Viimasel ajal on siin blogis jälle vaiksemaks jäänud ja päriselus
selle võrra kiiremaks läinud. Sel aastal on veel eriti hästi tunda, kuidas suvi
on eelkõige õues olemise aeg, mida ei taha üldse arvuti seltsis veeta.
Jaanuari lõpus lendas meile kaugelt Eestist külaline kohale! Minu
sõbranna Helena otsustas lõpuks ikkagi Austraaliasse õnne proovima tulla. Kuigi
eestlasi on Austraalias juba väga palju, siis minu lähedasi sõpru pole see
Kängurumaa seiklus väga huvitanud ja nii ongi Helena üks vähestest, keda on
õnnestunud siia meelitada.
Peale kõiki neid nägemata aastaid ja jutustamata lugusid pole
eriline ime, et öö jäi väga lühikeseks. Istusime ja lobisesime ja uskumatu kui
palju huvitavaid asju ma Eesti kohta teada sain! Tundub, et paljud asjad, mida
mina siin avastanud olen, on ajaga ka Eestisse jõudnud. Kohati tundub, nagu me
oleks juba kümme aastat ära olnud, kõik ikka muutub ja areneb teil nii
kiiresti!
 |
| Helena sünnipäev |
Muidugi oli vaja Helena kohe peole viia ja kõigi meie parimate
sõpradega tuttavaks teha. Vastutasuks tutvusime ja taaskohtusime Helena heade
sõpradega Eestist, kes hetkel samuti Perth’is elavad. Nii mõnegi jutu käigus
selgus, et meil on ühiseid tuttavaid Austraalia eestlaste seas. Mõtled küll, et
23 miljoni elanikuga riigis kõik päris kõiki ei tunne, aga avastasime, et
maailm on ikka väga väike. Kõige vahvam oli Helena kokkupuude indust
taksojuhiga, kes läks väga elevile, kui kuulis, et Helena on eestlane. Temal
olevat üks tuttav eestlane ja kui Helena seda lugu mulle rääkis, siis selgus,
et ka mina tean seda eesti tüdrukut täitsa hästi. Nagu külaelu, eksju.
 |
| Väike väljasõit |
Muide, võrreldes mõne aasta tagusele ajale tundub, et praegu on
teenindusvaldkonnas tööd natuke raskem leida ja ümbrikupalka levib rohkem. Samas
eks esimese töökoha leidmine ongi kindlasti kõige keerulisem. Nüüd võib
igatahes rõõmustada, et Helena sai väga hea töökoha lähedalasuval Rottnesti
saarel, kuhu kindlasti varsti talle külla lähme.
Pere pesamunast Murphy’st rääkides võib öelda, et ponts kasvab
mühinal ja elab oma õnnelikku koeraelu. Umbes kuu aega tagasi käis
operatsioonil ja nüüd on kastreeritud poiss. Vaikselt juba oskab natuke
pahandust ka teha, aga üldiselt on väga sõnakuulelik ja tubli. Uudistest veel
nii palju, et nüüd lõpuks saame ta ka ametlikult ära registreerida. Seaduse
järgi peavad kõik koerad (ja kassid) alates kolmandast elukuust olema meil siin
kohalikus linnavalitsuses registreeritud. Ohtlikud koerad peavad maksma
lisatasu ja eraldi on välja toodud keelatud tõud ning igal majapidamisel on lubatud
omada kahte koera. Eraldi on soodustused pensionäridest koeraomanikele ning
steriliseeritud koduloomadele ja just seetõttu me Murphy puhul
registreerimisega ei kiirustanudki. Murphy eluaegne registeerimine läheb maksma
$100.
 |
| Alati esimesena autos |
1 kommentaari
Ma juba tahtsingi sulle kirjutada, et ou, kuhu sa jäänud oled ja kas olete ikka veel Austraalias jne. Tere tulemast tagasi! Meil on isegi nii juhtunud, et mõned austraallased tunnevad mõndasid teisi austraallasi, keda me kuskilt mujalt teame. Tõesti, nagu polekski miljonilinn :)
ReplyDelete