Täna ma kirjutan teile võõrastest inimestest, kes minu rutiinsed tööpäevad palju lõbusamaks muudavad. Nimelt on mul JÄLLE uus töökoht, loodetavasti ajutine. Ei teagi, kas on mõtet töö teemadel midagi kirjutada, paari nädala pärast on kindlasti jälle kõik muutunud. Aga kes ütleski, et elu peab stabiilne olema, eksju?!

Aroma kohvikus (mis asub ülikooli hoones) pole ma mitu nädalat tööl käinud, sest õpilastel on vaheaeg. Kohvik on küll avatud, aga omanik saab üksi hakkama ja seetõttu töötajaid ei palka. Tundus mõttetu niisama ka passida, püsimatu nagu ma olen. Otsisin uue töökoha ja enne kui arugi sain, olin juba tööle palgatud! Siinkohal on päris hea tunne ära mainida, et kokku saabus mu bossile 71 sooviavaldust ja tänase päevani ei kujuta ma ette, mis nipiga selle koha just mina sain!

Tegemist siis pisikese kohvikuga, kus minu tööülesannete hulka kuuluvad peaaegu kõik kohustused, mida üldse ühes kohvikus tegema peab. Näiteks hommikuti vorbime tüdrukutega seal võileibu, hiljem teenindame kliente, pakume catering teenust, esitame kauba tellimusi jne. Kohviku omanik, Lõuna-Aafrika juurtega austraallane, on koguaeg ise kohal ja juhib vägesid. Peale tema ja minu töötab kohvikus veel austraallane Kristin ja Uus-Meremaalt pärit Hannah.

Minu tööpäevad algavad kell 6.30 või 7.00 ja see tähendab seda, et igal hommikul kell 5.00 heliseb minu väsimatu äratuskell. Jah, 5.00!!! Varem ma mõtlesin, et kell 7 on jube vara ärgata, aga nüüd magan puhkepäevadel „lausa“ 8 või 9ni:D Samas on see tööpäeva alguseks väga mõnus aeg, sest saame ühel ajal Heikkiga tööle ja koju sõita, sest lõpetan olenevalt nädalast 14.30 või 16.00. See töökoht meeldib mulle ka seetõttu, et töötan ainult esmaspäevast reedeni.

Sellest, miks mulle see töökoht absoluutselt ei meeldi, ei hakka ma teile kirjutama. Sest muidu võiks ma mitu lehekülge kiruda oma jobu bossi või naeruväärset tunnipalka või kurta jalavalu üle või hädaldada, kui lohakas on mõni mu töökaaslane. Noh, palgast võiks huvipärast ikka natuke rääkida. Nimelt see töökoht on full time ehk täiskohaga, millega kaasnevad mõningad boonused. Kel huvi, võib mõned postitused tagasi kerida ja full time süsteemist pikemalt lugeda. Igatahes tunnipalk on 16 dollarit, mis on pm miinimum (võrdluseks: Aromas 20,7h). Erinevad boonused peaks mu tunnipalka kokkuvõttes küll tõstma, kuid mitte oluliselt.

Aga miks mulle seal meeldib? Kas teate, kui lihtne on olla klienditeenindaja kui klient ongi Kuningas, mitte ei ürita tähtsa kuningana käituda? Ma ütlen teile ausalt, et päeva parim osa on klientidega suhtlemine! Mõnel hommikul ma olen unine ja väsinud, aga siis astuvad sisse erinevad naerusuud ja väsimus on kadunud! Kliendid on alati väga lahked, viisakad, viskavad nalja ja ei jaksa sind ära kiita.

Sellel kohvikul on väga tugev püsiklientuur. Päevast-päeva käivad seal ühed ja samad inimesed, kellest paljusid tunnevad töötajad nimepidi ja muidugi tunnevad ka kliendid töötajaid. Esimestel tööpäevadel tutvustati mind ikka ja jälle uutele inimestele, kelle nimed kuidagi meelde ei tahtnud jääda, aga kes mind kohe nimepidi tervitama hakkasid! Kujutate te pilti! Nagu töötaks külakõrtsis, kus kõik kõiki tunnevad!

Alguses oli natuke harjumatu, et minu jaoks võõrad inimesed astuvad sisse ja üllatavad mind: „Good morning, Ketlin! How are you today?“! Kusjuures siiamaani on kõik mu nime eestipärase häälduse väga hästi ära õppinud. Esimestel päevadel paljud laudkonnad uurisid, kust ma pärit olen, kus see Eesti asub ja milline elu seal on jne. Mõnega oleks võinud vist kohvitassi taga maha istuda ja tundideks lobisema jääda. Üks seltskond tegi panused, kust ma pärit olen, kolm meest ja kolm pakkumist: Norra/Rootsi/Eesti! Olen kohanud üllatavalt palju inimesi, kes on Eestis käinud.

Üks kohviku püsikliente on muideks rootslane Lotte, kes on Austraalias elanud kaks aastat. Kui sa Austraalias kohtad rootslast, siis nihkub Rootsi Eestile kuidagi palju lähemale:D Lobisesime Lottega nagu vanad sõbrannad ja selgus, et tema vanaisa on eestlane. Kiirelt lisas Lotte suure kurvastusega, et eesti keelt ta kahjuks ei oska.

Mul on natuke kahju, et ma ei oska austraallastele kuidagi selgeks teha, kui vahvad ja mõnusad nad on. Võin küll rääkida, et Eestis klient ja klienditeenindaja reeglina nii hästi läbi ei saa, aga nagu isegi mõistate, siis seda peab ikka eelkõige omal nahal kogema.