Jõudsime Mauritiusele õhtul kella 1800 ajal. Lennujaamas hakkas muidugi kohe väga palav, sest riietus vastas ikka talvisele Perth’ile. Tegelikult on Mauritiusel ka praegu talv ja mu kohalik tuttav ei soovitanud üldse juulikuus siia puhkama tulla, aga nüüdseks võin kinnitada, et ilm on olnud väga mõnus. Mauritius on troopiline saar, mida külastatakse aastaringselt. Kehtib kaks aastaaega – kuum ja niiske suvi novembrist aprillini ning jahe ja kuiv talv juunist septembrini. Hetkel on päeval olnud keskmiselt 25 kraadi ja õhtuti 18 kraadi ning igapäevaselt päikseline. Tundub, et talv sobibki paremini selle saare külastuseks, sest pole nii lämbe ja liiga kuum.

Troopilisele saarele kohaselt on kõikjal lopsakalt roheline. Rannad peaks olema ilusad igas saare otsas, aga üldiselt on idakaldal tuulisem ja sajab ka rohkem. Kuna meie otsustasime Mauritiust külastada talvel, siis valisime kindluse mõttes põhjapoolse piirkonna, kus on rohkem päikest ning vähem tuult ja vihma. Natuke ebamugav oli, et lennujaam asub saare teises otsas lõunas, aga samas on tegemist pisikese saarega ja sõiduks kulub vaid 1 – 1,5h.

Pean tunnistama, et mul olid väga kõrged ootused Mauritiusele. Hakkasime seda reisi vaikselt juba aasta tagasi planeerima ja olen selle ajaga jõudnud küll ja veel end interneti vahendusel kohaliku eluga kurssi viia. Peamiselt kiidetakse võrratuid liivarandu, kohalike külalislahkust ja kvaliteetset teeninduskultuuri, fantastilist kööki ja eksootilisust. Võin kohe ära öelda, et see kõik vastabki tõele! Rannad on ilusad ja väga puhtad, meid koheldakse igal pool nagu kõrgeaususi ja toit viib keele alla! Romantikat lisab veel prantsuse keel, mida kuuleb alati igal pool esimesena. Pole siis ime, et saar on tuntud kui üks luksuslikumaid turismi sihtkohti.

Mäletan, kuidas ma aastaid tagasi oma Mauritiuse tuttavale näitasin Eesti lippu ja talle tundus meie lipp nii sünge ja tume. Jah, võrreldes nende rõõmsa lipuga vist on jah pisut süngem...

Kohati on Mauritius veider riik. Asub Aafrikas, aga saar ise on segu Euroopast ja Aasiast. Ametlikku keelt ei ole (vaid parlamendis on ametlikuks keeleks inglise keel), räägitakse prantsuse ja inglise keelt, kuid enamik kohalikke kasutab omavahel igapäevaselt kreooli (Mauritian creole, mis põhineb suuresti prantsuse keelel). Meid kõnetati alati esimesena prantsuse keeles. Koolides toimub õppetöö kas inglise või prantsuse keeles ning lisaks on populaarne õppida mõnda aasiapärast võõrkeelt. Meedia paistab eelistavat prantsuse keelt, raamatupoed on enamasti kakskeelsed. Väga palju on India mõjutusi ja enamik rahvastikust on India juurtega, peamine usk on hinduism. Igas mõttes väga multikultuurne saar.

Rahvaarv on võrreldav Eestiga (täpsemalt 1,2 miljonit), pindalalt sarnane Saaremaale. Mulle tundus üsna hõredalt asustatud, aga see võis tuleneda sellest, et kohati meenutab Mauritius kaootilist Aasiat, aga on kordades puhtam ja vaiksem. Teed on korralikud ja liiklus enam-vähem. Lugesin mingit reisikirja, kus kirjutati, et liiklus on ikka täielik hullumaja, aga eks see oleneb, millega võrrelda. Näiteks Aasia saartega võrreldes on väga eeskujulik, aga Euroopaga võrreldes muidugi täiesti reegliteta. Suuremates linnades või tipptundidel reguleerivad liiklust politseinikud. Liiklus on vasakpoolne.

Mauritius on suhkruroo saar! See kasvab lihtsalt igal pool asustuse vahel. Suhkruroo kasvatamine (ja erineval kujul Euroopasse eksportimine) ongi üks peamisi majandusharusid turismi ja tekstiilitööstuse kõrval. Veel toodetakse rummi, valmistatakse teed ja kohvi (mida ka kaasa ostsime, et kodus proovida). Väga populaarsed on ka värvikirevad punutud kotid, mida müüakse igal pool väga soodsate hindadega. Sain oma koti 200MUR/€5/$7.50 eest:

Siit edasi võikski sujuvalt hindadele üle minna. Teadsime enne Mauritiusele sõitu, et tegemist on üsna kalli sihtkohaga. Saar on populaarne rikaste prantslaste seas ja reeglina oodatakse saarele keskmisest jõukamat turisti. Väidetavalt hoitakse teadlikult odavlennufirmad Mauritiuselt eemal ja keskendutakse pigem lastega peredele või vanemale sihtrühmale. Perth'ist on väga mugav otselend Air Mauritiusega (8h Mauritiusele, 6h tagasi). Paljud noored võivad öelda, et tegemist on igava saarega, kus pole õiget ööelu ega midagi põnevat teha.

Kõike seda teades oli ikkagi natuke harjumatu näha poodides Austraalia hinnataset. Näiteks supermarketis toidukaubad olid samas hinnaklassis, kütus kallim kui Austraalias. Käisime toidupoodides vähe ja seetõttu mul hinnanäiteid ei ole, kuid midagi väga odavat küll silma ei jäänud. Muidugi on Grand Baie puhul tegemist turistipiirkonnaga ja küllap kohalikud teevad oma ostud mujal soodsamate hindadega. Kindlasti tõstab kohalikke hindu ka võrdlemisi pisike tarbijagrupp ja fakt, et väga palju tooteid tuleb importida (UKst, mujalt Aafrikast aga üllatusena ka näiteks Uus-Meremaalt).

Igal pool hakkas silma rahvusvaheliste brändide esinduskauplusi, lisaks muidugi ka päris palju võltstoodangut nagu ikka sellistes riikides kombeks. Kuigi väidetavalt pidid paljud originaalkaubad olema saarel valmistatud ja seega väga soodsate hindadega, siis meie Austraalia -70% allahindlustele polnud küll ükski kohalik pakkumine võrdväärne. Ja ega me muidugi ei läinudki ostureisile.

Aga ma ütlen ausalt, et ma pole mitte ühtegi puhkust sedasi nautinud nagu Mauritiusel. Nagu ütlesin, siis mul olid väga kõrged ootused enne reisi, sest kõikjal räägitakse sellest saarest ülivõrdes. Kartsin väga pettuda, aga pean ütlema, et armusin Mauritiusesse esimesest silmapilgust. Ma ei ole mitte üheski riigis varem nii kõrget klienditeenindust kohanud ja seda nii järjepidevalt. Arusaadav, et viie tärni hotellis on teenindus tasemel, aga ka resordist väljaspool ei kohanud me kordagi midagi negatiivset. Samal ajal mulle meeldis, et ma ei tundnud end nagu orjapidaja, mida võib tihti Aasias kohata. Kohalikud on väga sõbralikud, samas mitte liiga pealetükkivad ega alandlikud. Eks natuke veider oli näha, kuidas nahavärv siiski väga palju otsustab. Kogu teenindav personal on tumedanahalised (peamiselt India sugemetega) ja valdav osa turiste on valged. Kogu selle reisi jooksul ei teenindanud meid kordagi ükski valge inimene.

Muidugi tasub enne Mauritiusele tulekut selgeks teha, mida puhkuselt oodatakse. Meie tahtsime lõõgastuda ja selleks on Mauritius super. Lisaks on populaarsed muidugi igasugu veespordialad. Kes otsib väga aktiivset puhkust ja/või metsikut ööelu sellel tasub pigem edasi otsida.

Jaa, puhkus, lõpuks ometi! Ma ise ka veel ei usu! Kirjutan praegu seda sissekannet lennukis poolel teel Mauritiusele, sest varem pole lihtsalt mahti saanud. Viimased kuud on kuidagi eriti tormiliselt möödunud, nii et eesootav puhkus on küll kindlalt välja teenitud.

Esiteks lõpetasin paar nädalat tagasi oma viimase praktika. 16 nädalat naistevanglates võttis oma energia. Mingi hetk mulle tundus, et tõesti enam ei jaksa ja lihtsalt ei taha mitte midagi sellest praktikast kuulda. Õnneks lõpupoole läks kuidagi lihtsamaks ja eks sain ka töökaaslaste ning klientidega lähedasemaks. Täpselt siis kui sain nii öelda õige hoo sisse ja hakkasin tööd ka nautima, sai praktika läbi. Olin küll õnne tipul, aga viimasel päeval oli kurb ikkagi. Eriti läks hinge kui kliendid mind tänasid või sain töökaaslastelt positiivset vastukaja. Mõne inimesega kontorist sain nii lähedaseks, et tahaks väga seda sõprust alles hoida.

Õppisin muidugi väga palju. Samas taipasin, et ma ei teadnud tegelikult sotsiaaltööst mitte midagi seda õppima minnes. Väga tihti tundsin, kuidas töö vangidega ei ole minu jaoks ja olin seda õnnelikum, et just sellele praktikale sattusin. Emotsionaalselt on sotsiaaltöö ikka väga kurnav. Jällegi midagi, mida peab ise kogema, et sellest aru saada ja praktika ongi selleks väga hea treening. Nii mõnedki minu kursakaaslased ei jätka järgmisel semestril enam kahjuks meiega koos, sest ei suutnud praktikat läbida.

Samas sain väga palju enesekindlust juurde ja usun endasse nüüd jälle palju rohkem. Naersin endamisi, et kuigi mulle avalikud esinemised üldse ei meeldi, siis avastasin end pidevalt olukorrast, kus pakkusin end vangidega grupitööd läbi viima. Jällegi – ma pole iial nii raske auditooriumi ees seisnud, nii et samas väga põnev väljakutse. Näiteks hakkasin ühte gruppi juhtima, kus viisin seansse läbi mõlemas vanglas, miinimum astme vanglas oli meil 18 naist, maksimumvanglas ainult 6, aga nende kuue naisega ikka oli palju eneseületust. Mitte, et nad otseselt ebaviisakad oleks, aga meil oli grupis tüdrukuid, kellel oli raskusi lugemisega ja samas mõni oli taolisi programme läbinud ja üsna lahtise peaga ja siis oligi kõige raskem leida mingi kuldne kesktee, et kõiki haarata.  Aitasin programmi koostada, mis oli päris hea, sest sain oma ideid jagada ja  seansse ise kujundada ning hiljem siis läbi viia.

Oli ka kokkupuuteid nö kurikuulsate vangidega, kelle kohta olen hiljemgi uudistest kuulnud. Näiteks intervjueerisin ühte naist, kelle kuritegu oli väga laialdaselt meedias kajastatud, aga õnneks ma kohtumise hetkel teda ära ei tundnud. See on siiani ka minu kõige emotsionaalsem kokkupuude kliendiga, ühel hetkel ta isegi proovis vabandada, et temasugune keeruline juhtum on õpilasele antud. Minul oli kohati muidugi uhke tunne, et juhendaja üldse usaldas tema intervjuu mulle ja mõningate mööndustega tundus, et sain päris hästi hakkama ka.

Peamiselt siis tegingi initial assessmente ehk siis intervjueerisin naisi, et välja selgitada, mis nende elus on juhtunud ja kuidas meie organisatsioon neid toetada saaks. Iganädalaselt viisin ka grupitööd läbi ja lisaks oli mul ka paar individuaalset klienti. Hästi palju oli kokkupuuteid aborigeenidega (sest umbes 45% naisvangidest on aborigeenid) ja sain jälle palju parema ülevaate neid puudutavatest sotsiaalsetest probleemidest. Aborigeenid on mul koguaeg selline väike südameasi olnud ja kindlasti kirjutan neist millalgi pikemalt ja põhjalikumalt. Kui ma saaksin kasvõi ühe valge inimese silmi natukenegi avada ja selgitada, miks tänapäeva Austraalia ühiskond just selliste probleemide käes vaevleb, siis oleks minu hing juba rahul.

Mingit puhkust peale praktika lõppu veel ei olnud, sest proovisin võimalikult palju tööl käia. Vahepeal tundus, et sattusin töötamisest sõltuvusse, sest hakkasin vaikselt sisse elama ja suhted lastega läksid aina paremaks ja kohe kippusin tagasi tööle. Esimest korda elus ma tunnen, et minust muutub midagi ja ma tean, et mu töö on vajalik! On olnud väga kurnavaid vahetusi, aga samas ka palju kordaminekuid. See on seletamatu tunne, kui võidan lapse usalduse ja ta tahab mulle oma muredest rääkida või kui saan mõne koduõppel teismelise nii kaugele, et ta minuga tund aega ilma probleemideta ülesandeid lahendab. Omamoodi tagasilöök on muidugi see kui peale vaba päeva mõni laps on pikemaks ajaks tagasi noortevanglasse sattunud.

Kõigi nende probleemsete laste ja naiste taustal kõlab kolm nädalat Aafrikas küll just täpselt ideaalselt. Mauritiuselt edasi lendame Lõuna-Aafrikasse (mille visa järel pidime otseloomulikult oma pealinnas Canberras käima, aga sellest tuleb kindlasti eraldi sissekanne). Tagasi koju jõudes on kohe järgmisel päeval tagasi kooli aeg minna, aga kusjuures täitsa ootan seda, sest lõpetamisest lahutab mind ainult üks semester! Neli tundi veel lennata ja jõuame Mauritiusele! Oleme mõlemad väga elevil, täpselt puhkuse ja lõõgastuse lainel!

Kohe on käes emadepäev. Esimest korda elus suhtun ma sellesse päeva väga teistmoodi. Nimelt on mul juba mõnda aega uus töökoht, millest olen väga tahtnud kirjutada, aga lihtsalt pole jõudnud. Ma töötan lastega, kellel pole ema või kelle emad ei ole võimelised nende eest hoolitsema. Need lapsed ei tähista emadepäeva.

Kui ma oma esimese praktika lastekaitseametnikuna lõpetasin, hakkasin kohe uurima, kuidas sinna tööle saaks. Kooli kõrvalt on mul töötamine üsna piiratud, aga vaatasin kohe, et neil on ka casual ametikohti, kus töötatakse teismeliste lastekodulastega. Kui kõiksugu vormid ära täitsin ja lõputuna näiv paberimajandus tehtud sai, siis jäin põnevusega ootama. Selle aja peale olid muidugi jõulud saabunud ja ma ei kuulnud neist midagi. Aasta alguses sain lõpuks kutse töövestlusele ja läksin üsna sirge seljaga kohale. Tegemist oli grupiintervjuuga. Pole iial varem taolisel intervjuul osalenud, aga nagu riigiametites kombeks, siis töötajate värbamine on üsna kindlalt paika seatud ja tuleb kogu protsess läbida. Kokku laekus neile üle saja avalduse ja järgmisesse vooru valiti neist 30 inimest. Kolme kurnava tunni jooksul pidime teineteist tutvustama, kirjalikke teste läbima (nagu ülikoolis), rollimängu vormis koosolekut pidama ja lõpuks veel ka individuaalse intervjuu läbima. Mingi hetk juba tundus, et see intervjuu lihtsalt ei saagi kunagi läbi. Mäletan, et tol päeval oli pea 40 kraadi ja mul tuli sellest kuumusest ja pingest selline peavalu, et läksin lihtsalt koju magama.

Juba paar päeva hiljem tuli vastus, et läbisin selle kohutava kadalipu ja nad tahavad mind tööle võtta!!! Ma tõesti ei ole elus vist mitte kunagi mitte ühegi töökoha üle nii õnnelik ja uhke olnud! Esiteks on see täpselt see valdkond, kus ennast tulevikus töötamas näen, teiseks on see kooli kõrvalt üks väheseid töökohti, kus ma ka töötada saan ja kolmandaks kes ei tahaks heaoluühiskonnas valitsuse heaks töötada eksole. Edasi ootasid mind arstlikud kontrollid ja testid ning juba olingi teiste uute töötajatega koolitusel. Selgus, et 30st kandidaadist pääsesid edasi umbes pooled.

Kahenädalase intensiivse koolituse lõpus oli järgmine testide jada: suuline, kirjalik ja füüsiline. Esimesed kaks väga selgitusi ei vaja, aga kolmas oli siis peamiselt füüsiliselt laste haardesse võtmine/ohu eest kaitsmine vms. See kõlab palju hullemini kui tegelikkuses on, aga kuna see töö hõlmab endas väga keeruliste traumeeritud teismelistega tegelemist, siis on töötajatel õigus vajadusel füüsiliselt sekkuda. Ma ei hakka üldse ilustama – töötajad saavad vahel viga, sest teismelised võivad füüsiliselt agressiivselt käituda. Samas ei tohi meie haardeid segamini ajada ei nendega, mida kasutab politsei, sest kõik meie haarded on välja töötatud nii, et lapsed ei saaks viga. Samas ei ole see ka enesekaitse, sest jällegi, meie töö on kaitsta nii iseend kui ka lapsi. Olen neid võtteid kodus ja sõbrannadega harjutanud, aga lastega pole õnneks kunagi veel pidanud kasutusele võtma. Kuna seda on keeruline selgitada, siis siin videos (1:26minutil) on näiteks näha nö väikelapse restraint.

Ja peale koolitusi ja teste hakkasingi tööle. Olen varem sel teemal põgusalt kirjutanud, aga meeldetuletuseks siis, et Department for Child Protection and Family Support omab Perthis 14 asenduskodu. Igas majas elab kuni 4 teismelist vanusevahemikus 8-17a. Arusaadavalt võin kirjutada oma tööst ainult nii palju, mis on nö avalik info ja seetõttu ma näiteks ei saa neid maju näidata, aga olgu öeldud, et enamus neist asuvad looduslikult väga ilusates kohtades. Kuna mina olen casual ehk siis saan ise valida, millistes majades ja mis päevadel töötan, siis minul pole nö oma püsivat maja. Asendusmajad üritavad võimalikult palju toimida nagu tavaline pere: igal lapsel on oma tuba, mida tuleb korras hoida, lapsi üritatakse kaasata toiduvalmistamisse ja teistesse igapäevatoimingutesse, nädalavahetustel käiakse kinos või lõbustuspargis jne. Reaalsus on muidugi mõnes majas üsna kaugel ideaalist, aga samas ei tohi ära unustada, et need pole tavalised lapsed. Kõlab väga karmilt, aga tegemist on lastega, keda tõesti mitte keegi ei taha või kellega lihtsalt tavalised kasupered hakkama ei saa. Enamus neist on teismelised, kellel on väga keeruline minevik ja kes on bioloogiliste vanemate käest ära võetud varajases lapsepõlves või beebidena. Paljud neist on proovinud elada kümnetes kasuperedes, aga erinevatel põhjustel pole see toiminud. Olgu veel öeldud, et enamus inimesi, kes üldse on nõus olema kasuvanemateks, tahavad ikka pisikesi “armsaid ja rikkumata” lapsi.

Mäletan, et tööintervjuul öeldi kohe ära, et enam keerulisemaid lapsi pole olemas – see on tõesti see kõige raskem kontingent. Minu jaoks on see muidugi väga kasulik kogemus, aga ma valetaks kui ütleks, et see mind emotsionaalselt ei puuduta. Vahel ikka naeran endamisi, et milleks mul üldse oli vaja end sotsiaaltööga siduda – maailm on palju ilusam koht, kui sa ei tea selle pahupoolest midagi. Olgem ausad – lastekodulapsi pole ühiskonnas olemas, neist ei kuule midagi ja nad pole kunagi pildil. Vahel mind ikka hämmastab, kuidas inimesed üldse keelduvad uskumast, et mõned lapsevanemad on võimelised oma lapsi väga võikalt ära kasutama.

Kõige rohkem ajavad mind muidugi vihale inimesed, kes mitte midagi lastekaitsest ei tea, aga kes väga julgelt oma arvamust avaldavad. Näiteks jooksevad meie lapsed tihti ära ja neid otsitakse uudistes taga. Kui ma tükk aega mõnes majas pole töötanud, siis tean vahel uudiseid vaadates paremini, kes seal parasjagu kohal on ja kes jälle ära jooksnud. Tegin ükskord vea ja hakkasin neid kommentaare lugema, lihtsalt ÕUDNE. Olgu lühidalt lihtsalt öeldud, et lapsed, keda on sedasi igal võimalikul ja võimatul moel väärkoheldud ei koli nägu naerul lastekaitseameti asenduskoju, mida peab teiste tundmatute samasuguste teismelistega jagama ja kus sul hoiavad silma peal võhivõõrad “ametnikud”. Ükskõik, kui ilusad ja luksuslikud need majad on, mitte ükski laps ei taha neis elada.

Veel mäletan, kuidas ma rõõmustasin enne tööle asumist, et mind ootab nii kõrge palk. Meie palgad on kõik avalikud, nii et võin öelda, et minu minimum tunnitasu on $34, millele siis lisanduvad vastavalt vahetusele erinevad boonused. Alguses hõiskasin, et ohhoo pole ju paha õpingute kõrvalt nii kergelt lisaraha teenida. Kui oma esimeselt vahetuselt koju sõitsin, siis mõtlesin küll endamisi, et appi kui naiivne minust – see töö on ju nii pingeline, kindlasti kõige väljakutsuvam töö, mida iial teinud olen. Siiani ongi mu kõige esimene vahetus kõige hullem olnud, ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju vägivalda pealt näinud. Nüüd peale natuke pikemalt töötamist võin öelda, et see ei ole ei suur ega väike palk, sest seda tööd lihtsalt ei saa teha raha pärast.