Kui keegi küsiks, mis on olnud kõige negatiivsem külg Austraaliasse kolimise juures, siis ei peaks ma pikalt mõtlema. Kahtlemata pole just kõige mõnusam end ühel hetkel avastada olukorrast, kus kõik sinu „endise elu“ toredad sõbrad, sõbrannad ja töökaaslased asuvad tuhandete kilomeetrite kaugusel ning elavad sootuks teistsugust elu kui sina oma uues ja huvitavas Austraalias.

Jah, internet on olemas ja mitmete heade sõbrannadega suhtlen ka nüüd, mil me pole pea aasta üksteist näinud. Aga vahel sa igatsed just seda, et saaks ometi ühele sõbrannale helistada ja kohvikus kokku saada või mööda poode kolada või niisama naisteasju arutada. Austraalias pole mul siiani töökaaslastega vedanud ja ühestki kollektiivist pole nagu kedagi sellist, keda vaikselt sõbraks nimetada, leidnud.

Aga oma viimases töökohas kohtusin kahe võrratu inimesega: austraallase Kristin‘i ja Mauritiuselt pärit Reemah’ga! Viimase nädala töötasime kolmekesi koos ja no paremat tiimitööd annab otsida. Kuigi mulle see töökoht muidu ei meeldinud, läksin igal hommikul just oma ägedate töökaaslaste tõttu väga rõõmsas meeleolus tööle. Reedel, kui mul oli viimane päev, oli tuju päris nukker.

Esimest korda elus kohtasin kedagi, kes on sündinud eksootilisel Mauritiusel. Reemah jõudis mulle nende päevade jooksul väga palju oma kodumaad tutvustada. Kuigi meie lapsepõlv ja kasvatus on olnud kardinaalselt erinevad, oleme paljuski väga sarnased inimesed ja klappisime juba esimesel tööpäeval omavahel ideaalselt. Tänu Reemah’le hakkasin isegi uurima, kui palju väike puhkus Mauritiuse saareriigis maksma läheks.

Reemah tuli neli aastat tagasi oma elukaaslasega Austraaliasse. Üks põhjus oli kindlasti raha ja heal järjel majandus, aga teine oluline põhjus oli see, et ta ei sobinud oma kodumaale. Mauritiusel on noorel naisterahval oma elu kujundamises üsna vähe sõnaõigust. Ette on määratud, et enne 18-aastaseks saamist tüdrukud poistega tegemist ei tee, perekond nö otsib tüdrukule sobiliku kavaleri, kellega siis kogu pere näiteks pühapäeviti kohtub. Sellele peaks järgnema pulm (soovitavalt vanuses 18-20) ja lapsed. Reemah‘ ema on talle õpetanud: kõigepealt tuleb abielu ja alles siis armastus. Seda ma ei pea kindlasti mainima, et abiellutakse süütult.

Reemah oli põikpäine ja tahtis ise oma elu seada. Tänu sellele läks ta näiteks oma sugulastega täiesti tülli, sest kirjutamata seaduse järgi naine mehele vastu ei vaidle, aga tema ei tahtnud oma onu arvamusega nõustuda. Täna suhtleb Reemah ainult oma vanematega, kes tüdruku „patust“ elu aktsepteerivad. Vaesed sugulased, kellele ei mahu pähe, et Reemah on juba 25, ei ole ikka abiellunud, aga elab aastaid mehega koos.

Väga naljakas oli Reemah’le tutvustada Eesti elu. Näiteks kui lumest rääkisime, siis küsis ta naljakaid küsimusi: „Kui lumi maha sajab, siis te ju tööle ei lähe?“, „Kas lastel on koolist vabad päevad, kui lumi on maas?“. Umbes nagu lumega jääks kogu elu seisma, inimesed istuvad kodus ja enne kevadet uksest välja ei astu : )

Minu teine lemmik töökaaslane Kristin ei ole nii eksootiline, kuna tema on ehtne austraallane. Olen küll töötanud koos väga sõbralike ja lahkete inimestega, aga Kristin ületab neid kõiki. Ta vastab sulle enne kui küsida jõuad ja aitab enne kui abi palud. Kristin on esimene austraallane, keda huvitab eesti keel! Kui mingil müstilisel põhjusel oleks Kristinil tarvis eesti keel ära õppida, siis ei valmistaks see talle vist erilist raskust, sest eestikeelsete sõnade hääldamine tuleb tal vapustavalt välja! Küllap oli Kristin eelmises elus eestlane... no või vähemalt soomlane:D

Kõlab küll vähetõenäoliselt, aga loodan nii Kristin’i kui ka Reemah’ga edasi suhelda hoolimata sellest, et me enam igapäevaselt koos ei tööta.
Kristin, Ketlin ja Reemah: