Pean tunnistama, et otsisin meie hotelli väga kaua. Kuigi saarel on sadu ööbimiskohti, siis teatud olulistel põhjustel olid meil üsna kindlad kriteeriumid. Tahtsime korralikku hotelli, mis asuks lääne- või põhjakaldal (parim talveilm).  Lõpuks avastasin kuidagi Beachcomber’i keti. Kes otsib tasemel hotelli ja on nõus pisut rohkem kulutama, siis soovitan kindlasti mõni nende keti hotellide seast valida. Meie ööbisime Trou aux Biches Resort & Spa’s. Võrratu kogemus!

See oli meil üsna omanäoline puhkus, pole iial sellises “vanainimeste” resortis ööbinud. Resort asub metsikul maa-alal ja mahutab kolmsada külalist. Villa oli tõesti viiele tärnile vastav ja eriti luksuslik oli vannituba (meil on kodus elutuba sama suur). Hotelli kompleks on nagu minilinnak, kus on kõik vajalik olemas ja rohkemgi veel. Näiteks on olemas kuus restorani ja kaks baari. Ma hakkasin kohe muretsema, et sellises toiduparadiisis on väga kerge end ümmarguseks süüa, aga lõpuks kujunes selleks üks kõige tervislikum puhkus üldse. Iga päev mängisime tennist ja/või käisime hotelli jõusaalis. Sportimisvõimalusi oli muidugi veel, aga kõike lihtsalt poleks 9 päeva jooksul jõudnud. Veespordiks oli samuti palju erinevaid võimalusi ja enamik oli hotelli külastajatele hinna sees.

Üldiselt neid teenuseid, mille eest pidi juurde maksma, oligi väga vähe. Tegelikult polnudki väga vajadust resortist välja minna, sest isegi kauplus ja spa oli sealsamas olemas. Lisaks korraldati pidevalt erinevaid grupitreeninguid (mina võtsin osa vee-zumbast ja yogast) ning õhtuti mängis elav muusika või tutvustati kohalikku kultuuri. Mauriitiusel on sellised resortid väga populaarsed ja nähakse palju vaeva, et turistid kohapeal hoida, et neil oleks palju erinevaid võimalusi oma puhkust sisustada. Lapsevanemate elu tundus ka üsna muretu – lapsukeste jaoks oli olemas nö lasteaed ja sai ka isikliku hoidja võtta. Puudust ei osanud tõesti millestki tunda.

Seetõttu oli omaette tegu resortist välja saada. Ühelt poolt ahvatlesid kõik need aktiivsed pakkumised, aga teisalt oli väike huvi, et mismoodi see päris Mauritiuse elu välja näeb. Olime enda eesmärgiks seadnud võimalikult palju puhata ja lõõgastuda ning aktiivsema turistidele kohase ringi rändamise Lõuna-Aafrika jaoks jätta. Eks vahepeal ikka tekkis selline kahe tule vahel olemise tunne, et tahaks nagu mõlemat – puhata ja natuke seigelda. Selleks oli muidugi resordist välja vaja saada.

Taksoteenus oli võrdlemisi kallis. Näiteks lähedalasuvasse keskusesse Grand Baie (8km) maksis edasi-tagasi 1000MUR ($38/€26). Takso lennujaamast resorti maksis 2100MUR. Käisime kohalikus (turistidele suunatud?) kaubanduskeskuses La Croisette, kust oli omaette katsumus Austraalia adapter üles leida. Muidu pakkus hotell ka rahvusvahelisi adaptereid, aga neil polnud meie oma. Vaikselt hakkas tunduma, et meie adaptereid üldse ei pakuta kuni lõpuks leidsime mingi, mis pidavat umbes kogu maailma adapteritele sobima. Sobis meile ka! Hea näide illustreerima kui vähe käib Mauritiusel turiste Austraaliast.

Taksoga pealinna Port Louis (20km) maksis 2000MUR. Peale takso väga muid variante pole. Kaalusime küll mingi hetk auto rentimist, kuid kuna meil polnud väga palju sõitmist plaanis, siis polnud mõtet. Autorendi hindu uurisin vaid lennujaamast võttes ja need on kõik netis olemas. Hakkas silma ka teeäärseid autorendi kohti, kus arvatavasti hinnad soodsamad, aga kui midagi viltu läheb, siis võib probleeme tekkida. Kohapeal selgus, et ka resortid pakuvad autorenti. Ühistranspordist on esindatud bussid, aga ma ei kujuta ette, et turistid nendega sõidaks.

Pealinnas käisime üsna vähe, sest ega seal  midagi väga teha või näha ei ole. Port Louis on 150 000 elanikuga sadamalinn, kuhu ei soovitata turistidel pimedas ja üksi minna.  Meie kordagi mingit ohtu ei tajunud, küll aga oli kõik kuidagi nii tühi ja üldse mitte kutsuv. Kohalikud olid muidugi väga abivalmid kui kuskil hätta jäime ja neilt küsima pidime. Väidetavalt on pealinnas mingi vahva turg, kust suveniire ja muidu soodsaid kaupu leida võib, aga me pigem proovisime turgu vältida. Käisime vaid korra Grand Baie turul, mis esimestel minutitel juba silme eest mustaks võttis. Kauplejad polnud küll ülemäära pealtükkivad, aga eks nad kõik ikka proovisid midagi meile müüa ja eks see ole ikka natuke tüütu.

Varasemalt on Mauritius peamiselt meelitanud turiste Euroopast (Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt jne), kuid majanduslanguse tõttu otsustati otselende hakata pakkuma ka Aasia ning Aafrika turistidele. Mulle tundub Mauritiuse turismipoliitika päris hästi läbi mõeldud ja olukord igati enda kasuks pööratud. Turism on riigi õitsengule väga palju juurde andnud ja positiivselt mõjunud, ega muidu poleks tegemist ühe Aafrika majanduslikult edukaima ja kiiremini areneva riigiga.

Kuigi austraallase rahakotile oleks Mauritius jõukohane, siis pole austraallased väikest Mauritiust enda jaoks avastanud. Viimase statistika kohaselt külastab saart kõigest 12 000 Austraalia turisti aastas. Arvestades meie rahvaarvu (23 miljonit) tundub see tõesti häbiväärselt väike number. Selle asemel käivad kohalikud aastas mitu korda ikka ja jälle Balil (üle 700 000 turisti aastas). Kogu reisi vältel ei kohanud me ühtki austraallast, kuigi lennuk oli koolivaheajale kohaselt täis.  Nädalas on Perthi ja Mauritiuse vahel kaks otselendu.

Pean iseendale meelde tuletama, et Bali saart vaadatakse väga erinevalt Euroopa ja Austraalia poolelt. Eurooplasele ja kindlasti ka eestlasele tundub Bali kindlasti eksootiline ja põnev. Austraalias, eriti just Perth’is on Baliga teised lood. Bali on Perth’ile kõige lähem puhkusesihtkoht väljaspool Austraaliat (lend 4h ja väljumised iga päev). Paljud austraallased on lausa hullud Bali järele, see on umbes nagu eestlastele Pärnu, kuhu peab kindlasti vähemalt aastas kord puhkama saama. Ainsa vahega muidugi, et austraallase jaoks on Bali ka metsikult odav.

Ei tea kuidas ma nüüd jutuga nii valesse kohta jõudsin, aga kui tagasi Mauritiusele tulla, siis olgu veel öeldud, et maitseelamused on seal küll garanteeritud! Mauritiuse köök on segu euroopa (peamiselt prantsuse), aasia ja aafrika köökidest ja igal sammul hakkab silma mõnusaid restorane ja kohvikuid. Nagu mainisin, siis meie resortis oli kuus erinevat restorani (näiteks india, tai, prantususe restoranid) ja tase oli tõesti kõrge. Meie jaoks oli muidugi toidukordade korraldus väga harjumatu. Lõunasööki pakuti 12.30 kuni 15.00 (meil oli hinna sees buffet kuid ka osad restoranid olid sel ajal avatud) ning õhtusöök algas 19.00 (kuhu tuli alati reserveering teha). Kella 15st kuni 19ni olid kõik kuus restorani suletud, umbes sama seis oli ka väljaspool resorti. Austraalias ei ole tavaks nii hilja süüa, kogu elu on meil pigem varajane, st hommikul varakult üles ja seega ka söömine ei lükku õhtusse. Teiseks pole harjunud sööma kolmekäigulisi õhtusööke, aga seal just sedasi oligi mõeldud. Kodus me reeglina peale 18 enam ei söögi ja kindlasti mitte nii suuri koguseid. Lisaks oli muidugi nö kirjutamata reegel võtta toidu kõrvale pudel veini/vahuveini, mida ma kindlasti nädal aega järjest ei tahaks ja eriti just peale neid toiduvaagnaid. Ühesõnaga meil oli koguaeg kõik kuidagi nihkes. Küll inimesed ikka jaksavad siin süüa ja juua! 

Jõudsime Mauritiusele õhtul kella 1800 ajal. Lennujaamas hakkas muidugi kohe väga palav, sest riietus vastas ikka talvisele Perth’ile. Tegelikult on Mauritiusel ka praegu talv ja mu kohalik tuttav ei soovitanud üldse juulikuus siia puhkama tulla, aga nüüdseks võin kinnitada, et ilm on olnud väga mõnus. Mauritius on troopiline saar, mida külastatakse aastaringselt. Kehtib kaks aastaaega – kuum ja niiske suvi novembrist aprillini ning jahe ja kuiv talv juunist septembrini. Hetkel on päeval olnud keskmiselt 25 kraadi ja õhtuti 18 kraadi ning igapäevaselt päikseline. Tundub, et talv sobibki paremini selle saare külastuseks, sest pole nii lämbe ja liiga kuum.

Troopilisele saarele kohaselt on kõikjal lopsakalt roheline. Rannad peaks olema ilusad igas saare otsas, aga üldiselt on idakaldal tuulisem ja sajab ka rohkem. Kuna meie otsustasime Mauritiust külastada talvel, siis valisime kindluse mõttes põhjapoolse piirkonna, kus on rohkem päikest ning vähem tuult ja vihma. Natuke ebamugav oli, et lennujaam asub saare teises otsas lõunas, aga samas on tegemist pisikese saarega ja sõiduks kulub vaid 1 – 1,5h.

Pean tunnistama, et mul olid väga kõrged ootused Mauritiusele. Hakkasime seda reisi vaikselt juba aasta tagasi planeerima ja olen selle ajaga jõudnud küll ja veel end interneti vahendusel kohaliku eluga kurssi viia. Peamiselt kiidetakse võrratuid liivarandu, kohalike külalislahkust ja kvaliteetset teeninduskultuuri, fantastilist kööki ja eksootilisust. Võin kohe ära öelda, et see kõik vastabki tõele! Rannad on ilusad ja väga puhtad, meid koheldakse igal pool nagu kõrgeaususi ja toit viib keele alla! Romantikat lisab veel prantsuse keel, mida kuuleb alati igal pool esimesena. Pole siis ime, et saar on tuntud kui üks luksuslikumaid turismi sihtkohti.

Mäletan, kuidas ma aastaid tagasi oma Mauritiuse tuttavale näitasin Eesti lippu ja talle tundus meie lipp nii sünge ja tume. Jah, võrreldes nende rõõmsa lipuga vist on jah pisut süngem...

Kohati on Mauritius veider riik. Asub Aafrikas, aga saar ise on segu Euroopast ja Aasiast. Ametlikku keelt ei ole (vaid parlamendis on ametlikuks keeleks inglise keel), räägitakse prantsuse ja inglise keelt, kuid enamik kohalikke kasutab omavahel igapäevaselt kreooli (Mauritian creole, mis põhineb suuresti prantsuse keelel). Meid kõnetati alati esimesena prantsuse keeles. Koolides toimub õppetöö kas inglise või prantsuse keeles ning lisaks on populaarne õppida mõnda aasiapärast võõrkeelt. Meedia paistab eelistavat prantsuse keelt, raamatupoed on enamasti kakskeelsed. Väga palju on India mõjutusi ja enamik rahvastikust on India juurtega, peamine usk on hinduism. Igas mõttes väga multikultuurne saar.

Rahvaarv on võrreldav Eestiga (täpsemalt 1,2 miljonit), pindalalt sarnane Saaremaale. Mulle tundus üsna hõredalt asustatud, aga see võis tuleneda sellest, et kohati meenutab Mauritius kaootilist Aasiat, aga on kordades puhtam ja vaiksem. Teed on korralikud ja liiklus enam-vähem. Lugesin mingit reisikirja, kus kirjutati, et liiklus on ikka täielik hullumaja, aga eks see oleneb, millega võrrelda. Näiteks Aasia saartega võrreldes on väga eeskujulik, aga Euroopaga võrreldes muidugi täiesti reegliteta. Suuremates linnades või tipptundidel reguleerivad liiklust politseinikud. Liiklus on vasakpoolne.

Mauritius on suhkruroo saar! See kasvab lihtsalt igal pool asustuse vahel. Suhkruroo kasvatamine (ja erineval kujul Euroopasse eksportimine) ongi üks peamisi majandusharusid turismi ja tekstiilitööstuse kõrval. Veel toodetakse rummi, valmistatakse teed ja kohvi (mida ka kaasa ostsime, et kodus proovida). Väga populaarsed on ka värvikirevad punutud kotid, mida müüakse igal pool väga soodsate hindadega. Sain oma koti 200MUR/€5/$7.50 eest:

Siit edasi võikski sujuvalt hindadele üle minna. Teadsime enne Mauritiusele sõitu, et tegemist on üsna kalli sihtkohaga. Saar on populaarne rikaste prantslaste seas ja reeglina oodatakse saarele keskmisest jõukamat turisti. Väidetavalt hoitakse teadlikult odavlennufirmad Mauritiuselt eemal ja keskendutakse pigem lastega peredele või vanemale sihtrühmale. Perth'ist on väga mugav otselend Air Mauritiusega (8h Mauritiusele, 6h tagasi). Paljud noored võivad öelda, et tegemist on igava saarega, kus pole õiget ööelu ega midagi põnevat teha.

Kõike seda teades oli ikkagi natuke harjumatu näha poodides Austraalia hinnataset. Näiteks supermarketis toidukaubad olid samas hinnaklassis, kütus kallim kui Austraalias. Käisime toidupoodides vähe ja seetõttu mul hinnanäiteid ei ole, kuid midagi väga odavat küll silma ei jäänud. Muidugi on Grand Baie puhul tegemist turistipiirkonnaga ja küllap kohalikud teevad oma ostud mujal soodsamate hindadega. Kindlasti tõstab kohalikke hindu ka võrdlemisi pisike tarbijagrupp ja fakt, et väga palju tooteid tuleb importida (UKst, mujalt Aafrikast aga üllatusena ka näiteks Uus-Meremaalt).

Igal pool hakkas silma rahvusvaheliste brändide esinduskauplusi, lisaks muidugi ka päris palju võltstoodangut nagu ikka sellistes riikides kombeks. Kuigi väidetavalt pidid paljud originaalkaubad olema saarel valmistatud ja seega väga soodsate hindadega, siis meie Austraalia -70% allahindlustele polnud küll ükski kohalik pakkumine võrdväärne. Ja ega me muidugi ei läinudki ostureisile.

Aga ma ütlen ausalt, et ma pole mitte ühtegi puhkust sedasi nautinud nagu Mauritiusel. Nagu ütlesin, siis mul olid väga kõrged ootused enne reisi, sest kõikjal räägitakse sellest saarest ülivõrdes. Kartsin väga pettuda, aga pean ütlema, et armusin Mauritiusesse esimesest silmapilgust. Ma ei ole mitte üheski riigis varem nii kõrget klienditeenindust kohanud ja seda nii järjepidevalt. Arusaadav, et viie tärni hotellis on teenindus tasemel, aga ka resordist väljaspool ei kohanud me kordagi midagi negatiivset. Samal ajal mulle meeldis, et ma ei tundnud end nagu orjapidaja, mida võib tihti Aasias kohata. Kohalikud on väga sõbralikud, samas mitte liiga pealetükkivad ega alandlikud. Eks natuke veider oli näha, kuidas nahavärv siiski väga palju otsustab. Kogu teenindav personal on tumedanahalised (peamiselt India sugemetega) ja valdav osa turiste on valged. Kogu selle reisi jooksul ei teenindanud meid kordagi ükski valge inimene.

Muidugi tasub enne Mauritiusele tulekut selgeks teha, mida puhkuselt oodatakse. Meie tahtsime lõõgastuda ja selleks on Mauritius super. Lisaks on populaarsed muidugi igasugu veespordialad. Kes otsib väga aktiivset puhkust ja/või metsikut ööelu sellel tasub pigem edasi otsida.

Jaa, puhkus, lõpuks ometi! Ma ise ka veel ei usu! Kirjutan praegu seda sissekannet lennukis poolel teel Mauritiusele, sest varem pole lihtsalt mahti saanud. Viimased kuud on kuidagi eriti tormiliselt möödunud, nii et eesootav puhkus on küll kindlalt välja teenitud.

Esiteks lõpetasin paar nädalat tagasi oma viimase praktika. 16 nädalat naistevanglates võttis oma energia. Mingi hetk mulle tundus, et tõesti enam ei jaksa ja lihtsalt ei taha mitte midagi sellest praktikast kuulda. Õnneks lõpupoole läks kuidagi lihtsamaks ja eks sain ka töökaaslaste ning klientidega lähedasemaks. Täpselt siis kui sain nii öelda õige hoo sisse ja hakkasin tööd ka nautima, sai praktika läbi. Olin küll õnne tipul, aga viimasel päeval oli kurb ikkagi. Eriti läks hinge kui kliendid mind tänasid või sain töökaaslastelt positiivset vastukaja. Mõne inimesega kontorist sain nii lähedaseks, et tahaks väga seda sõprust alles hoida.

Õppisin muidugi väga palju. Samas taipasin, et ma ei teadnud tegelikult sotsiaaltööst mitte midagi seda õppima minnes. Väga tihti tundsin, kuidas töö vangidega ei ole minu jaoks ja olin seda õnnelikum, et just sellele praktikale sattusin. Emotsionaalselt on sotsiaaltöö ikka väga kurnav. Jällegi midagi, mida peab ise kogema, et sellest aru saada ja praktika ongi selleks väga hea treening. Nii mõnedki minu kursakaaslased ei jätka järgmisel semestril enam kahjuks meiega koos, sest ei suutnud praktikat läbida.

Samas sain väga palju enesekindlust juurde ja usun endasse nüüd jälle palju rohkem. Naersin endamisi, et kuigi mulle avalikud esinemised üldse ei meeldi, siis avastasin end pidevalt olukorrast, kus pakkusin end vangidega grupitööd läbi viima. Jällegi – ma pole iial nii raske auditooriumi ees seisnud, nii et samas väga põnev väljakutse. Näiteks hakkasin ühte gruppi juhtima, kus viisin seansse läbi mõlemas vanglas, miinimum astme vanglas oli meil 18 naist, maksimumvanglas ainult 6, aga nende kuue naisega ikka oli palju eneseületust. Mitte, et nad otseselt ebaviisakad oleks, aga meil oli grupis tüdrukuid, kellel oli raskusi lugemisega ja samas mõni oli taolisi programme läbinud ja üsna lahtise peaga ja siis oligi kõige raskem leida mingi kuldne kesktee, et kõiki haarata.  Aitasin programmi koostada, mis oli päris hea, sest sain oma ideid jagada ja  seansse ise kujundada ning hiljem siis läbi viia.

Oli ka kokkupuuteid nö kurikuulsate vangidega, kelle kohta olen hiljemgi uudistest kuulnud. Näiteks intervjueerisin ühte naist, kelle kuritegu oli väga laialdaselt meedias kajastatud, aga õnneks ma kohtumise hetkel teda ära ei tundnud. See on siiani ka minu kõige emotsionaalsem kokkupuude kliendiga, ühel hetkel ta isegi proovis vabandada, et temasugune keeruline juhtum on õpilasele antud. Minul oli kohati muidugi uhke tunne, et juhendaja üldse usaldas tema intervjuu mulle ja mõningate mööndustega tundus, et sain päris hästi hakkama ka.

Peamiselt siis tegingi initial assessmente ehk siis intervjueerisin naisi, et välja selgitada, mis nende elus on juhtunud ja kuidas meie organisatsioon neid toetada saaks. Iganädalaselt viisin ka grupitööd läbi ja lisaks oli mul ka paar individuaalset klienti. Hästi palju oli kokkupuuteid aborigeenidega (sest umbes 45% naisvangidest on aborigeenid) ja sain jälle palju parema ülevaate neid puudutavatest sotsiaalsetest probleemidest. Aborigeenid on mul koguaeg selline väike südameasi olnud ja kindlasti kirjutan neist millalgi pikemalt ja põhjalikumalt. Kui ma saaksin kasvõi ühe valge inimese silmi natukenegi avada ja selgitada, miks tänapäeva Austraalia ühiskond just selliste probleemide käes vaevleb, siis oleks minu hing juba rahul.

Mingit puhkust peale praktika lõppu veel ei olnud, sest proovisin võimalikult palju tööl käia. Vahepeal tundus, et sattusin töötamisest sõltuvusse, sest hakkasin vaikselt sisse elama ja suhted lastega läksid aina paremaks ja kohe kippusin tagasi tööle. Esimest korda elus ma tunnen, et minust muutub midagi ja ma tean, et mu töö on vajalik! On olnud väga kurnavaid vahetusi, aga samas ka palju kordaminekuid. See on seletamatu tunne, kui võidan lapse usalduse ja ta tahab mulle oma muredest rääkida või kui saan mõne koduõppel teismelise nii kaugele, et ta minuga tund aega ilma probleemideta ülesandeid lahendab. Omamoodi tagasilöök on muidugi see kui peale vaba päeva mõni laps on pikemaks ajaks tagasi noortevanglasse sattunud.

Kõigi nende probleemsete laste ja naiste taustal kõlab kolm nädalat Aafrikas küll just täpselt ideaalselt. Mauritiuselt edasi lendame Lõuna-Aafrikasse (mille visa järel pidime otseloomulikult oma pealinnas Canberras käima, aga sellest tuleb kindlasti eraldi sissekanne). Tagasi koju jõudes on kohe järgmisel päeval tagasi kooli aeg minna, aga kusjuures täitsa ootan seda, sest lõpetamisest lahutab mind ainult üks semester! Neli tundi veel lennata ja jõuame Mauritiusele! Oleme mõlemad väga elevil, täpselt puhkuse ja lõõgastuse lainel!