Eile kogunesid kõik eestlased ja eestimeelsed Perth’i jaanipäevapeole. Inimesi oli registreerinud u 160. Üritus toimus ühe vanapaari suurel koduõuel, kesklinnast umbes 25km kaugusel. Kõik oli väga hästi ette valmistatud – püsti oli pandud telk, lauad kodumaise toiduga kaetud, keset hoovi oli suur lõke, mis ootas süütamist.

Kuigi viimased päevad on olnud vihmased ja isegi väike torm käis linnast üle, siis vähemalt jaaniõhtul oli meil mõnus ilm. Tibutama hakkas alles üsna peo lõpus ja õnneks ilm väga vihmaseks ei pööranud. Õues oli muidugi päris külm ja karge, esimesed paar tundi me Heikkiga küll värisesime seal.

Jaanipäevapeo korraldas sama tiim, mis organiseeris ka Eestipärase Emadepäeva Lõuna, (täpsemalt loe siit) seega oli kõik meie jaoks omas headuses. Müts maha, et inimesed viitsivad ja peavad vajalikuks tähtpäevi alati nii suurejooneliselt pidada! Kohe näha, et seda tehakse südamega.

Pidulistele jagati tervituseks väikseid snäkke ning käele said kõik piletiomanikud templi, noh nagu ühel õigel suurüritusel:

Meie jõudsime kohale u kella viieks, selleks ajaks oli päris palju rahvast juba kogunenud, kõlaritest kostus Smilers ja kutid küpsetasid šašlõkki. Üsna pea läks hämaraks ja siis oligi õige aeg pidu nö ametlikult avada. Aukonsul Anu Van Hattem ütles tervitussõnad ja seejärel süüdati suur jaanituli! No see oli meil ikka üks õige jaanipidu, nagu Eesti külasimman!

Seejärel toimusid igasugu seltskonnamängud kummikuviskest naisekandmiseni. Hiljem tantsisime kaerajaani, no mida veel ühelt jaanipäevalt tahta!? Ametlikult oli peo lõpp kell 22, mis tundub muidugi väga vara, mõeldes valgest jaaniööst Eestis, mil magama on sobilik minna alles varahommikul.

Muide, kui te nüüd arvate, et Viktoria ja Andresega me tutvusime siinsamas peol, siis tegelikult on sellega hoopis toredam lugu. Nimelt avastasin mõni nädal tagasi oma postkastist hästi laheda kirja. Viktoria ja Andres olid kuidagi leidnud tee meie blogisse ning avastades, et ka meie Perth’is elame, siis haarasid kohe härjal sarvist ja kirjutasid meile. Pole üldse eestlaslik, eksju. Igastahes juba nädal hiljem saime kokku ja selgus, et juttu jätkub meil kauemaks! Meil on väga hea meel, et leidub nii ettevõtlikke ja toredaid inimesi! Vähemalt üks põhjus, miks blogi kirjutamine on end ära tasunud! : )

Kui põhjamaa valge suveöö kõrvale jätta, siis oli meie peol küll kõik õiged jaanipeo komponendid olemas! Ahjaa, sääski meil ka siin ei olnud:D Ma ei mäletagi, millal me viimati nii vahvalt jaanipäeva tähistasime! Kui nüüd aus olla, siis ümber lõkke kaerajaani tantsida oli midagi sootuks uut! Aitäh korraldustiimile ja hoian pöialt, et sellistest pidudest saaks üks tore austraalia eestlaste traditsioon!

Mõnda aega tagasi käisime kinos vaatamas filmi „Oranges and Sunshine“ („Apelsinid ja päikesepaiste“). See on viimase aja kõige šokeerivam filmielamus meie mõlema jaoks! Enne seda tundus, et me teame Austraalia ajaloost juba päris palju, aga lõputiitreid lugedes saime aru, et film jutustas meile sootuks uue loo.

Film on valminud Margaret Humphreys’i kirjutatud raamatu „Empty Cradles“ („Tühjad hällid“) põhjal. See on tõestisündinud lugu Nottingham’i sotsiaaltöötajast Margaretist, kes kohtub 1986. aastal ühe vihase Austraalia naisega, kes tahab teada oma minevikku. Naine mäletab vaid seda, et umbes 4-aastasena lahkus ta Nottingham’i lastekodust, ta pandi koos paljude teiste orbudega paati ja sõidutati Austraaliasse.

Sotsiaaltöötaja Margaret satub tunnistajaks seikadele, mida ta esialgu ei suuda uskudagi. Selgub, et lapsi, kes sedasi Inglismaalt välja saadeti, on kümneid tuhandeid! Mis veel hullem – need lapsed pidid üle elama väärkohtlemist, ärakasutamist, alandamist. Lastest on saanud täiskasvanud, nad ei tea, kes nad on või kus on nende vanemad.

Margaret hakkab ajaloolist saladust uurima, tema eesmärgiks on lapsed oma perekondade juurde tagasi viia. Lapsevanemad, kes olid saatuse hammasrataste vahele jäämise tõttu pidanud lapsed turvakodusse panema, teadsid kogu elu, et nende järeltulijad on adopteeritud ning nad elavad Inglismaal. Lastele valetati, et nende vanemad on surnud. Tegelikult elasid need lapsed kaugel Austraalias ning kannatasid pea igapäevaselt väärkohtlemise all.

Erinevate andmete põhjal saadeti Inglismaalt mitmete aastakümnete jooksul välja 150 000 last. Sihtkohtadeks ei olnud ainult Austraalia, neid lapsi sõidutati ka Kanadasse, Uus-Meremaale ja Zimbabwe’sse. Enamasti elasid need lapsed nö organisatsioonide või agentuuride juures, väga väike osa lastest ka adopteeriti seaduslikult. Lapsed, kes Inglismaalt lahkusid, olid enamasti 7-10 aastased, noorimad lausa 3-aastased. Viimane laevatäis lapsi saabus Austraaliasse arvatavasti 1970. aastal.

Austraaliasse saabusid need lapsed sõna otses mõttes tühjade taskutega. Neil polnud passe, sünnitunnistusi, ei mingeid dokumente. Õed-vennad lahutati. Lapsi oli Austraaliasse vaja töötegemiseks, pealegi oli neid siin odavam üleval pidada. Kui keegi nüüd arvab, et see oli neile eakohane töökasvatus, siis kahjuks mitte. Lapsed pidid hakkama saama täismeeste ülesannetega. Vahel harva said lapsed ikka süüa-juua ka, aga ega sellega ju ei saanud priisata. Nagu sellest veel vähe oleks, leidis aset palju vägistamisi, seksuaalset väärkohtlemist ja vaimset vägivalda.

2009. aastal vabandas Austraalia peaminister Kevin Rudd ametlikult „Forgotten Australians“ ees ja Austraalia Valitsuse tegude eest. Austraalias kutsutakse neid lapsi Forgotten Australians ehk unustatud austraallased, kelle jaoks loodi fond, et rahastada nende külaskäike Inglismaal elavate perekondade juurde.

2010. aastal leidis aset Inglismaa peaminister Gordon Brown’i ametlik vabandus kõigi kannatanud laste ja nende vanemate ees. Ka Inglismaal loodi fond, et toetada migratsiooniprogrammi tõttu kannatanud inimesi.

See on hämmastav lugu, mis on mõjutanud nii paljude laste elusid. Kui me poleks seda filmi vaatama läinud, ei teaks me neist sündmustest midagi. Kellel vähegi võimalik, soovitaks see film endale hankida. Usun, et paljud pole kuulnudki sellisest migratsiooniprogrammist. Ja filmi vaadates saab muuhulgas teada, miks on nii kurval ja raskel lool nii magus ja särav pealkiri…

Saage tuttavaks: türklane Alex, jaapanlane Mieko ja eestlane Ketlin. Kõik kolm on juhtumisi sattunud ühes vahetuses Perth’i südalinna pisikesse kohvikusse tööle. Vahel liitub nendega ka austraallasest boss ehk kohviku omanik Paul, aga enamasti toimetavad Alex, Mieko ja Ketlin kolmekesi.

Alex on umbes 30-aastane Türgist pärit mees, kes 8 aastat tagasi tuli Austraaliasse raamatupidamist õppima ja kolis venna eeskujul Sydney’sse. Nüüdseks on Alex Sydney jäädavalt Perth’i vastu vahetanud, sest Sydney olevat tema jaoks liiga busy (kiire elutempoga). Raamatupidamise asemel töötab Alex hoopis baristana ehk vihub kohvi teha.

Mieko on 34-aastane Jaapanis sündinud naine, kes 4 aastat tagasi abiellus endast üksteist aastat vanema Austraalia mehega. Abielusõrmust ta põhimõtteliselt ei kanna ja lapsi ei kavatse ta kunagi sünnitada. Tema unistus on palju raha teenida ja selle eest mööda ilma reisida.

Nii Mieko kui ka Alex elaksid parema meelega oma kodumaal, mida nad külastavad vähemalt kord aastas. Olen küll küsinud, aga pole siiani aru saanud, kas neile midagi siin Austraalias üldse meeldib ka…

Veel töötab meil seal umbes minuvanune kokapoiss Kolumbiast ja võileivameister Indiast. Kõik on väga sõbralikud ja rõõmsameelsed! Kuigi käin juba teist nädalat tööl, siis kokkadega oleme saanud üsna vähe rääkida. Kohviku omanik on koguaeg kohal ja jagab järjest uusi ülesandeid ning muidugi ei kuulu lobisemine nende hulka.

Mina ja Mieko oleme klienditeenindajad, nö ettekandjaid meil seal ei olegi, nii et töö on väga lihtne. Klient lihtsalt tellib leti ääres oma kohvid või karastusjoogid ja muffinid/wrapid/salatid/koogid/pastad/pitsaviilud/võileivad vms. Alguses tundus suht keeruline pealtnäha ühesugustel võileibadel või wrapidel vahet teha, aga nüüd on mul juba päris terane silm nende peale :D

Tegemist on täiesti uue kohvikuga, mis avati esmakordselt eelmisel teisipäeval. Tegelikult peaks töötajaid olema palju rohkem, aga kuna kliente on olnud oodatust vähem, siis boss pigem rabab ise. Praegu on mul väga vedanud, et ta just minule töötunde annab! Kuna kõik on meil seal alles nii lahtine (isegi lahtiolekuajad:D), siis kõik elavadki päev korraga, eks näis, kui edukalt meie kohvikul läheb.

Mõtlesin küll kohvikus meist pilti teha, aga kuna see jäi tegemata, siis peate esialgu lihtsalt minuga leppima:

Kõige rohkem meeldib mulle selle töö puhul, et tööaeg on enamasti hommikune ning kohvik asub minu jaoks väga mõnusas kohas. Tööle jõuan u 20 minutiga! Mõningate mööndustega võib ka töökaaslastega rahul olla, ülemusi on õnneks ainult üks ja temagi tundub päris mõistlik mees.

Alguses paistis Mieko’ga koos töötamine mulle kusjuures päris keeruline. Ta on väga rahutu naine, tahab koguaeg midagi teha, näiteks ka neid asju, mida tegelikult mina peaksin tegema. Tema inglise keelega harjumine võtab paar päeva aega, tema temperamendiga harjumine nõuab vähemalt nädala.

Maailma asjadest arutamine sujub meil paremini Alexiga. Näiteks olen teada saanud, et Alexile meeldivad vene naised, kuigi ta peab neid veidi ninakaks. Kaksteist aastat tagasi külastas Alex Moskvat ja räägib veel tänaseni, et Venemaast on tal kustumatud mälestused. Kui ta mind esmakordselt nägi, arvas kohe, et olen Ida-Euroopast pärit:D

Nagu varasemalt kirjutanud olen, siis ei tasu siinsetes töökohtades kunagi 100% kindel olla. Praegu kõik sujub ja olen enam-vähem rahul, kuigi esimesteks nädalateks ei lubata meile eriti palju töötunde. Eks näis, kui hästi meie türgi-jaapani-eesti tiim hakkama saab!

Juhtusin lugema Ekspressist Triin-Liis Härma arvamusartiklit Austraalia pangandusest, mis uimerdab koaala kombel (loe kindlasti!). Sellised vägagi provotseerivad rünnakud Austraalia suhtes a`la kõik on nii halb, on mind vägagi sõjakaks muutnud. Miks? Sest enamus sellest kriitikast on sulaselge jama. Nüüd aga artikli juurde.

Esiteks võiks kohe selgeks teha - Austraalias on ka suurte läikivate seintega pangakontorid, uhked teenindussaalid, mugavad toolid. Letil on isegi kommid ja saalis potililled!

Järjekorrad on pikad ja aeglased?

Austraalias olen käinud pangas mitmetes erinevates osariikides ja kuskil pole minu ees üle 5 inimese järjekorras olnud. Maksimaalselt olen oodanud u 10 minutit. Samas Tallinnas üritasin panka minna keset päeva, et ehk siis ei ole nii hull. Alati oli minu ees vähemalt 10 inimest. Parimatel päevadel 20-30, mis andis mulle võimaluse vahepeal oma ostud poes ära teha ja siis uuesti panka oma järge minna ootama. Kindlasti oli ka erandeid. Võib olla on mul Austraalias lihtsalt vedanud. Võib olla on iga pangakontor erineva külastatavusega erinevatel päevadel, erinevatel kellaaegadel. Tegelikult on Austraalias lihtsalt nii ilusad pangakontorid, et kõik tahavad sinna minna!

Klienditeenindaja vs numbrimasin

Samas võib mõelda ka vastupidi ja kindlasti kõlaks paljudele austraallastele (meie jaoks tuttav) numbrimasin paraja jaburusena. Kujutage ette austraallast, kes astub Eesti veatusse pangakontorisse ning jääb ootama klienditeenindajat, keda… ei tulegi! Selle asemel vahib ta tõtt numbrimasinaga, millel eestikeelsed terminid. Vat siis kliendisõbralikkust!

Pangakonto avamine

Pangakontot saad avada interneti teel. Samuti saad pangakonto avada juba Eestis enne Austraaliasse saabumist. Vähemalt minu poolt kasutataval Commonwealth`i pangal on need teenused olemas. Nii nimetatud 100 punkti test ei ole ka eriline imeloom. Võta kaasa kaks isikut tõendavat dokumenti ja asi korras. Turvalisem kui Eestis, kus piisab ühest dokumendist. Miks peaks Austraalia tunnustama Eesti id-kaarti või juhiluba? Kas Eestis Austraalia dokumente aktsepteeritakse?

Internetipank ja kohustuslik PIN-kalkulaator

Internetipanga kohta isegi ei mäleta, kas pakuti või pidin ise küsima. Igatahes küsib klienditeenindaja alati üle, kas saan veel millegagi aidata. Selle peale endale netipanka küsida ei ole väga keeruline. Nagu ma aru saan siis pin-kalkulaator ja koodikaart peavad igas maailma riigis olema kohustuslikud lihtsalt selle tõttu, et Eestis nii on ja ma olen Eestis terve enda elu elanud. Pisut lühinägelik, aga see selleks. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Mulle meeldib üks salasõna, sest see on mul peas ja ongi kõik. Mäletan küll aegu, kui oma koodikaarte ja pin-kalkulaatorit mööda korterit taga otsisin. Seda muret enam pole. Mille poolest on pin-kalkulaator parem kui SMS-i teel saadetud kinnituskood?

Sularaha sissemakse

Sularaha sissemakse kohta lugesin esimest korda, sest pole seda teenust Austraalias kasutanud. Läksin spetsiaalselt testima ja tõesti tuli pangaautomaadist välja ümbrik. USKUMATU! Esmapilgul tuleb tunnistada, et ma ei oskagi seda korrektselt täita või vähemalt ei saa endas kindel olla. Samuti – kas tõesti on mõeldud, et hakkan pangaautomaadi ees seda täitma ja siis teised inimesed järjekorras ootavad minu taga? See võib ju rahutustega lõppeda!

Pensionifondi teemal arutlemine on antud artikli hüpoteesi arvestades täiesti irrelevantne. Pangandus ja pensionifondid on täiesti eraldiseisvad üksused. See, et pankadel on ka omad pensionifondid, ei muuda seda veel panganduseks.

Vahemärkusena võiks siiski mainida, et minu fondil on olemas internetis ligipääs oma kontole. Niisiis vaatan kasvõi iga päev, kes ja kui palju mulle raha on kandnud. Pigem võiks siinkohal süüdistada seljakotirändureid, kes siin oleku ajal ei tunne huvigi oma fondi vastu ja lõpuks on neil raha mitmes erinevas fondis, kes iga kuu teenustasusid võtavad ja seetõttu pole fondist midagi välja võtta. Teiseks, kui sulle ei võimaldata ligipääsu informatsioonile oma raha kohta, saad alati oma raha teise fondi üle kanda. Pensionifondid on iseenesest huvitav teema ja kindlasti väärt materjal, millest kirjutada.

Konto sulgemine

Konto sulgemise turvalisuse juures tuleb arvestada ka selle turvalisuse vajalikkust. Tundub päris kummaline, et ma tahan kellegi kontot sulgeda – mis kasu ma sellest saan? Samuti, kes käsib inimesel enda kohta andmeid suhtlusportaalides avaldada? Jah tõesti võiks saada ka e-kirja teel sulgeda ja näiteks id-kaardiga kinnitada oma tahet konto sulgeda. Aga mõelge, kui keegi Teie id-kaardi koos koodidega ära varastab. Kindlasti jookseb ta esimese asjana sinu pangakontot sulgema.

Järgmistel kordadel sisenen Austraalia uhkesse pangakontorisse ja mõtlen ikka ja jälle, millest selles artiklis küll räägiti?! Samas olen õnnelik, et artikli autoril on alati võimalus Eestisse tagasi minna ja kodumaa uhkesse pangakontorisse siseneda. Sularaha sissemakse info eest olen samas tänulik.

P.S. Lugege kindlasti tema artiklit „ Jahedus – luksuskaup vaid eliidile“. Seda artiklit ei tasu väga tõsiselt võtta, Austraalia on minu mäletamist mööda alati kuulunud riikide heaolu edetabelites esiviisikusse. Vaatamata sellele leidub igas riigis inimesi, kes ei saa kuidagi hakkama ja väidavad, et elu on nii raske. Kahjuks pääsevad just need vingujad tihti uudistesse, mida tõendab ka antud artiklite jõudmine Ekspressi.

Mõnda aega tagasi sattusime nägema (meie jaoks) uut telesaadet „Hannes Võrno Q“. Üldiselt vaatame me eestimaiseid saateid väga harva, sest internetist nende allalaadimine on võrdlemisi kallis. Eestimaist teleprogrammi lubame endale rohkem nagu pidupäevadel või nii :)

Hannes Võrno on mulle ikka meeldinud ja formaadi mõttes tundus päris põnev jutusaade olevat. Eesti uudistega oleme tänu Delfile suht igapäevaselt kursis, aga kõik, mis puudutab televisooni, jääb meile üsna võõraks. Varem tundsin näiteks ETV’st väga puudust, aga eks kõigega harjub. Parimatel päevadel satub meie vaatevälja mõni põnevam kodumaine telesaade, seekord siis „Hannes Võrno Q“.

Vaatasime ja vaatasime ja aru ei saanud, mis siis ikkagi nii häiriv oli. Kuidagi nii teistmoodi tundus kõik, stuudio nii hämar, ei mingit tempot, jube veniv. Lõpuks tabasime ära! Selles saates ju inimesed istuvad nagu nukud, ükski närv ka ei liigu! Käed on kuskile taskusse turvaliselt ära peidetud, et need ei vehiks kaamera ees. Emotsioonid on juba heaga koju jäetud ja põrand tõmbab magnetina suunurgad rohkem alla- kui ülespoole.

Et nüüd keegi valesti aru ei saaks – saade oli põnev, Võrno omas headuses! Lihtsalt meie oleme juba harjunud, et inimesed teleekraanil on rohkem „elavad“ ja ei tuku. Siin näeb naeratavaid, kallistavaid või pisaraid valavaid telestaare absoluutselt igas programmis. Tundub, et vähemalt enamus tavainimesi võiks oma kaasasündinud särtsakuse ja energilisusega olla edukad telenäod.

Ega sellest enne aru ei saa, kui siin päevast-päeva telerit vaatad. Võrrelda on väga lihtne, sest enamus saated on täpselt samad, isegi stuudiokujundus on äratuntav. Meie siinsed lemmikud on näiteks „Võta või jäta“ ja „Tantsud tähtedega“. Muidugi on meil miskit „Terevisiooni“ sarnast, kohalik (mõnevõrra muudetud) „Miljonimäng“, „Talentide saade“, nö „Politseikroonika“, „Maamees otsib naist“ jne.

Meie igapäevane lemmik „Võta või jäta“ ehk siis „Deal or No Deal“ on siin pisikeste erinevustega. Näiteks kohvreid hoiavad stuudiokülalised (mitte modellid), kes võivad ka ise pakkuda, mis summa nende kohvris peitub ja õige pakkumise korral võidavad ka nemad 500$! Kõik mängijad on hästi jutukad ja jõuavad saate ajal pool elulugu ära rääkida. Kui keegi miskit väärtuslikku võidab, siis kõik kallistavad ja musitavad:D Kui vanasti Eestis seda saadet juhtusin nägema ja keegi isegi väga suure summa võitis, siis ekraanilt vaatas mulle ikka vastu tõeline kivinägu erilise võidujoovastuseta:D

„Tantsud tähtedega“ on ka siin suur hittsaade! Alguses oli meil seda nats igav jälgida, sest me ei tunne neid kohalikke staare, aga nüüd juba on meilgi omad lemmikud! Tantsusaade on siin eelkõige show ja kõike võetakse palju vabamalt. Sellest tulenevalt ei suuda mõni osaleja ühtki korralikku sammu teha ja püsib ikka mitu nädalat saates! Usun, et Eestis on tantsusaade palju professionaalsem ja tase on kindlasti kõrgem.

Tantsusaates on samamoodi kolm kohtunikku, aga vahel tundub, et ei saagi neid kohtunikuks nimetada, sest jääb mulje, nagu kohtunike kriitika oleks lubamatu. Nagu nö „kohtunik“ olekski ainult kiidulauluks kohale kutsutud. Üks noor kutt, kes on esimest aastat kohtunikurollis, on juba sellist vett ja vilet saanud!:D Ta lihtsalt julges ühele Tantsupõranda Katastroofile öelda, et esinemine oli halb ja seejärel plahvatas skandaal! Kõik uudised pasundasid sellest!

Meil on siin kokandussaadete buum! Üks kuulus telekokk (hetkel ka popp tantsustaar) prantslane Manu Feildel (kes kolis Austraaliasse umbes kümme aastat tagasi) on osalenud juba kohtunikuna ma-ei-tea-mitmes kokasaates, sest neid on meil siin tõesti hulgim! Näiteks üks populaarsemaid: „My Kitchen Rules“, kus võistlevad 20 inimest (kes on kuidagi paaridesse/gruppidesse jagatud). Teine megapopulaarne kokasaade on „MasterChef Australia“, mis statistika järgi on mitmel aastal olnud vaadatuim telesaade Austraalias! Muidugi kandub see buum edasi ka lastesaadetesse ja sedasi ongi eraldi saated pisikestele, kes võistlevad toidu valmistamises.

Esimestel kuudel Austraalias ei vaadanud ma peaaegu üldse telekat, sest see kuidagi üldse ei köitnud. Õhtuti uudiste ajaks ikka tegime teleka lahti, aga ühtki lemmikut meil küll ei olnud. Nüüd juba olen avastanud päris palju põnevaid saateid : ) Alguses on väga võõras näha, et isegi uudistediktorid viskavad nalju omavahel iga pisemagi asja üle, et kõik on nii elavad ja ülevoolavad jne. Nüüd, mil üle pika aja eestimaist saadet juhtusime nägema, siis saime aru, et oleme siinsega juba nii harjunud.

Isegi kui mõni natuke särtsakam kuju Eestis ekraanile satub, siis mõjub ta kuidagi imelikult, nagu võõrkeha. Näiteks Ženja Fokin on mõne jaoks täielik veidrik, aga siin tunduks ta isegi üsna vaoshoitud. Mulle on Fokin oma energilisuse ja kordumatu huumoriga ikka meeldinud, paneb alati muigama.

Selle poisi kohta öeldakse Austraalia Justin Bieber! :D 14-aastane Jack Vidgel sai tuule tiibadesse "Australia's Got Talent" saatest, kus ta esitas Whitney Houston'i loo. Esitlus meeldis kohtunikele lausa nii väga, et üks neist (ülemisel pildil vasakul) tormas lavale ja premeeris Jack'i põsemusiga! Meie "uus Justin Bieber" sai üleöö väga kuulsaks!

Kohe alguses jäi meile silma, et nii nagu paljudel teistel puhkudel, on ka reklaamimeistritel suuruse hullustus. Moes on tantsivad inimmassid tänavatel või parkides või üle kogu linna. Ükskõik, kas reklaamitakse järjekordset tervisekindlustust või pesupulbrit. Sõnum on vist selles, et kõik, absoluutselt KÕIK kasutavad just seda toodet või teenust:D Sellest tulenevalt on jube paljud reklaamid hästi ühesugused.

Väga-väga palju on häid alkoholi- või tubakavastaseid valitsuse poolt tellitud telereklaame. Need on tõesti šokeerivad! Tänu šokiefektile jäävad need hästi meelde ja panevad mõtlema. Alkoholi tarbimine on siin väga suur probleem, olen sellest ka varasemalt kirjutanud. Mitmedki reklaamid on mällu süübinud, kuigi mina ei ole kindlasti nende klippide sihtrühm.

Olgem ausad, pühapäevad on meie nädalates küll kõige laisemad päevad. Tavaliselt pole meil mingeid erilisi kohustusi, sest pühapäeviti me kumbki praegu tööl ei käi. Eks see olegi üks hea päev jälle natuke blogiga tegeleda : )

Viimased kaks nädalat minu ajutises töökohas on möödunud lennates. Pole viitsinud sellest midagi kirjutada, sest… lihtsalt sellest ei olegi midagi põnevat kirja panna. Päevade viisi vihun kohvi teha või igavlen niisama, sest rahvast selles kohvikus eriti ei käi. Tegelikult ma ei saagi hästi aru, miks mind üldse sinna palgati:D

Kui juba kohvi valmistamisele jutt läks, siis vot sellest võib küll pikemalt kirjutada. Nimelt on siin ikka täiesti teistsugune kohvikultuur! Töötasin mõned aastad tagasi päris pikalt Tallinna südalinna tuntud restoranis kohvi valmistamisest midagi teadmata! Tol ajal nii ei mõelnud, aga nüüd tagantjärgi on küll naljakas meenutada, kui ebakvaliteetset kohvi me seal valmistasime. Rääkimata sellest, kui väike valik meil seal oli.

Mitmeid neid valmistatakse veel long/short/skinny/weak variantidena, tõeline tohuvabohu:D! Paljusid neist polnud ma varem kuulnudki rääkimata joomisest! Valmistamine pole keeruline, aga lihtsalt peab teadma, mis on erinevate kohvijookide erinevusteks ja muidugi üht-teist serveerimisest.

Ma ei hakka teile siin lahti seletama, kuidas neid kohvisid valmistatakse, aga võin öelda, et isegi väiksed uberikud kohvikud panevad väga suurt rõhku just kohvijookide kvaliteedile. Austraallaste lemmik paistab olevat flat white, lapsukesed joovad mahla või coca asemel ootamatult tihti hoopis baby cino‘ ehk nö lastekohvi (tegelikult rohkem nagu pisike kakao).

Keda väga huvitab minu tööotsingute seis, siis need uudised jõuavad siia blogisse loodetavasti järgmise nädala jooksul. Selle ajutise töö kõrvalt oli üsna keeruline uut töökohta otsida, kuid andsin endast parima. Pakkumisi on tulnud lausa nii palju, et mitmel korral olen pidanud keelduma. Sellest ajutisest edust hoolimata kuluvad kõik aktiivsed pöidlahoidjad muidugi ikka marjaks ära : )

Muide, eile nägime poes kollast arbuusi! Ei tea, kus meie küll elanud oleme, et varem kollaseid arbuuse näinud ega söönud pole, aga igatahes ostsime väikse tüki, et proovida. Ses suhtes täielik pettumus, et maitse oli täiesti sama, nagu tavalisel arbuusil. Välimuse järgi tundus see kollane küll palju magusam ja isuäratavam!

Vahemärkusena olgu öeldud, et puuviljaletid on meil poes väga nigelaks muutunud. Talve tõttu on võimalik ainult pirni, õuna, heal juhul ka apelsini või mandariine supermarketist saada. Banaane ei ole me enam kuid söönud, sest banaan on defitsiit! Isegi kui leidub rohekas-pruune banaane, siis kilohind on neil u 13-15$ :D Peale Queensland’i üleujutusi ilusaid norm hinnaga banaane meie poodides pole enam olnud. Enne üleujutusi Victorias elades jäid hinnad 2-4 $ vahele.

Aga nüüd tagasi meie kollase arbuusi juurde. Nimelt selgus, et me oleme nii vanaks elanud, aga arbuusisortidest ei tea mitte midagi! Väike kontroll ja selgus, et kollane arbuus ei ole mingi ilmaime. Ja tegelikult peakski kollane olema mahlasem ja magusam kui tavaline arbuus, no ju meie oma oli veel toores.

Täna on meil jälle püha, seekord siis tähistatakse Foundation Day’d (asutamispäev). 1. juunil 1829. aastal märkas esmakordselt kaubalaev Barque Parmelia Lääne-Austraalia rannikut. Esimene Briti koloonia oli jõudnud Lääne-Austraaliasse! Samal aastal saabus Perth’i ikka rohkem ja rohkem laevu ning linn aina kogus kuulsust. Varem oli piirkond tuntud Swan River‘ i kolooniana, kuid 1832. aastast hakati seda ametlikult kutsuma Western Australia’ks.

Kuigi ametlikult on Foundation Day 1. juunil, siis tähistatakse seda päeva alati esimesel juuni esmaspäeval. Mingeid erilisi traditsioone selle päevaga vist kaasas ei käigi. Inimesed naudivad vaba päeva ning oma pikka nädalavahetust. Nagu ikka pühade ajal, on meil peaaegu kõik kohad suletud ja linn tundub üsna inimtühi. Muidugi toimub kuberneri eestvedamisel erinevaid vastuvõtte, pidustusi, kontserte jne.

Me polegi vist varem täpsemalt kirjutanud, miks siin kogu elu pühade ajal seisma jääb. Asi polegi selles, et tähtpäevad ja nendega kaasnevad traditsioonid nii olulised oleks. Eelkõige on põhjus selles, et töötajatele peab pühade ajal töötamise eest topelttasu maksma ning selle vältimiseks on mõttekam äri kinni panna ning kõigile vaba päev anda. Üle linna on mõned üksikud kaubanduskeskused ja toidupoed, mis on avatud ning seetõttu reklaamivad oma lahtiolekuaegu juba mitu päeva. Ma ei tea Eestis mitte ühtegi sellist püha, mil linnapildis avaneks sarnane vaatepilt…

Kui te nüüd arvate, et inimesed jäävad vaba päeva tõttu palgast ilma, siis muidugi see ei ole nii. Kõik full time töölised saavad täna palka kodus puhkamise eest. Siin on siis selline tore süsteem, et sind võetakse tööle kas full time/part time/casual töötajana.

Full time on muidugi parim kõigist kolmest! Üldiselt on tööajaks määratud 38 tundi nädalas (jah, just 38, mitte 40). Full time töötajaga sõlmitakse tööleping, kus kõik need tunnid ja muud tingimused on korralikult paberile pandud. Boonustena makstakse full time töötajale haiguspäevade, puhkuse, pühade jne eest. Tavaliselt hakkab töötaja ka staaži pealt lisaks vabu päevi või pikemaid puhkusi saama jne. Kui full time töötaja näiteks haigeks jääb ja tööle minna ei saa, siis palka saab ta ikka sama palju, päris mõnus eelis!

Part time on täpselt nagu full time, lihtsalt tööaeg nädalas on vähem kui 38 tundi. Ehk siis nemad on nagu poole kohaga töötajad.

Casual töötajad saavad reeglina tunnipalka ning nende tööaeg ei ole kuskil kindlaks määratud. Töölepingut casual töötajatega ei sõlmita. Sellest tulenevalt võib casuali päeva pealt lahti lasta või vice versa võib töötaja päeva pealt minema minna. Haiguspäevade eest neile ei maksta ning puhkusetasu pole samuti ette nähtud.

Õnneks saavad kõik töötajad laupäeviti/pühapäeviti töötades suuremat tunnitasu ja see üldiselt ei sõltu töötaja staatusest.

Tavaliselt on W&H viisaga töötajad casualid, kuigi hea õnne korral on võimalik leida ka full time töökoht. Kohalikud peavad tihti alustama casual’na ning lootma, et mõne aja möödudes pakutakse neile full time kohta.

Nii palju siis sellistest toredatest erinevustest. Nagu isegi just lugesite, on pea igal sammul elu siin väga teistmoodi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas päris tihti küsitakse meilt: „Aga mis te seal vabal ajal üldse teete???“ Hmm, üsna igav vastus vist, aga meie vaba aeg on siin ju samasugune nagu ta oli Eestis. Peamine erinevus on kindlasti selles, et siin pole meil nii palju toredaid sõpru, tuttavaid. Kui see välja arvata, siis käime ikka samamoodi kinos või kohvikutes või jalutame mööda linna või proovime avastada kohti, kus veel ei ole käinud.

Eile näiteks käisime jälle Perth’i südalinnas jalutamas. Meil on seal juba üks nö lemmiktänav tekkinud: London Court. 1937. aastal ehitati Hay Street Mall’i ja St Georges Terrace vahele jalakäijate tänav, kuhu sattudes on tunne, nagu oleks Londonis! Esialgu mööda südalinna kõndides ei pruugi üldse tähele panna, et selline muinasjutuline tänav on Perth‘i modernsete majade vahele ära peidetud. Seal on palju (eelkõige just Londoni) suveniiripoode, ehtekauplusi, pisikesi magusasti lõhnavaid kohvikuid, kus on alati palju rahvast.

Aritektuuriliselt on London Court täiesti teistsugune kogu kesklinnast. Seal on mingi seletamatult mõnus atmosfäär ja kui natuke pingutada võiks ära tunda lausa Tallinna vanalinna kitsaid ajaloolisi tänavaid. Tagasi Hay Street Mall’le astudes võid avastada end mõttelt: oli see nüüd päris või kujutasin hoopis ette?

… on päris palju aega mööda lennanud ja ilusast kuldsest päikselisest sügisest on saanud kuri vihmane ja tormine hilissügis. Kui varem veel võis end natuke ära petta ja väita, et pole seal õues midagi nii hullu, siis nüüd on küll täielik kõdu! :D Lugesin, et teil seal Eestis on päris kuumad ilmad käes, mõnuus!

Kohalike jaoks on muidugi tõeline pidu ja pillerkaar käes, sest vihma on nii kaua oodatud. Kuna siinkandis on suved väga kuivad ja kuumad (isegi üle 40°C ning kuude viisi tilkagi vihma), siis mõjub sügisene vihm nende jaoks kui elupäästja. Kes veel ei tea, siis Austraalia vaevleb joogivee puuduses ning seetõttu on vihm siin väga oodatud. Telekas ikka vahel näitab, kuidas sisemaale lausa nö veoautodega vett viiakse.

Mõned päevad tagasi tegime oma pisikeses aias vihma trotsides sügiskoristuse ära! Jah, mai lõpus sügiseste lehtede riisumine jne:D Mida kõike siin kaugel ka teha ei saa! Meil on selline üsna mõttetu hoov, mis võiks samahästi ka olemata olla, sest me pole seda üldse kasutanud. Naabrid istuvad koguaeg oma aedades (isegi kui meie jaoks on õues megakülm!). Me kutsume seda ümbrust siin „hellitavalt“ aguliks, sest inimesed elavad siin üksteise kukil nagu seapesas! Enamustel on hoovid igasugu koli ja pahna täis.

Nädalavahetusel käisime IKEA poes. Noh, pood nagu pood ikka, muidugi hästi-hästi suur! Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et seal poes oli tunne, nagu oleks Rootsi sattunud! Igal pool Rootsi lipud või lipuvärvides vidinad, rootsikeelsed sildid ja raamatud jne. Laste mängunurgas tegutsesid Pipid ja Karlssonid ning restoranis pakuti nö rootsi sööke! Veab neil austraalia rootslastel, kes saavad IKEA’sse shoppama tulles osta näiteks rootsi šokolaadi või moosi või jumal teab mida veel, sest lisaks mööblile oli seal eraldi toidumaailm rootsipärase kaubaga! Noh, peaaegu nagu Rootsi Maja või Rootsi Pood lausa! Mõelda vaid, kui IKEA oleks Eestist, siis käiks hapukapsast ja verivorsti äkki IKEA'st ostmas:D

Ma olen juba mõnda aega endamisi arutlenud, et peaks teile natuke kohalikust ühistranspordist kirjutama. Olen viimasel ajal päris tihti bussiga sõitnud ja kuigi ei saaks kuidagi öelda, et ühistransport oleks väga mõnus, siis siin on bussisõit küll inimestele võimalikult mugavaks tehtud. Kõik bussid on uued ning alati puhtad. Tavaliselt on reisijaid üsna vähe, vahel olen ka täitsa üksi sõitnud, küllap see tuleneb sellest, et liine on piisavalt ja bussid käivad tihti. Bussijuhid on alati nii rõõmsatujulised ja viisakad, nad nagu ootaks sind alati! Mul on juba üks lemmik bussijuht, keda olen kolm korda kohanud ja iga kord olen mõelnud, et peaks talle ütlema, et ta on lausa super:D Ta tervitab kõiki reisijaid väga heatujuliselt ja rõõmsalt, küsib alati, kuidas läheb ning on kõigi suhtes nii tähelepanelik. Kutt oleks nagu just miljoni võitnud, uskumatu!

Siin on sellised uhked õhkvedrustusega bussid, mis saavad vajadusel end kõnniteega kohakuti lasta ja tänu sellele on vanadel inimestel, lapsevankriga emadel, karkude või ratastooliga reisijatel lausa lust end bussi veeretada! Mõelda vaid, kui mugav! Mis mulle veel väga meeldib – bussijuhid alati jälgivad, et inimesed oleks juba istunud enne kui sõitma hakkavad, eriti just siis, kui tegemist on vanemate inimeste või lastega vms. Inimesed on väga hoolivad ja tähelepanelikud üksteise suhtes, minu jaoks on selline bussikultuur ikka väga uus ja huvitav nähtus.