Kui ma veel väljakannatamatus kooli-ootusärevuses piinlesin, siis kujutasin ette, kuidas iga päev hakkab nii põnev olema, et tahaks kõike blogisse ka kirjutada. Põnev on küll, aga ma lihtsalt muutun kirjutamise osas järjest laisemaks ja lükkan oma lugusid koguaeg edasi… 

Vahepealsed nädalad on päris produktiivsed olnud. Sain oma austraaliapärase esmaabikoolituse läbitud, mis ei olekski midagi erilist kui välja arvata, et esimest korda tuli kursuse raames selgeks saada, kuidas igasugu ämblikute ja mürgiste madude hammustuste tagajärjel siin ellu jääda. Esmaabikoolituse saime soodushinnaga 130 dollarit. Ma olen sellistel kursustel varem kaks korda käinud, aga kunagi ei ole pidanud enne koolitust iseseisvalt õppima. Selle koolituse ülesehitus nägi ette töövihiku täitmist, kuhu tuli õpiku abil vastused leida. Paras õudus oli ikka neile küsimustele vastata, kindlasti osaliselt ka seetõttu, et mu meditsiinialane sõnavara on natuke piiratud. Kui mõningad anatoomilised terminid välja arvata, siis tegelikult käib esmaabis kõik ikka samamoodi. Nagu arvatagi võite, siis pole mul ilma selle koolituseta võimalik lastega töötada. 

Järgmine paber, mida minu erialal hädasti tarvis läheb on Working With Children Check (tõend lastega töötamiseks). See kaart väljastatakse neile, kellel pole lastevastaste kuritegude paturegistrit. Selline kaart on vajalik isegi neile, kes tegelevad vabatahtlikuna või kes alles õpivad (nagu mina). Kaardi taotlemine on lihtne: jalutad sisse esimesesse ettejuhtuvasse postkontorisse, võtad riiulist vormi, täidad lahtrid, esitad hunniku isikuttõendavaid dokumente, lased endast pilti teha ja maksad raha (tudengitele ja vabatahtlikele soodushind $10.30, tavahind $53). Kaart saadetakse postiga millalgi koju, mina olen enda kaarti näiteks juba neli nädalat oodanud, samas mõni saab nädalaga kätte. 

Aga sellega ei ole kogu see kontroll veel läbi. Kolmas oluline asi, mida enamus tööandjaid nõuab, on National Police Certificate ehk karistusregistri väljavõte. See on siis tõend tööandjale igasuguste rikkumiste kohta (sealhulgas ka liiklustrahvid jne). Karistusregistri väljavõtet nõutakse väga paljudel töökohtadel, näiteks koristajana vist ilma selle paberita ei saagi töötada. Taotlemine käib peaaegu samamoodi suvalises postimajas, hind $62.75. Praeguse seisuga ei ole ma veel ühtegi oma vajalikku paberit kätte saanud, aga õnneks pole sellega ka nii kiire. 

Meil on juba kolm korda toimunud iganeljapäevane playgroup ehk praktilise tegevuse päev, mil same harjutada lastega töötamist. Esimene kord oli nagu jääkülm dušš lagipähe! No tõesti, päris ehmatav kogemus. Lapsi on palju, kõik vajavad su tähelepanu, kõigi jaoks peab jätkuma silmi, mõnest ei saa aru, mõnest ei saa jagu. Kuigi kokku tegelesime lastega alla kolme tunni, siis olid need tõeliselt intensiivsed kolm tundi, ma läksin pärast seda koju lõunauinakule! Väga vastutusrikas ja väsitav töö, mille vastu hakkan järjest suuremat aukartust tundma! 

Ja kui muidu ei ole koolis inglise keele mõttes üldse raske, siis lastega suheldes on nii minul kui ka mu kursaõdedel põhiprobleemiks mängu käigus millestki rääkimine, lapse tegevuste kirjeldamine jne. Vahel lihtsalt ei oska midagi öelda, eriti just neile lastele, kes ise veel ei räägi. Samas võib-olla ei olekski vahet, kas ma peaks kasutama oma emakeelt või inglise keelt, sest mu Inglismaalt pärit kursaõde tunnistas sama probleemi. Väga oluline on lastega suhelda, isegi kui nende keel ei ole veel arenenud ja nad ei oska vastu rääkida, aga see on hoopis raskem kui alguses tundus. 

Natuke vanemad lapsed, kellega saab juba juttu ajada, on palju väiksem väljakutse. Nendega saab lobiseda, erinevaid mänge mängida, nad arendavad eneselegi teadmata minu inglise keelt ja mõjuvad väga motiveerivalt. Ja siis jääb nende kahe grupi vahele veel palju neid lapsi, kes küll hirmsasti tahavad juba rääkida, aga kellel tahe jõuab arengust ette ja kes on seetõttu oma keele leiutanud. Need pudikeelsed lapsed on vahel väga naljakad, aga samas võivad päris palju segadust tekitada. Kõik päevad ja kõik lapsed on nii erinevad, et kunagi ei hakka igav ja mul on alati koju kaasa võtta mõni lahe seik pisikestega. 

Üldiselt on koolis üsna kerge, palju kergem kui ma arvasin. Eks üks põhjus on kindlasti ka see, et mind köidab see valdkond ja tänu sellele on palju kergem keskenduda ja asjadest aru saada. Väga palju on praktilist poolt, peaaegu igas loengus vaatame õppevideosid, hästi palju teeme grupitööd, faktidele ei pöörata eriti tähelepanu. Harjumatult suur rõhk on ohutusel, vahel õppejõud ise ka naeravad, et noh, see on ju meie ülereguleeritud Austraalia. Üks esimesi nö hindelisi arvestusi oli näiteks kätepesu. Jah, õppisimegi kuidas ja millal peaks käsi pesema ja mis juhtub, kui ei viitsi pesta. Kõik pidid demonstreerima oma professionaalset kätepesemisoskust ja hiljem kontrollis õppejõud UV valguse käes üle. Ma usun, et keegi meist polnud varem oma käsi nii pikalt ja põhjalikult pesnud.

Muidugi käib minu eriala õppimine paljuski läbi mängude, tantsude, laulude. Mõnes loengus õpime iga nädal mõne uue viisijupi, mille esitamine käib muidugi koos liigutustega, mida siis neljapäeviti juba lastega harjutada saab. Päris mitu lastelaulu on rahvusvahelised, ehk siis me saaks igaüks oma emakeeles sama viisi järgi laulda. Enamus lugusid on muidugi uued ja päris niisama pähe ei jää, aga eks meil ole veel kaks aastat aega harjutada ka!

Kuigi ma naudin koolis igat hetke ja kõik õppeained tunduvad praegu väga põnevad, siis peab tunnistama, et peamiselt muudavad mu koolipäevad lõbusaks just väga erinevad kursakaaslased. Kõigil neil on oma lugu, kõigi kohta saab iga päev midagi uut ja huvitavat teada. 

Esimesena sain tuttavaks Singapurist pärit 20-aastase moslemiga Atiqah (häälda: Atika). Ma pean kohe ära ütlema, et ma olen üsna usukauge inimene ja Atiqah on tegelikult esimene moslem, kellega ma lähemalt kokku olen puutunud ja kelle käest häbenemata igasugu asju küsida saab. Atiqah on oma olekult väga süütu ja habras, ta tundub vähemalt viis aastat noorem ja temaga koos tunnen mina end vahel vähemalt viis aastat vanemana. 

Atiqah on sügavalt usklik, ta palvetab viis korda päevas, kannab alati riidest peakatet ja kord aastas paastub kolmkümmend päeva ramadaani raames. Ja juhuslikult just praegu ongi ramadaan. Eelmisel nädalal kohvikusse jalutades sai selgeks, et Atiqah paastub ja mitte et ta oleks pahaks pannud, kui ma midagi süüa oleks tahtnud, siis tundus mulle kuidagi imelik sama laua taga pugida kui teine ei ole päiksetõusust alates midagi juuagi võinud. Ise ta muidugi ütles, et naudib ramadaani ja on sellega täiesti harjunud, aga mul oli ikkagi kuidagi hale teda kohvipausidel kuskil nurgas konutamas näha. 

Meie kursusel on ta ainus, kes on nii rangelt oma elu islami järgi seadnud ja mulle tundub, et ta on kõigist teistest kuidagi nii erinev. Mul on vahel temast kuidagi kahju. Olen mitu korda tabanud end mõttelt, et huvitav, kui palju on usk talle kodust kaasa antud ja kui palju on see tema vaba tahe ja tõeline veendumus. Päris nii ma temalt muidugi küsida pole söandanud, aga olen aru saanud, et nende peres on religioonil väga oluline roll. 

Kõige rohkem olen suhelnud Mauritiuselt pärit Elodie’ga, kellega mul paistab päris palju ühist olevat. Üsna ootamatult selgus, et me töötame sama firma jaoks ja meil on ühiseid tuttavaid! Nii väike on ikka see maailm. Kui ma mõtlen Elodie peale, siis mul kerkib silme ette kohe pilt troopilisest liivarannast, kus palmid õõtsuvad tuules ja kõigil on kõige jaoks aega. Ta kohe on sellise eksootilise ja erilise olekuga, kuidagi väga lihtne, soe ja armas. Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et Mauritius on see koht, kus lihtsalt peab ära käima. 

Aga näiteks täna ta rääkis muuhulgas, kuidas nad lapsepõlves tegid sõpradega kalapüüdmisvõistlusi, kus püütakse muidugi otse veest ujumise vahepeal. Elodie on mulle juba päris palju jõudnud oma lapsepõlvest rääkida ja teate need lood teevad mind kuidagi nii kadedaks. Ta ise ütleb ka, et pisike Mauritiuse saar on parim ja turvalisim koht maailmas, kus üles kasvada. Kuidas ma saakski kahelda…  

Veel tundub mulle lahe kursaõde Mica, kes on sündinud Brasiilias, abiellunud Inglismaal ja nüüd kavatseb jääda elama Austraaliasse. Kui üldiselt õpib Austraalias päris palju üliõpilasi Lõuna-Ameerikast, siis Mica on meil ainus. Kuus aastat tagasi otsustas Mica sõnagi inglise keelt oskamata Uus-Meremaale sõita, seal kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes on inglane. Selle kuue aasta jooksul on ta Brasiilias käinud vaid ühe korra ja ei kavatse lähiaja jooksul oma kodumaad külastada. Mulle on alati Brasiilia tundunud väga ahvatlevana ja kuigi Mica kiidab Brasiilia loodust, siis üldiselt ta oma sünniriiki ei igatse. 

Täna rääkisid Elodie ja Mica mulle oma lapsepõlvest. Kuni kodust väljakolimiseni ei olnud kumbki näiteks iial oma tuba koristanud, pesumasinat käima pannud, võileiba valmistanud või kodutöödega ema abistanud. Neil olid teenijad, kokad või lapsehoidjad, kes kõigi selliste ülesannete jaoks olid kättesaadavad. Muidugi olen ma filmidest sellist elu näinud, aga ma ei kujuta ette, et ise oleks terve lapsepõlve nii veetnud. Näiteks praegu on Mica’l ema Austraalias külas ja see tähendab, et Mica peab emale kõik ette-taha ära tegema, sest näiteks isegi söögi valmistamisega ei saaks ema hakkama. Uskumatu! 

Kui alguses oli mul natuke kahju, et õpin koos rahvusvaheliste ja mitte kohalike üliõpilastega, siis tegelikult tundub, et niimoodi ongi põnevam. Pealegi saavad suure tõenäosusega neist rahvusvahelistest tudengitest niikuinii kunagi ametlikult austraallased. 

Mõelda vaid, kui väike oli see maailm, kus ma varem elasin. Kui ma oleks kunagi osanud arvata, kui erinevaid inimesi mul õnnestub kohata, siis ei oleks jaksanudki ära oodata seda päeva, mil Austraaliasse jõuan. Vahva, et kuigi kõik on siin väga erinevad ja võib-olla pealtnäha omavahel mittesobivad, siis tegelikkuses on kõigil suur uudishimu üksteist tundma õppida.

Tundub, et ma hakkan vaikselt juba õppimise ja koolis käimise lainele saama. Hommikul ei ole üldse hull ärgata ja loengud mööduvad lennates. Ma ikka veel ei tunne kõiki oma kursakaaslasi nimepidi, aga näod hakkavad vaikselt juba meelde jääma. Tasapisi hakkab ka Eesti maailmakaardile jõudma ja enamus tulevad mu nime hääldamisega juba toime. 

Selgus kurb tõsiasi, et vähemalt esialgu õpivad rahvusvahelised ja kohalikud tudengid eraldi gruppides, sest meid lihtsalt on nii palju. Tegelikult ei olegi vist eriti vahet, sest enamus “kohalikke” on hiljuti Indiast Austraaliasse emigreerunud, kes passi järgi võivad küll austraallase staatust kanda, aga kellel reaalne elu-olu käib ikka indiapäraselt. Sellises rahvusvahelises seltskonnas mind väga häirib kui mõni suurrahvas otsustab omavahel valjuhäälselt valdavalt oma emakeeles rääkida. Ma ei kujuta ette, et üle klassi mõne eestlasega hakkaks seal eesti keeles rääkima. Õnneks või kahjuks mul see võimalus muidugi üldse puudub. 

Kohati on mul seal valge varese tunne. Alguses tundus, et olen ainus Euroopast, nüüd olen tutvunud juba ka Poolast pärit kursaõega. Kõik asiaadid on nii pisiked, ma olen oma kursusel kõige pikem:D Pole kunagi varem end nii pikana tundnud! Muide, meil on seal ainult üks meessoo esindaja: pereisa Santos, kes on pärit Balilt ja kes tuli Austraaliasse koos oma naise ja kahe tütrega. 

Koolis tuleb käia neli päeva nädalas, millest kaks on päris pikad päevad. Praegu on kõik veel nii algusjärgus, et koguaeg on põnev! Päris naljakas, kuidas tulevased õppejõud ennast tutvustasid. Saime juba esimesel päeval nende eraelu kohta rohkem teada, kui tean mõnest endisest õpetajatest kõigi kooliaastate peale kokku. Olen varemgi tähele pannud, kuidas austraallaste jaoks on väga tavaline juhututtavatele enda elust nii palju rääkida. 

Tegelikult on kogu lähenemine ikka hoopis teine. Võin juba praegu kinnitada seda levinud arvamust, et võõrsil suhtuvad õpetajad ja õppejõud õpilastesse täiesti teistmoodi. Hästi stressivaba on nii meeldivate inimeste käe all õppida. Kõigi suhtumine on väga inimlik ja lahe, tehakse nalja ja rõhutatakse koguaeg, et järgmised kaks aastat õppimist peab olema eelkõige fun! 

Kuna ma varem töötasin Northbridge Tafe’s, siis tunnen nägupidi väga paljusid Tafe töötajaid. Enda üllatuseks olen avastanud, et mitmeid neist võib kohata ka Leederville Tafe’s. Mõni, kelle kohvitellimust tean unepealt, on mulle loenguid andnud ja mõnega saab möödaminnes kaks sõna vahetada. Isegi kooli turvamees on mul tuttav, täpselt nagu elaks mõnes väikelinnas! 

Loengutes igav ei tohiks küll hakata, ses suhtes on erialaga vedanud. Mõni asi paneb natuke muigama, aga kui järele mõelda, siis on nende õppimisest kindlasti ükskord kasu. Näiteks täna näidati meile kiirelt, kuidas igasugu puuvilju lõikuda ja koorida, et need erinevas vanuses lastele sobivas suuruses oleks. Heikki ikka naerab, et kunagi tulevikus saab minust professionaalne ema, kellele on kõike õpetatud.

Reedel nägin lõpuks oma uut koolimaja, mida kutsutakse Leederville Tafe’ks. Mu koolil on kokku viis erinevat campust ja tundub, et kuigi enamus loenguid hakkab aset leidma Leederville’s, siis vahel võib mõni üritus toimuda ka mujal. Leederville campus on kodule kõige lähemal, ainult 4km. 

Niisiis eksisin ma reedel oma koolimajas ikka korralikult ära. See tundus täiesti hiiglaslik hoone, mida igast otsast järjest renoveeritakse ja mis eelmisel nädalal seisis veel üsna tühjana, sest teistel õpilastel on vaheaeg. 

Kokku on mul ette nähtud neli sissejuhatavat seminari, millest kahel olen juba osalenud ja millest kaks toimuvad uuel nädalal. Nüüdseks on juba selgeks saanud, et rahvusvahelistele õpilastele on Tafe’l küll nii palju igasugu teenuseid ja tugigruppe, et hätta ei tohiks küll keegi jääda. Selles mõttes on hea lihtne, et minusuguseid õpilasi on nii palju ja ei pea tundma end jalgratta leiutajana.

Juba praegu tundub, et kooli valikul olen teinud väga õige otsuse. Central Institute of Technology on üle saja aasta tegutsenud riiklik õppeasutus, kuhu igal aastal asub õppima u1500 uut rahvusvahelist õpilast kokku lausa 90 riigist üle kogu maailma. Mitmel aastal on mu kool valitud aasta parimaks rahvusvaheliseks koolitajaks. Eks esimestel päevadel muidugi kõiki puudusi ei näe, aga vähemalt on algus olnud paljulubav. 

Tafe puhul meeldib mulle kindlasti ka see, et palju on praktilist poolt. Näiteks juba esimesest koolinädalast on meil ette nähtud üks päev tegelemist lastega. Mitte, et lõpetad kooli ära ja puutud võib-olla alles esimest korda reaalse tööolukorraga kokku või käid kord aastas nädal aega kuskil praktikal. Selle asemel saad kohe pisikeste naasklitega end proovile panna. Ma loodan, et neljapäevasest praktilise õppe päevast saab mu lemmikpäev! 

Uusi õppeaineid sirvides jäi silma, et vabaainetena on võimalik mul õppida näiteks beebide eest hoolitsemist või aborigeenidega toimetulekut. Esimene neist tundub küll natuke hirmutav ja väga vastutusrikas, aga kindlasti igati eluks vajalik. Teist ootan tõelise põnevusega! Juba esimesel päeval käisid kõigile uutele rahvusvahelistele õpilastele aborigeeninaised natuke oma kultuurist rääkimas. Paljud meist saabuvad ju Austraaliasse vaid nädal või paar (vahel isegi mõned päevad) enne kooli algust ja eks neil tasub ikka natuke teada, kes need aborigeenid on ja milline on nende ajalugu. Kuigi ma olen aborigeenide kultuuriga pisut juba tuttav, oli nende tutvustus vaat et kogu sissejuhatuse kõige huvitavam osa. 

Nagu ma aru olen saanud, siis rahvusvahelised ja kohalikud üliõpilased hakkavad igapäevaselt koos õppima, mulle see meeldib. Praeguseks olen tutvunud väga väheste kursakaaslastega, aga enamus neist paistavad olevat pärit Singapurist, Malaisiast, Indoneesiast, Filipiinidelt. Selle nimekirja järgi võite aru saada, kui teistsugune ma seal olen. Reeglina ei tea nemad Eestist midagi, aga näiteks üks Malaisia plika teatas, et tema jaoks võrdub Eesti ilusate missidega! Et ta on nii palju igasugu missivalimisi jälginud ja eestlased on seal alati nii ilusad ja silmapaistvad! 

Praeguseks olen kõige rohkem suhelnud Singapurist pärit kursaõega, kes kuulis Eesti riigist esimest korda ja kes suurest uudishimust läks kohe Eestit googeldama. Eks mul kulub seal veel omajagu aega, et kõigile selgeks teha, kust ma pärit olen. Vahel tundub see üsna tüütu, eriti kuna mõni arvab, et Euroopa ongi üks suur riik või et Prantsusmaa kõrval on kohe Rootsi. Aga suure tõenäosusega jõuame me kõik seal selle kahe aasta jooksul hoopis rohkem õppida kui meie aineprogrammis kirjas on. 

Mõned päris lahedad videod ka:

Jaanuari alguses uuest aastast kirjutades lubasin, et sel aastal on palju põnevat toimumas, millest vähemalt enamus olulisi sündmusi jõuab ka selle blogi leheküljele. Ei tahtnud nii vara kõigest siia kirjutada, mine sa tea, mis ebaõnne sündmustest ette ruttamine tuua võib, aga nüüd on aeg viimaks küps! 

Ma olen niiiiii õnnelik, et ei oskagi öelda, kas enam õnnelikum saakski olla! See õnn kahandas mu pangaarvet küll päris oluliselt, aga täna pole mul aega selle peale mõelda, täna ma naudin ja tähistan ja löön šampanjapokaale kokku! Täna on selle aasta kõige olulisem päev!

Sest minust sai kooliõpilane! Lõpuks ometi jõudis kätte see hetk, mida ma olen viimased paar kuud kannatamatult oodanud, mõeldes vähemalt iga päev oma uue õppeaasta peale! Ja kuigi täna oli alles esimene päev ja ega ma päris täpselt ise ka ei tea, mis mind selle kahe aasta jooksul ees ootab, siis ma olen kõigeks valmis! Tulgu sealt väljakutseid või olgu see üks korralik proovilepanek, kõik võtan vastu! Te lihtsalt ei kujuta ette, kui elevil ma olen! 

Õpin alates tänasest Central Tafe’s eriala Early Childhood Education and Care, mis eesti keeles tähendab midagi lasteaiakasvataja ja alghariduse õpetaja vahepealset, ametlikult õpetatakse mind tegelema lastega vanuses 0-12. See valik tuli kuidagi nii loomulikult, ma isegi ei kaalunud midagi muud õppida, sest see eriala eeldab lastega töötamist ja mida muud võiks ma veel tahta! 

Selleks, et Austraalias kooliteed alustada, peab natuke oma väärtluslikku aega pühendama paberimajanduse ja viisadokumentide peale, aga kuna sel teemal on minult juba nii palju uuritud, siis ma kirjutan ükskord ühe põhjalikuma postituse. Kõige tähtsam on omada raha, sest õpingud on küllaltki kulukad. See samm tegi mind umbes 25 000 dollari võrra vaesemaks, aga miljon korda õnnelikumaks!!! 

Kui ma kaks aastat tagasi Tallinnas noorsootöötaja paberid kätte sain, siis teadsin päris kindlalt, et ühel hetkel tahan edasi õppida, küll aga ei oleks ma iial uskunud, et mul avaneb võimalus õppida Austraalias. Parem on suuri plaane mitte liiga varakult teha, aga vaikselt ma juba mõtlen järgmise kooli peale… 

Nüüdsest oleme ka ametlikult uuel viisal, student viisa kehtib meile mõlemale kuni õpingute lõpuni. Selle viisa ainus miinus on piirang, mis lubab nädalas töötada kuni 20 tundi (mina võin erandina koolivaheaegadel piiramatult töötada). Järgmine lühem vaheaeg tuleb juba oktoobris ja detsembrist lähen pikale suvevaheajale! 

Aga enne vaheaega ootab mind põnev kooliaeg, millest loodetavasti jõuab miskit ka siia blogisse. Täna sai juba selgeks, et meie rahvusvahelisel kursusel olen üks heledama nahatooniga õpilane, enamus kursakaaslasi on asiaadid või aafriklased. See on kindlasti üks põhjus, miks mulle siin õppida meeldib – kogu maailm on sinuga ühel kursusel!

Eesti ja Austraalia kliima on peaaegu aastaringselt vastupidine, vähemalt nii olin ma alati arvanud. Kui meil on kuum suvi, siis teil sajab paksu lund ja kui meil on vihmane ja jahe talv, siis peaks teie nautima sooja suve. Küll aga mitte sel aastal!

Seltskonnas on see teema ikka jutuks tulnud. Et millal siis saavad nö meie temperatuurid ja ilmastikuolud kokku teil valitseva ilmaga. Eneselegi üllatuseks avastasin, et vähemalt sel aastal on juunikuu meil üsna samasugune. Näiteks täna oli meil Perthis 17kraadi ja just praegu näitab  Tallinna temperatuuriks samuti suurepärased 17 kraadi! Viimased ööd on meil ka äravahetamiseni samad olnud, kuigi nüüd õige pea lähevad meie ööd siiski palju jahedamaks. 

Viskasin pilgu peale juunikuu keskmistele näitajatele. Selgub, et isegi meie talv on paari kraadi võrra soojem kui teie suvi. Vihmaga ei anna siinkohal muidugi Eestil üldse võistelda, sest sellist sadu on isegi Eestimaa juunikuul raske ette kujutada. Meil on käes alles esimene talvekuu ja juba ma ei jaksa ära oodata, millal see lõputu vihm meid rahule jätab...

Paljud Austraalias elavad eestlased väga armastavad siinset talve. Tundub, et enamustele ei meeldigi see kuumus, mis siin suvel valitseb. Tean isegi päris mitmeid austraallasi, kelle jaoks on suvekuumus väljakannatamatu. Minu jaoks võiks koguaeg olla suvi umbes kolmekümne soojakraadi ja särava päikesega. Mida aeg edasi, seda vastikumaks muutuvad need (siiski suhteliselt soojad) talved, ma ei kujuta enam ette, kuidas Eesti kliimas ellu jääks.

Kui meil need talvised vihmad pihta hakkavad, siis terve linn räägib, kuidas Perthil on ju vett vaja (milles ma muidugi ei kahtle). Kui Eestis kipuvad paljud vastiku ilmaga virisema, siis siin pigem kuuleb rõõmuhõiskeid. Näiteks mu kanada-austraallasest töökaaslane saabus läbi paduka hommikul kohale, lai naeratus näos, sest lõpuks ometi saab talve nautida!

Samas rääkis kunagi üks prantslane, kes on siin juba kolm aastat elanud, et vihkab Austraalia talve, sest see on nii igav. Kui suvel on tegevusi väljas palju, siis talvel ei saa midagi teha. Õige talv on tema jaoks ikkagi lume ja talvespordiga seotud, mida Austraalias küll saab harrastada, aga üsna vähestes piirkondades. Vahel minult ikka küsitakse veel, kas igatsen lund ja põhjamaa pakast, aga teate, ma pole selle aja jooksul lumest kordagi puudust tundnud.

Päris naljakas on vahel end austraallastega võrrelda, kes meie arvates saaks külmas Eestis küll väga hästi hakkama. Näiteks on inimesi, kes käivad (põhimõtteliselt?) aastaringselt lühikeste pükste ja plätudega. Umbes, et riietuda tuleb ikka lõunamaa, mitte õhutemperatuuride kohaselt. Vahel avaneb vaatepilt kinnaste ja mütside, sallide sisse mähitud inimesest, kelle kõrval seisab keegi õhulises suvekleidis. Veel koomilisemad on need, kellel üks jalg käib talve, teine suve rada sobitades karvased saapad näiteks rannariietega.

Mind on algusest peale üllatanud siinsed karastunud lapsed. Väga tihti näeb neid sõltumata aastaajast paljajalu isegi linnatänavatel ringi jooksmas, vahel isegi hakkab vaatepildist jahe. Ja ma ei räägi tänavalastest, kellel pole midagi jalga panna, räägin täiesti tavalistest korralike vanematega lastest, kellel vist lihtsalt ei ole kunagi külm! Tuul lõikab endal luust ja lihast läbi, aga allameetrimehed elavad ikka kuumas suves.

Vahel kui mõne talvearmastajaga sel teemal juttu tuleb, siis saan kohe pahandada, et ise olen eestlane, aga talve ja külma ei naudi. Ma üldse ei häbene öelda, et ei salli talve isegi siin Austraalias ja eneselegi üllatuseks olen selle suhtumisega pigem erand kui reegel. Võib-olla mõnes küsimuses loeb natuke rohkem inimese individuaalsus, mitte sünnimaa.

Selle postituse peab vist ruttu ära kirjutama, enne kui järjekordne tornaado meie armsat Perthi ründab! Eelmise nädala torm pühkis minema sadu katuseid, jättis elektrita tuhandeid inimesi ja murdis maha puid igal pool üle kogu linna. Täna öösel on oodata sama hullu või isegi hullemat tornaadot! 

Kui mõelda Austraalia peale, siis kerkib üsna kiiresti pähe märksõna looduskatastroof. Siin juhtub peaaegu koguaeg midagi. Ühelt poolt uputab üle, teiselt poolt põleb maha ja siis möllavad kuskil veel hävitavad tsüklonid. Selle kahe aasta jooksul oleme mitu korda õnne tänanud, et idakaldale ei kolinud, sest seal ei jõutud eelmise katastroofi varemeid veel äragi koristada kui juba ähvardas tulla uus ja hullem. Nüüd tundub, et pole see Perth ka päris erand. 

 Eelmisel nädalal hävitas torm (146km/h) meie kodust vaid 5km kaugusel kõike, mis ette jäi. Mingit ilmaennustust ega hoiatust selle kohta ei tulnud, aga selle päeva õhtuks jäid paljud inimesed ajutiselt kodutuks. Pühapäevast saati on mitmed mu töökaaslased elanud elektrita ja ennustatakse, et kogu linna elektriühenduse taastamiseks võib kuluda nädal.

Imekombel keegi viga ei saanud, kuigi tänavatel lendasid ostukärud ja puud langesid igasse ilmakaarde. Õhtul vaatasime uudiseid sõna otseses mõttes suu lahti, sest telekast avanes ikka uskumatu vaatepilt. Hommikuti lähme õue ka päris ootusärevalt, öösel käib ikka paras möll väljas. 

Perthis on 45 kooli suletud, päästetöötajaid on meile appi saadetud juba isegi Adelaide’st, lisaks on kaasatud sõjaväelased. Haiglad töötavad generaatorite abil ja paljud foorid on rivist väljas. Ühtekokku jäi u 170 000 inimest elektrita, kellest enamusel on praeguseks elekter taastatud, kuid vähemalt 10 000 elavad siiski pimeduses. Muide, need inimesed, kes on pidanud olema üle 48 tunni elektrita, saavad $160 hüvitist. 

Täna ööseks lubab tuule kiiruseks kuni 125km/h ja korralikku hävitustööd kogu linnas. Seda tormi peetakse 2.kategooria tsükloniks, millesarnast pole viimasel ajal Perth’is nähtud. Nii tugevaid torme olevat siin kandis kord kümne aasta jooksul! Meie talv tõotab tulla väga tormine ja vihmarohke. 

Siin video Mandurah lendavast majakatusest:

Ja veel üks päris hea ülevaate andev video: