Kuigi Bali saar on üsna väike, on seal teha päris palju. Etteruttavalt võib öelda, et meil jäi ajanappuse tõttu päris mitmes kohas kahjuks käimata. Samas oli kogu sõit nii ootamatu, et me polnud Indoneesias maandudes üldse kindlad, kuhu minna ja mida näha tahame. Kõik plaanid selgusid alles kohapeal ja üsna jooksvalt.

Muidugi kuulub iga puhkuse juurde basseini ääres vedelemine! Ilm oli koguaeg üsna palav ja niiske, seega oli end hea basseinis jahutada (kuigi kahjuks oli vesi seal isegi natuke liiga soe).

Päeval paistis päike ja öösiti sadas vihma ning müristas, sest Balil on praegu veel wet season. Tänu wet seasoni lõpule on seal hetkel ka low season, seega turiste peaks vähem olema. Mõnes kohas oli ka hinnaalandus tänu low seasonile.

Vihmaga kandsid kõik rollerdajad selliseid keepe:

Esimeseks sihtkohaks peale rolleri kätte saamist oli Bali loomaaed. Olime varem kuulnud, et see pole päris tavaline loomaaed ja just seetõttu otsustasime seal ära käia. Kes tahab Balil kuskile omal käel sõita, peab palju kannatust varuma, sest linnas pole eriti silte ega viitasid. Kogu meie tripi vältel nägime vaid üks kord silti, millel oli ka kilometraaž märgitud, tavaliselt on lihtsalt koha nimi ja suund kirjas. Kõige lihtsam ongi kohalikelt küsida, sest üldiselt kõik tahavad turisti aidata. Rolleriga sõites on mugav see, et teed saab küsida näiteks punase tule taga passides või ristmikel ja ei olegi vaja mingeid peatusi teha:D Meie küsisime kogu aeg, kui kahtlesime, kas sõidame õiges suunas. Tegelikult me sõitsimegi koguaeg sisetunde järgi, sest kuulujuttude kohaselt ei ole isegi kaardiga Balil midagi teha (kaardid tihti aegunud või pole täpsed).

Ühel ristmikul kohtasime kohalikku, kes juhtumisi töötas loomaaias ja sõitis just parasjagu tööle. Saime temaga kohe sõpradeks ja läksimegi koos. Kahjuks me ei mäleta tema nime, aga mees töötas loomaaias aednikuna, oli väga heatujulune ja sõbralik. Meie suhtes oli ta muidugi hästi uudishimulik, aga see ei mõjunud pealetükkivalt, pigem oli see omamoodi tore. Ta rääkis päris hästi inglise keelt (samas mõned kohalikud ei räägi sõnagi), nii et saime temalt palju huvitavat Bali kohta teada. Kui ütlesime, et oleme pärit Eestist, siis ta esimese hooga arvas, et see asub kuskil Sloveenia juures, ehk siis üllatavalt head teadmised Euroopast! Tema oli ka ainus, kes Eesti kuskile Euroopa kaardile asetada oskaks. Üldiselt ei ole Balil keegi eestlastest ega Eestist midagi kuulnud.

Peagi asus meie uus sõber tööpostile ja meie läksime loomaaiaga tutuvuma. Sissepääs maksis 24 dollarit/in, mis on Bali kohta kusjuures päris kallis, aga see raha on kindlasti külastust väärt! Kahtlemata ei saa näiteks Bali ja Tallinna loomaaeda võrrelda! Kui Tallinnas võib puuride vahel jalutada tükk aega ühtki looma nägemata, siis Bali loomaaias on loomad inimesele võimalikult lähedale, lausa silma alla toodud. Paljusid tegelasi saab ise hoida, töötajatelt saab osta väikeseid korvikesi porgandite ja banaanidega, et külastajad saaksid loomi ka ise toita. Loomaaias korraldatakse iga natukese aja tagant show’sid värviliste lindude ja trikitavate loomadega. Juba meil oli seal nii põnev, mis siis veel väikestel lastel olla võib! Tõeline loomasõprade paradiis!

Siin on Bali loomaaia kõige suurem staar! Orangutan Jack oli tõeline naljatilk! Kui inimesed talle banaani või muud söödavat viskasid, siis mõnikord Jack lihtsalt nuusutas või hammustas tüki ja ülejäänu viskas tagasi! Õnneks me pihta ei saanud : )

Edasi võtsime suuna Ubud’i poole, kus asub Monkey Forest ehk ahvimets! Ahvid on Bali kultuuris väga olulisel kohal, näiteks paljude muinasjuttude ja rahvajuttude peategelaseks on just ahv, neist on ka laule ja lugusid.

Sissepääs ahvimetsa maksis 20 000 ruupiat/in, mis võrreldes loomaaia piletiga on väga odav. Ahvimetsas pidi päris ettevaatlik olema, sest need hullud on tuntud röövlid! Ehted, prillid, isegi kotid jne võivad osutuda ahvipärdikutele väga ihaldusväärseks! Kui midagi juba neile näppu jääb, siis võib esemele hüvasti öelda, sest ükski ahv pole nii loll, et oma saak sulle sõbralikult tagasi tuua!

Kuigi turiste käib pargis palju ja peaaegu kõik söödavad neid banaanidega, läksid ahvi silmad banaani peale ikka nii särama! Kui keegi banaani märkas, hüppas kohe ligi ja ronis mööda püksisäärt või kleidiäärt saagi järele! Koguaeg pidi valvel olema, sest tihti nad tahtsid just seljatagant meid ehmatada.

Eks me kõik ole ahve näinud, aga sellist elamust neid kaugelt vaadates küll ei saa! Ahvimets oli väga lahe koht, kus nende hulludega möllata! Ahvid olid hästi uudishimulikud ja aktiivsed ning muidugi oli neid nii naljakas jälgida. Pisikeste pärdikutega sai mängida, aga kui sa neid kiusata tahad, siis võib ahv ka hammustada. Üks pisike isegi hammustas mind õrnalt mänguhoos! Mitu ahvi proovis mu ehteid röövida, aga see ei õnnestunud: )

Ahvimetsas elavaid ahve kutsutakse Balinese Macaques ehk siis Bali makaak. Kokku peaks seal olema umbes 300 ahvi, aga kohapeal ringi jalutades arvaks pigem, et vähemalt 3000, sest kõikjal näeb vaid ahve! Pärdikud elavad kolmes eraldi hõimus ja igal hõimul on õigus osa päevast mingil kindlal territooriumil viibida ning kui keegi reeglit rikub, siis saab näha ahvikätši! :D

Troopika tähtsaim teravili – kurikuulus riis


Riisi suurim kasvataja on küll Hiina, aga kohe tema järel on India, Indoneesia ja Jaapan. Asiaatide jaoks on riis kindlasti elutähtis, nad sööks igal võimalikul kujul just riisi! Kuulsime juhuslikult kui üks indoneesia naine uuris austraallaselt, kas riis ikka Austraalias ka kasvab ja kuuldes eitavat vastust ei jõudnud naine ära imestada ja hakkas austraallasele kaasa tundma. Kui mees selgitas, et sellegipoolest süüakse riisi ka Austraalias, siis naine kohe rahunes ja soovitas ikka palju-palju riisi süüa:D

Riis vajab kasvamiseks palju vett ja sooja ja just soojalembuse tõttu ei ole riisi näiteks Eestis võimalik kasvatada. Troopilisel Balil on ühtaegu aga väga kuum ja samas sajab tihti vihma, mistõttu nende riisipõllud lausa vohavad! Riisitaimed istutatakse käsitsi vee all olevale põllule, umbes nelja kuu möödudes on riis koristusküps ja vesi lastakse põllult ära voolata. Mitmel pool Aasias kasvatatakse sedasi mitu riisisaaki aastas. Muide, riisiõlgedest valmistatakse näiteks paberit (muu hulgas ka parimat sigaretipaberit maailmas), korve, kübaraid, sandaale, matte, köisi jne.






Samal õhtul organiseerisime endale reisi Indoneesia väikesaarele Gili Trawangan ja sellega seoses muutus meie Bali aeg palju lühemaks. Oleksime väga tahtnud minna vaatama elevantide show’d, aga õnneks on showelevandid ka Tais olemas ja just Tai peaks olema meie järgmine sihtkoht Aasias. Samuti ei jõudnud me sõita vulkaane vaatama ja Bali mägesid vallutama, meie poolt jäi külastamata ka kohalik veekeskus. Aga õnneks ootas meid väike Gili Trawangan, kuhu järgmisel hommikul teele asusime…

Väga raske on ühte postitusse kõiki emotsioone Balist mahutada. Bali on väga kift saar! Eelkõige on Bali äge just seetõttu, et kõik on nii teistsugune, omamoodi, natuke harjumatu, aga sealjuures vinge!

Kes Balit külastanud ei ole, see teab tavaliselt Indoneesiat riisipõldude, kaootilise liikluse ja kohviistanduste järgi. Paljude jaoks võrdub see saar räpase ja haisvana ning muidugi ei saa üle ega ümber pealetükkivatest kohalikest, kes tahavad sulle igal sammul midagi müüa või pakkuda. Bali on troopiliselt kuum ja turisti kummardav, silmatorkavalt vaene ja räämas, vulkaanide, mägede ja ahvimetsade keskus, pikkade rannaribade saar, mida reklaamitakse paradiisina. Bali on värviliste kokteilide, niiskete ööde, kihutavate rollerite ja kirevate tänavapoodide saar. Bali on heas mõttes turistilõks, kuhu peaks igaüks vähemalt kord elus sattuma.

Ja kui te näiteks sinna satute, siis olge juba lennujaamas valmis mõningateks üllatusteks. Lennukilt maha astudes tabate end mõttelt, et tegemist polnud vaid sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmisega, vaid lausa ajas rändamisega! Lennujaam oli vana ja väsinud. Kohe tegime ka oma esimese väljamineku – 25 dollarit, mille eest saime viisa riiki sisenemiseks. Edasi sukeldusime taksojahile. Masin, kuhu mõnikümmend minutit hiljem istusime, oli samuti „oma aja ära elanud“, kuid siiski sõitis. Siin kohtab kõiksugu päevinäinud asju autodest tehnika või elumajadeni.

No muidugi on esimene ebameeldivus Balil hindade üle kauplemine, sest üldiselt võrdub turist nende jaoks rahapakiga, ehk siis iga esialgu pakutud hind on kordades suurem tegelikust. Minule see kemplemine on võõras ja ei meeldi, aga Heikki, kes on Aasias palju reisinud, lausa naudib neid tingimismänge. Kes ei tingi, saab vastu pükse, lihtne:D Igas kaupluses, isegi kaubamajas on võimalik hinna üle läbirääkimisi pidada, väga väsitav…

Balile saabudes ei olnud meil hotell bookitud, küll aga olime netist mõned aadressid välja valinud. Takso sõidutas meid läbi vihma Pondok Sari hotelli, mis mõningatel andmetel on lausa 4* hotell! Olin valmis peaaegu kõigeks, sest sõprade blogisid uurides avanes vaatepilt katuseta vannitubadele või kolmekümne aasta vanusele sisustusele. Kodulehekülge ei saa ju väga usaldada, sest pildilt paistab kõik alati ilusam. Tegelikult oleme hotelliga väga rahul. Tuba on kena, avar, natuke küll seinad hallitavad, aga arvestades hinda on kõik tiptop. Soovitus: hotell tasub bronnida netist (kõik peale esimese öö ostsimegi netist), väga head allahindlused ja palju erinevaid hotelle üle maailma: www.agoda.com. Oma toa saime 50 dollarit/öö, kuigi hotellis makstes oleks hinnaks tulnud 70 dollarit.

Kui rahast rääkida, siis meil on hea meel teatada, et saime üleöö miljonäriks! Nii me siis laristame ja loobime tuhandeid tuulde. Vahetasime kohe osa dollareid ruupiateks ja saime lausa 3 miljonit! Rahapakid ei mahu taskusse küll enam ära, aga rikaste elu ei peagi ju lihtne olema:D Kui sa oled Balil, siis ruupiad kuluvad imeväel! Ühe dollari eest saab lausa 9000 ruupiat, ühe euro eest siis umbes 12 000! Jah, Bali on miljonäride maailm!

Üldiselt on kõik väga odav, eriti kui saabud otse Austraaliast. Mõned hinnad on nii soodsad, et imelik on kauplema hakata, aga reeglina saab igast hinnast vähemalt poole alla. Samas on palju butiike, kus suht räbalad kleidid on müügil isegi näiteks 80 dollariga. Reeglina on kaup kõigil sama, osta eriti midagi ei ole. Aasiale omaselt on riided väga ebakvaliteetsed ja odava väljanägemisega. Igal pool müüakse kuhjade viisi suveniire, aga ei kujuta ette, kes need kõik ära ostab!? Näiteks paljusid kulinaid/puidust kujusid ei või riigist välja viia ja lennukile nendega ei pääse.

Restoranid on üldiselt odavad, kuid leidub ka väga luksuslikke ehk siis meie jaoks tavaliste hindadega söögikohti. Paljudes kohtades on lausa eraldi toidud eurooplastele ja muidugi mingi Austraalia special (Aussie burger vms). Teenindus on loomulikult väga hea ja personaalne. Paljud ettekandjad tutvustavad end nimepidi ja isegi meie nimed, mis nende jaoks on võrdlemisi keerulised, jäid neile kohe meelde. Mõnes restoranis tuli baarmen lausa küsima, kuidas kokteilid maitsevad ja kuidas meile siin üldse meeldib. Värsked puuviljamahlad (mis siin on lausa kohustuslikud) maksavad 12 000 – 18 000 ruupiat, alkohoolsed kokteilid keskmiselt 40 000, kohalik õlu Bintang 0,375l 22 000 , praed 50 000 – 100 000 ruupiat. McDonald’s on siin häbematult odav: BigMac eine u 35 000 ruupiat.

Appiiiii, mis liiklus siin on!!! Me teadsime enne saabumist, et Bali on tuntud hullumeelse liikluse poolest, aga reaalselt siin ringi sõites on kõik ikkagi uskumatu. Reegleid siin ei kehti, igaüks sõidab nii, kuidas ise tahab! Rollerid sõeluvad autode vahel, kõikjal on väga kitsas. Ma ei kujuta ette, kui palju rollereid Balil on, mõnel hetkel tundub, et kogu maailma rollerid on siia kokku toodud! Liikluses hakkab silma väga vanu romusid ja samas on üllatavalt palju uusi ja korralikke autosid. Lahe, et siin inimesed pannakse kõik suure veoauto kasti ja niimoodi sõidetaksegi!

Suunatule kasutamine näib üsna vabatahtlik, sõidurajad on küll märgitud, aga keegi ei hoia oma rada, kui vaja sõidetakse ka tee keskel. Kõige tähtsam on Bali liikluses signaal, kõik koguaeg tuututavad! Näiteks kui hakkad kellestki möödasõitu tegema, siis enne lased signaali, tegelikult võib seda vist üldse koguaeg lasta:D Päris palju oli ühesuunalisi teid, aga kuna märke ei olnud, siis tihti me sõitsime ühesuunalisel teel, kuni saime aru, et me oleme ainsad või keegi hõikas, et wrong way. Vahepeal rollerid ka eirasid neid ühesuunalisi ja lihtsalt sõitsid vastuvoolu.

Teisel päeval otsustasime meie ka rolleri rentida, see oli nii odav, et me isegi ei hakanud tingima. Laenutus maksis 50 000 ruupiat päev ehk siis umbes 5,5dollarit / 4eurot. Kütust kulus kokku meil ainult 4l, saime sõita kaks päeva ja umbes 130 km. Esimest korda ostsime kütust linnatänavalt 3 pudelit (jah, Absolut Vodka pudelit :D ) 20 000 ruupiaga, hiljem tanklas oli liitri hind veel odavam: 0,375eurot.



Alguses oli mul seal rolleril küll nii suur hirm nahas, silme ette tuli kujutluspilt Bali haiglast ja vigastatud minust! Kõik sähvisid mööda, midagi aru ei saanud, tänavad paksult inimesi täis, manööverdasime busside või veoautode vahel, lisaks hüppasid koerad tänavale jne. JUBE! Aga kui natuke harjusime, siis oli juba väga vinge! Heikki sõitis paari tunni pärast nagu kohalikud! Mina olin muidugi kindel, et ilma avariita me tagasi hotelli ei jõua, aga kusjuures me ei näinudki selle aja jooksul mingeid kokkupõrkeid vms. Ma ei saa aru, mis kuues meel siin liikluses kehtib, et sellises kaoses ellu jäädakse. Elamuse mõttes võiks Balil rollerisõidu küll ära proovida, seda saab teha ka koos juhiga. Viimane rollerisõit enne Balit oli Anduga Tartus ja no need sõidud olid ikka nagu öö ja päev!



Inimestest ja usust

Balil elab peaaegu 4 miljonit inimest! Saare pindala on 5632 km² (ehk siis umbes kaks Saaremaad on üks Bali), saare ulatus idast läände on 153 km ja põhjast lõunasse 112 km ehk siis need 4 miljonit elavad kõik üksteise kukil! Indoneesiat külastab aastas üle 6 miljoni turisti ja kindlasti jõuavad enamus neist ka Balile, sest statistika järgi on just Bali kõige populaarsem sihtkoht Indoneesias. Siin on tõesti väga kitsas ja rahvarohke. Kui me rolleriga tiirutasime, siis pea kogu tee vältel olime justkui kesklinnas, sest kõikjal olid kauplused ja inimmassid.

Üle 90% elanikest on hindud. Balil on religioon väga olulisel kohal. Tänavatel, rannas, kauplustes, baarides ja üldse igal pool on näha andameid. Nad panevad korvikeste sisse igasugu asju (toitu, lilli, lehti, raha jne) ja pritsivad selle siis mingi püha veega üle. Igal sammul peab olema väga ettevaatlik, et mõne korvikese sisse ei astuks (kuigi me ikka mõned korrad kogemata andamitest üle sõitsime, uups).

Kohalikud elavad väga vaeselt, kuid sellest hoolimata on inimesed nii sõbralikud ja rõõmsameelsed. Turist on nende jaoks väga oluline ja rikas! Tavaline kuupalk Balil on 1-2 miljonit ehk siis 100-200 dollarit. Inimesed elavad küll enam-vähem ära, kuid näiteks reisimine ei tule neil isegi riigisiseselt iial kõne alla. Päris halb tunne, kui keegi meile selliseid asju rääkis, nende jaoks oleme meie ju nii rikkad ja muudkui reisime. Haridus on kallis ja vähestele kättesaadav. Heal järjel on ainult ärimehed, enamus elanikkonnast elab ikkagi peost suhu.

Elatakse üksteise kukil meie jaoks kohutavates tingimustes. Riietuse ja välimuse poolest on inimesed üsna tavalised, šokeeriv on pigem just elumajade seis. Ühes poes näiteks ei olnud proovikabiini ja ma läksin kleiti proovima kellegi magamistuppa!!! Väga kurb vaatepilt, ei taha meenutadagi. Just kitsikus, mustus, hämarus (tihti pole tubadel aknaid) teeb nende kodud koledaks. Üldiselt hakkabki kohe igal sammul silma vaesus. Nägime südaöösel tänaval emasid, kellel üks titt oli süles ja teine laps, kes võis olla umbes 4-5-aastane, pidi inimestelt raha kerjama. Neid lapsi nähes tulid mul mitu korda pisarad silma…

Bali ei ole kohe kindlasti paradiisisaar, küll aga üllatab Bali oma šokeeriva igapäevaeluga. Kõik on meie jaoks väga harjumatu ja ebatavaline. Turist tunneb end Balil kindlasti hästi (välja arvatud hindade üle tingides), aga üldiselt oskavad kohalikud turiste poputada ja puhkuse meeldivaks muuta. Meie seiklustest Balil loete lähemalt juba järgmisest postitusest.

Siin Austraalias kuidagi on see elu juba selline, et kunagi ei tea, mida lähitulevik toob. Iial ei saa kindel olla, et tööd jätkub ka homseks, eriti kui on tegemist farmitööga. Mõnikord tekivad uued plaanid nii kiiresti, et endalgi on raske sündmuste käiguga kursis olla.

Mario hoiatas meid tegelikult kohe alguses, et võib-olla tekib viinamarjade korjamisse pisike paus, sest heledad viinamarjad valmisid liiga kiiresti ja tumedad jällegi liiga aeglaselt. Selle tulemusena ongi meil nüüd kõik heledad marjad korjatud ja ülejäänud viinamarjad on alles toored ning vajavad umbes nädal lisaaega. Reedel tööd lõpetades selgus, et u 7-10ks päevaks töö farmis seiskub. Kuna tänase seisuga on meil kokku 71 farmipäeva, siis ei saa jalga ka lasta ja oleme sunnitud veel 17 päeva töötama. Vahepealne aeg tuleb aga kuidagi sisustada ja seega kargaski pähe mõte põrutada Balile!

Tegelikult oli meil ammu plaan peale farmi Aasiasse puhkama minna ja esimene sihtkoht pidi olema Tai, kuhu oleks läinud kaheks nädalaks. Praegu meil kahte nädalat aega ei ole ja lühemaks ajaks pole sinna mõtet sõita, nii et Tai lükkub kahjuks edasi… Selle asemel lähme nädalaks kuulsale Indoneesia paradiisisaarele Bali.

Täna hommikul sõidutas meie vapper Holden meid 200km kaugusele WA pealinna Perth’i ja nüüd istume peagi Air Asia lennukile, et juba 4 tunni möödudes maanduda Bali saarel! Ostsime hetkel vaid ühe otsa piletid 670 dollariga, mis kusjuures on veel üsna soolane hind, sest tegelikult on võimalik Balile sõita palju soodsamalt, kui natuke varem oma reis planeerida.

Bali tundub Austraalias elades kohustusliku reisisihtkohana, sest iga teine austraallane on seal juba käinud või kavatseb minna. Eks põhjus ole ühelt poolt selles, et Bali asub lähedal ja teisalt on sealne puhkus võrdlemisi odav. Hotellid, restoranid, ekskursioonid, ööelu, shoppamine jne on hinnataseme poolest kordades odavam kui Austraalias. Need, kes käinud, igastahes ütlevad kui ühest suust, et puhkust paradiisisaarel tasub end igati ära. Viimasel ajal oleme kuulnud ka vastupidiseid emotsioone ja seetõttu ongi põnev ise järele uurida, mida Balil meile pakkuda on.

Tänase päeva päikselises Perth'is veetsime jalutades ja linnaga tutvudes. Saime kokku ka Urmase ja Katriniga, kes nüüd Perth'is elavad. Varsti saab see tore linn ka meie koduks : )

Möödunud on pikad ja tüütud päevad viinamarjafarmis, kus elu on üsna üksluine, kuid tiksub vapralt 88. päeva suunas ehk siis farmifiniš on lähedal! 17 päeva veel ja meist saavad jälle linnavurled!

Vahepeal oli meil esimene palgapäev, mis tõi endaga kaasa meeldiva üllatuse! Meie teadsime, et töötasuks on 18 dollarit tunnis, aga selgus, et farmer maksab hoopis 18.50 : ) nii et meil on siin sama tunnitasu, mis meloneid korjates. 11 päeva rutiinset rügamist ja meie ühiskontole maandus kokku 3130 dollarit. Väike erinevus on siin farmis see, et palka makstakse iga kahe nädala tagant, tavaliselt on Austraalias ju palgapäev igal nädalal.

Suhted iirlastega on kord paremad, kord halvemad, aga vähemalt on pealtnäha kõik viisakad ja sõbralikud. Mõnel õhtul oleme käinud iirlaste ja Mario perega kuskil väljas, näiteks sõitsime kambaga randa päikseloojangut vaatama. Kõlab väga romantiliselt, aga tegelikult oli see lühipidu õllekasti seltsis. Rannas oli lahe see, et võis autoga piki rannajoont sõita.

Kuna Mial ja Jack’il oli kaasas kaks sandboard’i (nagu lumelaud), siis hakkas kohe hull möll pihta! Öelge siis veel, et lumi on nii lahe ja asendamatu! :D Meie mõistes oli tegemist kelgutamise ja lumelauasõiduga, aga seda kõike lihtsalt liival.

Siis algas väike pallimänguturniir ja Heikki mängis esimest korda elus kriketit. Muidu on meile kriket telekast vaadatuna tundunud jube igav mäng, aga nüüd, mil Heikki ise mängis, siis oli täitsa lahe, meenutas pesapalli. Kriket on Austraalias väga populaarne, aga eestlaste jaoks tihti üsna võõras. Kriket on palli ja kurika mäng, eesmärgiks on lüüa rohkem jookse (run) kui vastasmeeskond. Matš on jagatud inninguteks mille jooksul üks meeskond pallib ja teine lööb. Meeskond koosneb üheteistkümnest mängijast, kellel on hästi lahedad valged riided, kaugelt vaadates näevad väga pidulikud välja : )

Ühel õhtul linnast koju sõites tõmbas meie tähelepanu uhke võidusõidu üritus. Bunbury külje all asub speedway ehk ovaalne ringrada, kus toimub igasugu erinevate autode võidu kihutamine. Rada on seal savist ja seetõttu lendas pori igasse ilmakaarde, autod olid mudased ja mõlkis. Sissepääs rallile maksis 20 dollarit/in ja üritus kestis pea 4 tundi. Rajal oli väga erinevaid masinaid, oli nii tavalisi romuralli stiilis autosid kui ka tiibadega autosid, millele raske mingit ühisnimetust anda.

Mulle näis naljakas, et rallil osalevad autod pidi rajale vedama või enne starti käima lükkama ja selleks olid seal lausa spetsiaalsed abiautod. Väga tihti juhtus, et näiteks kuuest starti tulnud autost said ainult neli liikuma ja ülejäänud ei käivitunud. Kui esimesed paar tundi oli päris põnev, siis lõpuks muutus ralli igavaks. Eelkõige just seetõttu, et korraga oli rajal ainult 4 – 8 autot, mis sõitsid ühtlaste vahedega, ehk siis ei mingeid möödasõite ega põnevust. Mõni rallimees oli muidugi päris äss ja rammis nii teisi autosid kui ka rajapiirdeid.

Nädala lõpus oli jälle Jack’i kossuvõistlus, kus Heikki pidi aukülalisena kindlasti kohal olema! Vahepeal on Jack ja Heikki jõudnud juba ka kergejõustiku ala juurde ehk siis ükspäev käis meil tihe kaugus- ja kolmikhüppe harjutamine:D Südames on Jack aga kindlasti oma lühikesest kasvust hoolimata korvpallur nii et kossuvõistlus on tema jaoks nädala tippsündmus. Kui eelmine kord saavutati ülekaalukas võit, siis nüüd kaotas Jack’i võistkond 3 punktiga, Heikkil algab töine treeneripõli:D Seekord olime targemad ja läksime võistlusele oma autoga, sest teise auto juht Mario oli (nagu arvata võiski) korralikult purjus.

Eile öösel käisime esimest korda elus kängurujahil! Õigemini oli see meie jaoks üldse esimene jahilkäik:D No minu ettekujutus känguru jahtimisest oli natuke teine, tegelikult osutus see käik väga „mugavaks“. Mario pakkis kogu seltskonna oma kastiautosse (tüdrukud salongi ja poisid kasti), kokku oli 13 „jahimeest“, kellest ainult ühel (ehk perepoeg Kyle’l) oli püss:D Sõitsime lagendikule, kus kängurusid on tihti nähtud ja hakkasime seal tiirutama. Kui mõni känguru silma jäi, siis hakkas Kyle sihtima, samal ajal sõitis Mario vaikselt loomale lähemale. Nägime sel ööl väga palju kängurusid, paari rebast, uniseid hobuseid ja näost kaameid lehmasid, keda me kogemata hirmutasime. Õnneks ei tabanud Kyle mitte ühtegi eelpool nimetatud looma ja kuigi sellega võiks meie jahi ebaõnnestunuks lugeda, siis oli mul südames tegelikult hea meel. Päris õudne oli näha, kuidas känguru elu eest lidus ja kuidas Kyle mitu korda paugutas, et looma tabada. Seekord võib siis öelda, et õnneks oli ta enne õlut joonud ja ehk see päästis känguru elu.

Kuigi meile see farmielu just eriti mokkamööda ei ole, siis peab tunnistama, et paljuski tänu siin veedetud ajale oleme saanud osa võtta sellistest põnevatest tegevustest. Eks näis, mida sellel kireval maaelul meile, linnainimestele, veel pakkuda on!