Edasi
viis meie reis Lõuna-Aafrika Vabariigi suurimasse linna Johannesburgi. Jah,
Johannesburgi! Väidetavalt üks ohtlikumaid ja ebasõbralikumaid linnasid. Olin
juba mõnda aega Lõuna-Aafrika peale mõelnud ja vaikselt eeltööd teinud ja iga
kord kui kohtusin mõne lõuna-aafriklasega, kes oli Austraaliasse kolinud,
kasutasin kohe võimalust, et nö kohaliku arvamust küsida. Mingist hetkest
alates sain aru, kuidas minu plaan Johannesburgi reisida, neid šokeeris. Ma ei ole kohanud ühtki
lõuna-aafriklast, kellel oleks midagi väga positiivset Johannesburgi kohta
öelda.
Johannesburgi
lennujaamas oli meie esimene negatiivne kogemus juba passikontrollis. Ei mingit
tere ega midagi, selle asemel lätsutas tädi suure suuga nätsu, ümises mingit
viisijuppi ja küsis üleolevalt meie reisi eesmärgi kohta. Kõik ametnikud(?)
jalutasid oma suva järgi ringi ja mõnel polnud isegi vormiriietust seljas. Aga
me pääsesime riiki!!! Ausõna, ega selle Lõuna-Aafrika puhul ei tea midagi. Ahjaa,
lisaks pidime läbi ebola-väravate kõndima. Täiesti tavaliste turvaväravate
moodi väravad, mis peaks reageerima inimese kõrge kehatemperatuuri peale.
Ümberringi ei paistnud kellelgi palavikku ega ebolat õnneks olevat.
Meie
hotell Park Inn asus Sandton’i linnaosas. Otsisin lihtsalt turvalisuse järgi ja
hiljem selgus, et väidetavalt on tegemist Johannesburgi kõige luksuslikuma ja
uhkeima piirkonnaga (vaata ka Rosebank). Tellisime Uberi (me oleme mõlemad suured Uberi fännid) ja
mõne minuti pärast olime juba teel oma hotelli. Taksosid oli muidugi kogu
lennujaama esine täis, aga mina soovitaks neid vältida nii palju kui võimalik ja pigem kasutada Uberit.
Enamus taksosid tundusid täiesti ribadeks sõidetud ja taksomeeter on ka selline
lisaseade, mida ei pruugi olemas olla. Rääkimata sellest, et takso on palju
kallim ja maksma peab sularahas. Sõit läks 230ZAR (25AUD/16EUR).
Nelson Mandela sild otse hotellitoas |
Juba
teel lennujaamast hotelli sõitsime mööda Alexandrast – riigi üks kõige
vaesemaid piirkondi, kus enamik kohalikke pole kunagi käinud ja kuhu nad ka
iial ei läheks. Erilise irooniana eraldab riigi üht jõukaimat linnaosa Sandton agulist
Alexandra vaid kiirtee – milline kontrast. Paar päeva hiljem juhtusime telekast
dokumentaali nägema, mis andis väga hea ülevaate tänapäeva Alexandrast. Ei
hakka sellel siin pikemalt peatuma, aga olgu öeldud, et saade suutis mind kui sotsiaaltöötajat
siiski jahmatada.
Kohalikel
on Johannesburgi jaoks nii palju nimesid: Joburg, Jozi, Gauteng jne. Enamikule
peaks Joburg seostuma kullaga – peale kulla avastamist 1886. aastal hakkas linn
metsiku kiirusega kasvama ja meelitas kohale sadu tuhandeid kullakaevajaid nii
siitsamast Aafrikast kui ka Euroopast ja Ameerikast. Joburgi tekkelugu ja
sellega kaasnev mustade eraldamine valgetest on kahjuks kaugeltki mitte üks
vähestest Lõuna-Aafrika ajaloo väljavõtetest pealkirjaga “ränk ebaõiglus”.
Taolisi lugusid kuuleme oma reisi jooksul küll ja veel ja küllap mõnel neist
peatun ka pikemalt.
Käisime
Sandton City ostukeskuses, mis koos Nelson Mandela Square’ga moodustab suurima
kaubanduskeskuse kogu Aafrikas. Mõtlete küll, et kaubamajad on üle maailma igal
pool ühesugused, aga vot arvake uuesti. Ei tea, kas asi selles, et meie elame
bogan-pealinnas Perth (siinkohal pean silmas meie rangelt argipäevast
riietumisstiili, mis piirdub varbavaheplätude ja väljaveninud maikaga) või ongi
Joburgi mehed edevamad, aga kaubamaja vaateaknad panid pea igal sammul pead
pööritama. Värvilised krokodillinahksed kingad, ekstravagantsed ülikonnad,
teemantitest sädelevad vööpandlad jne jne. Originaalne stiil hakkas muidugi
silma ka tänavapildis ja siinkohal pean ma eelkõige silmas mehi, kuigi ka
naised olid väga silmatorkavad. Elamus omaette.
Johannesburg on mustade linn. Üle poolte elanikest
on mustad, valgeid u 14%. Kui valgeid üldse kuskil näha on, siis peamiselt
turistide seas või uhiuute luksusautode roolis. Ja luksusautosid näeb Sandtonis
tõesti igal minutil. Liiklus on üldiselt üllatavalt normaalne kui välja arvata igal
pool siblivad jalakäijad. Nimelt on ühistransport suuresti olematu või toimib
ainult teatud “paremates” linnaosades ning ühistaksod tihti ülerahvastatud ning
lisaks ka üsna kulukad, niisiis käivadki paljud kokkuhoiu mõttes jala. Pisut
harjumatu oli näha kiirteede ääres nii palju tööle ruttavaid jalakäijaid. Veel
harjumatumad olid sealsamas teede ääres pisikeste lõkete ümber kogunenud
kohalikud, kes üritasid sedasi sooja saada.
Hinnatasemest
rääkides peab tunnistama, et Johannesburg on odav. Lisaks meeldivale
hinnatasemele on väljas söömas käies positiivsed maitseelamused garanteeritud
ja ka teenindus on väga hea. Restoranis tuleb prae eest välja käia keskmiselt
100ZAR ($10/€7), kohvi 22ZAR ($2.30/€1.50), veinipudel 40-50 ZAR ($5/€3) Riided jms samas hinnaklassis mis
Austraalias.
0 kommentaari