Selle postituse peab vist ruttu ära kirjutama, enne kui järjekordne tornaado meie armsat Perthi ründab! Eelmise nädala torm pühkis minema sadu katuseid, jättis elektrita tuhandeid inimesi ja murdis maha puid igal pool üle kogu linna. Täna öösel on oodata sama hullu või isegi hullemat tornaadot! 

Kui mõelda Austraalia peale, siis kerkib üsna kiiresti pähe märksõna looduskatastroof. Siin juhtub peaaegu koguaeg midagi. Ühelt poolt uputab üle, teiselt poolt põleb maha ja siis möllavad kuskil veel hävitavad tsüklonid. Selle kahe aasta jooksul oleme mitu korda õnne tänanud, et idakaldale ei kolinud, sest seal ei jõutud eelmise katastroofi varemeid veel äragi koristada kui juba ähvardas tulla uus ja hullem. Nüüd tundub, et pole see Perth ka päris erand. 

 Eelmisel nädalal hävitas torm (146km/h) meie kodust vaid 5km kaugusel kõike, mis ette jäi. Mingit ilmaennustust ega hoiatust selle kohta ei tulnud, aga selle päeva õhtuks jäid paljud inimesed ajutiselt kodutuks. Pühapäevast saati on mitmed mu töökaaslased elanud elektrita ja ennustatakse, et kogu linna elektriühenduse taastamiseks võib kuluda nädal.

Imekombel keegi viga ei saanud, kuigi tänavatel lendasid ostukärud ja puud langesid igasse ilmakaarde. Õhtul vaatasime uudiseid sõna otseses mõttes suu lahti, sest telekast avanes ikka uskumatu vaatepilt. Hommikuti lähme õue ka päris ootusärevalt, öösel käib ikka paras möll väljas. 

Perthis on 45 kooli suletud, päästetöötajaid on meile appi saadetud juba isegi Adelaide’st, lisaks on kaasatud sõjaväelased. Haiglad töötavad generaatorite abil ja paljud foorid on rivist väljas. Ühtekokku jäi u 170 000 inimest elektrita, kellest enamusel on praeguseks elekter taastatud, kuid vähemalt 10 000 elavad siiski pimeduses. Muide, need inimesed, kes on pidanud olema üle 48 tunni elektrita, saavad $160 hüvitist. 

Täna ööseks lubab tuule kiiruseks kuni 125km/h ja korralikku hävitustööd kogu linnas. Seda tormi peetakse 2.kategooria tsükloniks, millesarnast pole viimasel ajal Perth’is nähtud. Nii tugevaid torme olevat siin kandis kord kümne aasta jooksul! Meie talv tõotab tulla väga tormine ja vihmarohke. 

Siin video Mandurah lendavast majakatusest:

Ja veel üks päris hea ülevaate andev video:

Meie kuivad, päiksepaistelised ja kõrvetavad päevad on möödas ning selle asemel kallab ojadena vihma! Taevas on tumesinine, välk paugub ja ümberringi on ainult vesi. Jah, tsüklon Yasi on nõrgenenud kujul meieni jõudnud!

Juba täna hommikul tibutas natuke, aga korralik torm jõudis siia alles kella 14 ajal, kui põllul toimetasime. Ühel hetkel läks täiesti hämaraks ja müristamise saatel hakkas kallama. Kui siin juba sadama hakkab, siis ikka nagu oavarrest! Sekund hiljem olid kõik melonikorjajad läbimärjad.

Pagesime õnneks enne tööpäeva lõppu minema ja koju sõites juba nägime, kuidas kõik vettib ja ujutab. Karadoc’i sild oli õnneks veel oma koha peal, kuigi vee tase on seal iga päevaga tõusnud ja nüüd läheb ainult hullemaks. Kui me hommikuti pimedas tööle sõidame, siis farmeri bussi tuled on silla keskele jõudes vee all – ümberringi on sel hetkel ainult pimedus ja jõevesi.

Järgnevad pildid on tehtud maanteel, millest enamus oli vee all:

Ennustuste kohaselt sajab meil terve öö ja kogu järgmise päeva, nii et ei kujuta ette, mis pilt siin homme hommikul avaneb. Loodetavasti on homne hommik meie viimane hetk Red Cliffs‘is, sest alustame varavalges sõitu läände. Jah, vot niimoodi üleöö sellised otsused siin riigis sünnivad. Tegelikult kavatsesime niikuinii lähinädalatel lahkuda, sest tänu Katrini ja Urmase farmi-tutvustele on meil uus töökoht Western Australia osariigi viinamarjafarmis juba olemas. Täna hommikul teatas farmer, et viinamarjad on üle ootuste usinasti kasvanud ning seega ta ootab meid juba varem. Just nagu farmer oleks teadnud, et vihm kavatseb siinse elu üle ujutada : )

Nüüd siis passime viimast õhtut tormises Red Cliffs’is ja loodame, et maja katus sellele vihmale vastu peab, sest hosteli köök ja koridorid juba ujusid. Elekter küll kõigub, kuid praegu on olemas. Hoiame pöialt, et maanteed vee alla ei jääks, sest teadupärast on meie auto jões sõiduks liiga madal. Ma ei kujuta ette, mida inimesed mõtlevad või tunnevad nö õige tormi käes, kui juba sellise ilmaga on elu nii vesine. Meie uudised ei räägi muust, kui Yasi õudustest ja avanev pilt on tõesti võigas. Igas toidupoes on avatud annetused Queenslandi üleujutuste toetamiseks, oleme näinud silte, kus palutakse abi isegi toidu, mänguasjade, riiete jne kogumisel…

Meie tuttav nägi siin ristmikul täna väikest kala ja küllap nägid neid ka kohalikud, sest sel pildil paistavad ähmaselt ka kalamehed! Otse linna peatänaval:

Loodetavasti vihm meid WA’s kätte ei saa ja meie farmi karjäär võib seal jätkuda. Meil on kirjas 52 päeva teise aasta viisa jaoks ja need puuduolevad 36 tuleb siis viinamarju korjates välja teenida. Arvestades kui kaua oleme juba vastu pidanud, siis need 36 päeva ei tohiks küll konti murda, nii et uus viisa on juba natuke käegakatsutav : )