Singapuri lugusid on selle blogi austajad varemgi lugenud ja olen
üsna kindel, et saavad veel ka tulevikus lugeda. Mul oli kindel soov vanaema
oma lemmiklinna viia ja nii saigi ette võetud väike Aasia reis.
Pean kohe ära mainima, et minu arust oli vanaema kohati Singapurist
rohkemgi vaimustusest kui Austraaliast! Temasugusele lillede-taimede fännile
oli muidugi uudistamist igal nurgal.
 |
| Otseloomulikult käisime mu lemmikkohvikus |
 |
| Õhtul vaatasime valgus-ja muusikashow'd |
Väga kurb oli lõpuks hüvasti jätta ja vanaema lennukile panna. Kui
ma tavaliselt nii üldse ei mõtle, siis seal lennujaamas oma kodusõitu oodates
oli esimest korda selline tunne, et issand, miks ma olen Eestist nii kaugele
kolinud! Kuidagi nii palju emotsioone oli selle paari nädalaga tekkinud ja
tunded olid nii vastandlikud. Ma armastan oma elu siin ja ma tunnen iga aastaga
end siin kodusemalt. Samas, siin riigis ei ole mul neid lähedasi, kes on
Eestis. Mitte, et ma tahaksin sama teha, aga ma hakkan üha paremini mõistma
neid eestlasi, kes peale aastaid võõrriigis elamist siiski koju tagasi tahavad.
Minu sees on kaks tunnet. Ühelt poolt ma tajun, et kuulun siia ja
olen siin õnnelik, aga teisalt valdab mind vahel mingi imelik tunne, mida võib
vist nimetada süütundeks. Eks mulle ole ka piisavalt ette heidetud, et ma oma
sünnimaal ei ela, aga ajapikku olen õppinud neist etteheidetest üle olema.
Lõppude lõpuks ei saa elada kellegi teise pilli järgi ja pakkida siin oma
seitse asja lihtsalt kellegi teise heameeleks. Samas tunnen, et jään inimestega
nii võõraks… See on see hind, mida siin elades maksame.
Singapurist koju jõudes ootas mind ees harjumatult tühi maja.
Viimasel nädalal oli siin nii palju inimesi ja nüüd äkki ainult meie kahekesi (no
muidugi Murphy ka). Väike masendus oli küll peal paar päeva ja nagu ma ka oma
sõbrannadele kurtsin – ärge parem üldse kutsuge oma lähedasi külla, võib
juhtuda, et teil on liiga raske uuesti head aega öelda.
Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis nüüd on kõik jälle paika
loksunud ja hea on olla. Maja tundub ikka natuke tühi, aga juba varsti võib
uuele külalisele ruumi teha, ei jaksa ära oodata!
