Hurraaa, esimene täispikk töönädal melonipõllul on vapralt seljatatud! Töötame kuuel päeval nädalas ja puhkepäevaks on laupäev. Eelmistel nädalatel oleme natuke viilinud ehk vabu päevi võtnud ja sedasi oma elu mugavamaks teinud, nüüd siis hakkasime korralikeks töölisteks.

Raske on emotsioone kirjeldada… Kuigi põllul pole enam nii kurnav töötada, siis tüütu, üksluine ja väga väsitav on see töö endiselt. Praegu on meil juba väga kuumad ilmad. Pole ime, kui varjus on 43 kraadi, no ma ei taha mõeldagi, kui palju siis lõõskava päikese käes kuumakraade olla võib. Õnneks alustame juba kell 6 hommikul, mil üldiselt on mõnusalt jahe (näiteks 23 kraadi), aga mõnikord ka 30kraadi. Sooja ilma üle oleks muidugi rumalus viriseda, aga jah, meie töö puhul pole see just kõige mõnusam.

Üldiselt on kõik endine ja erilisi sündmusi tööpäeva jooksul ei toimu. Õnneks pole ükski mürgimadu meid nahka pistnud ja isegi mammut-ämblikud on mind ellu jätnud. Mul on põllul ikka iga päev tõeline „Hirmu faktor“:D Heikki lausa imestab, et nii hästi nö hakkama saan, sest minusuguse arahnofoobi jaoks on ikka paras katsumus päevas sadade ämblike keskel ellu jääda. Kui me kõnnime mööda põldu, siis näeme jalge ees neid jubedusi koguaeg siblimas. Parimatel päevadel kükitavad nad melonitel ja ehmatavad mind näost kaameks! Mitu korda olen ehmatusest kiljunud ja siis tormavad õiged maamehed, kes midagi ei karda kohe juurde ja tapavad ämbliku ära! Näiteks meie supervisor lõi ühe suuure halli ämbliku paljakäsi – lataki! – mu silme all katki ja see oli ikka väga võigas vaatepilt, tükk aega oli kananahk ihul! Alles eile nägin peaaegu järjest kahte sellist tegelast, kes oma rõvedad karvased jalad kokku tõmbas nagu kombitsad ja siis jälle välja sirutas!!! Mõelda vaid, milliste elukate keskel me töötame!

Ma olen nii suur töömutt seal põllul, et lausa sinikad on suurest rassimisest säärtel:D. Olin üks päev tõeline õnneseen ja kukkusin seal traktorikastis üsna õnnetult… silmist pildus sädemeid ja jalg oli mitu tundi valus. Praegu on mul pool jalga violetsetes toonides (mis küll pildilt polegi nii hästi näha):



Nüüdseks juba tükk aega tagasi saabusid meie farmi uued töötajad, taaskord paar Prantsusmaalt. Kusjuures enamus meie töökaaslasi on kohalikud, kuigi meie arvasime alguses, et farmis kohtame ikka rohkem rändureid. Uued prantslased saavad tööga hästi hakkama ja inglise keelt räägivad ka paremini. Üldiselt on prantslastel ikka väga tugev aktsent, kohati päris raske neist aru saada, sest tundub, nagu nad räägiks prantsuse keeles. Enamus meie töökaaslasi on austraallased, neist kolm poissi on tulnud suviseks koolivaheajaks raha teenima. Noorim on 14-aastane, teised 17-aastased. Esialgu tundus mulle tõelise lapse piinamisena nende töötamine, aga poisid on tragid ja tublid. Üks kutt on juba aastaid seal tööl käinud ja raha kogunud, et peale kooli lõppu ehk siis aasta pärast Euroopasse reisida. Tegelikult on väga tore, et siinsed noored saavad ise varakult taskuraha teenida ning nö tööl käimist harjutada. Soovitasime sellel kutil ka Eestit külastada, kuigi esialgu planeeris ta rohkem Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal ringi vaadata.

Paar päeva tagasi saime ühe ebameeldiva üllatuse osaliseks. Tulime töölt koju ja avastasime, et kellelegi olid meie auto külgmised suunatuled silma jäänud! Pätt oli teinud puhta töö ning isegi pirnid ära varastanud! Kena lugu küll! See on meil juba teine vargus Austraalias. Ma vist unustasin tookord kirjutada, aga Melbourne’s varastati hostelis Heikki plätud ära.

Reede on meie farmis tähtis päev! Igal reedel peale töö lõpetamist koguneme shedis ehk suures hoones, kus pakitakse meloneid ja kus oma lõunapause veedame. Seal jagab farmer kõigile õlut või coca’t ja palgatšekke ning kõik rõõmustavad nädalalõpu üle. Jällegi üks boonus, mida farm ei peaks üldse tegema, sest karastusjookide jagamine pole ju kohustuslik. Oma palgatšekid viime panka ja saame sularaha või paneme arvele.



Järgnevad paar kuud on meie elu eeldatavasti üsna ühes rütmis ja päevad mööduvad rockmeloneid või honeydew’sid korjates, aga juba 65 tööpäeva pärast naerame selle farmielu üle ja jätame melonikorjamise uute õnnelike seiklejate hooleks!