistada tihedaid sõprussidemeid Hiina ja Austraalia vahel. Seal oleks hea meelega pikemaltki jalutanud, kui aega oleks olnud, mulle väga meeldis. NB, soovitan läheneda autota, keeruline parkimist leida. 

Ja siin veel mõned pildid Sydney kuulsaimast rannast Bondi, mis oli tõeliselt laheda atmosfääriga rand! Täpselt sellisena ma kunagi kõiki Austraalia randu ette kujutasingi. Meie osariigis on rannad palju rahulikumad, mingit erilist melu ei ole. Parkimine on igal pool Bondi kandis (eriti just nädalavahetustel) väga kallis, tegemist vist keskmisest prestiižema piirkonnaga. 

Võib vist öelda küll, et kes pole ooperimaja näinud, see pole ka Sydneys käinud. Ooperimaja on kahtlemata Austraalia kõige tuntum ehitis ja tõeline turismimagnet. 

Mulle oli ta alati sellise suure ja uhkena tundunud. Nüüd, olles ise kohal olnud, võin öelda, et suur on ta tõesti (1.8ha), küll aga mitte nii uhke. Esiteks on pildi järgi raske hoomata, et tegmist on siiski 40 aastat vana ehitisega, st eks ta ikka natuke väsinud ilmega ole. Ja pildilt paistab ta kuidagi säravvalge, päriselt on ta pigem kollakas. Ei tahaks öelda, et pettusime, aga kahjuks on kõik töödeldud pildid ooperimajast nii ilusad, et päriselt seal kohal olles küll mingit erilist muljet ei jäänud. 

Kas te seda teadsite, et ooperimaja plaanitavaks maksumuseks oli 7 miljonit dollarit, aga ehituse käigus kujunes sellest 102 miljonit dollarit!!!

Edasi jalutasime botaanikaaeda, kus oli üllatavalt palju rahvast, aga sellegipoolest hästi mõnus ja rahulik. Botaanikaaed asub kohe ooperimaja kõrval ja eks seetõttu seal nii palju turiste ka uudistab, sissepääs tasuta.

Vahepeal eksisime Government House’ juurde ära. Sellised ajaloolised ehitised hakkavad Austraalias kohe eriti hästi silma, sest neid on siin (eriti just meil Perth’is) nii vähe. Tegemist on NSW kuberneri ametliku residentsiga, kuhu saab minna ka tasuta grupiekskursioonile (mida muide väga kiidetakse), aga meie jäime sellest ilma, sest kõik tuurid olid täis. 

Muide, sealsamas ooperimaja juures õnnestus ühe (endise) Home and Away staariga kohtuda! Marcus Graham mängis seriaalis üle kahe aasta ja Austraalias on ta täitsa tuntud näitleja. Ütleme siis nii, et Perth’is selliseid nägusid eriti ei õnnestu näha.

Sattusime ka Home and Away staaride autogrammijagamisele, mis oli ikka tõeline möll! Võite ise ette kujutada, mida teevad hullunud teismelised, et oma lemmikutelt autogrammi saada, neid kallistada ja nendega pildile jääda! Jällegi – selliseid üritusi korraldatakse valdavalt ikka ainult Sydneys. Kuigi tegemist oli üsna teisejärguliste osatäitjatega, siis omamoodi vahva oli ikkagi sellise ürituse tunnistajaks olla. 

 

  

Ja hakkaski õhtu kätte jõudma, mistõttu me otsustasime maailma kõige ägedamasse iMax kinno minna. Sydney’s asub maailma suurima ekraaniga kino – 35.7 m x 29.7 m ehk siis enam vingemasse kinno polegi võimalik minna! Selle poolest on Sydney küll lahe, et seal on igasugu maailma kõige-kõige asju. Või noh, vähemalt Austraalia kõige-kõige.

Hommikul avanes Heikkile selline vaatepilt:

Nii äge! Tuli väike elevus ka sisse, et noh täna peab küll üks tore päev tulema!

Ilm oli vist veel hullem kui eile! Tuul ulus ja vahepeal kiskus vihmale, aga meil oli muidugi vaja linna minna. Riina ja Raul soovitasid praamisõitu, mis tundus otsekohe lahe idee. Kuna me järjekordselt jäime ajahätta, siis pidime linnale lähemale sõitma, istusime praamile Olümpiapargi peatuses (üheotsapilet $7/in). Mööda Parramatta jõge linna sõites avanes hoopis teistmoodi vaade Sydneyle, aga usun, et veel eriti vingeks teeks selle sõidu ilus päiksepaisteline ilm. 

Jõudes Darling Harbour’isse otsustasime Madame Tussauds vahakujude muuseumis ära käia. Neil on seal selline diil, et saad osta mitme atraktsiooni pileti soodsamalt + muidugi igasugu perepiletid jne. Lisaks näiteks on netist ostes sissepääs soodsam. Meie võtsime siis vahakujude muuseumi ja Tower Eye sooduspiletid $60/in.

Vahakujude muuseum oli väga lahe, eriti kuna kujud nägid tõesti väga ehtsad välja. Mõne pilk oli nii puuriv, et pikalt ei suutnud silma vaadata. Mind üllatas, et mõned staarid on tegelikkuses nii pikad või lühikesed või peenikesed. Väga paljud on meie kohalikud staarid, kes teile ei pruugi tuttavad olla, mitmeid (peamiselt sportlasi) ei teadnud ka me ise. Üldiselt siis tegemist sellise lõbusa muuseumiga, kus kord elus võiks ära käia. 

Edasi suundusime kõrgustesse, ehk siis läksime Tower Eye torni. See ei ole nüüd selline klassikaline Sydney tõmbenumber, teist korda sinna kindlasti ei läheks. Sobib ehk paremini vanemale sihtgrupile või neile, kes hirmsasti kõrgust kardavad, aga tahaks linnast ülevaadet saada. Ehitis ise on päris lahe – läks maksma 26 millionit dollarit ja võttis aega 6 aastat. Tegemist on Sydney kõrgeima ja Austraalia kõrguselt kolmanda ehitisega. Enne liftiga üles sõitmist sai veel 4D lühifilmi vaadata Sydneyst, täitsa meeldis. 

 Maa peale tagasi jõudes jalutasime Hyde Parki, mis on Austraalia vanim ja arvatavasti tuntuim park, mis on oma nime saanud samanimelise Londoni pargi järgi. Vot seal oli selline suurlinnas viibimise tunne! Et kõigil on metsikult kiire elutempo ja siis nende hullude karjeristide jaoks on keset ärihooneid üks roheline oaas, kus korraks aeg maha võtta.  Üks armsamaid kohti Sydney kesklinnas. 

 

Ja siis läksimegi “koju” sünnipäevatorti sööma! Riina oli vahepeal maitsva vaarika-toorjuustukoogi küpsetanud ja oligi jälle veinitamise aeg käes. Neid koogipilte siin vaadates tuleb hull isu peale, saaks ainult ühe lõigugi!