Järgmiseks
peatuspaigaks sai valitud filmifestivali pealinn Cannes. Tükk tegemist oli otsustada
Nice, Cannes ja Saint Tropez’i vahel, aga tagantjärgi jäime oma valikuga
kindlasti rahule. Saint Tropezi kohta ei oska midagi öelda, sest sinna
otsustasime viimasel minutil mitte sõita, et jääks rohkem aega nautida seda,
kus juba olime.
Perekoer Jumbo |
Cannes' kodurõdu |
Cannes võlus mind
isiklikult rohkem kui Nice. Kuna vahemaad on nii väiksed, siis eelistasime
ööbida Cannes ja Nice sõitsime lihtsalt päevapuhkuseks. Airbnb majutus sai
võetud rannast vaid jalutuskäigu kaugusele ja kuigi tegemist ei olnud
rannapuhkusega, siis lõpuks mõned tunnid sai seal ikka veedetud. Rentisime kahetoalise korteri kolmeks ööks ja maksime $314/€210. Meie kodurand
oli liivane ja kuigi rahvast oli palju, siis Prantsusmaale me erinevalt
Itaaliast ikka mahtusime ära.
Nagu arvatagi
võib on Cannes tõeliselt glamuurne. Ma poleks vist tõesti imestanud kui tänaval
oleks George Clooney või Angelina Jolie vastu jalutanud! Kuigi kuulus
filmifestival toimub mais, siis ka mitu kuud hiljem südasuvel on seal tõeline
filmimaailma atmosfäär. Piisab vaid lühikesest jalutuskäigust linnatänavatel,
et poodide vaateaknad pea ringi ajaks, sest selliseid väljapanekuid ei näe tõesti igal
pool.
Otsustasime
minirongiga põhivaatamisväärsustele ringi peale teha. Valida sai kahe tuuri
vahel – lühem (vist pigem ajalooline) või pikem üldtutvustav €10. Juurde
räägiti huvitavaid seiku, mis enamasti olid ikka filmikunstiga seotud – kes
staaridest millist luksushotelli eelistab, mis stseenid kus filmitud on jne. Minu
jaoks isiklikult oleks võinud tempokam ja informatiivsem olla, aga ülejäänud seltskond
jäi väga rahule. Mõnus vaikselt läbi linna kulgeda.
Igal prantslasel
on vist potentsiaali moekunstnikuks hakata – neil lihtsalt paistabki stiilsus
veres olevat. Ma oleksin võinud jäädagi mõnda tänavakohvikusse istuma ja neid
kohalikke jälgima. Kuigi välimusele pannakse palju rõhku, siis üldpilt mõjub
trendikalt, mitte ülepaisutatuna. Prantsusmaal käisid tädid isegi rannas
punaseks võõbatud suuga, ninal muidugi viimse röögatuse disainerprillid ja
seljas trikoo mis kohalikust butiigist kindlasti kalli raha eest ostetud. Mulle
nii meeldis! Naersin, et Perth’is sellist vaatepilti küll ei näe, siin on
peamine, et mugav oleks ja näiteks kõrgeid kingi pole isegi peole minnes vaja
jalga panna.
Lisaks
stiilitajule on prantslastele muidugi ka kokakunsti oskusi antud. Selles ei
tohiks küll keegi kahelda, et prantslased köögis nii mõndagi oskavad korda
saata. Proovisime palju erinevaid söögikohti ja pettuma ei pidanud kordagi –
siia võib kasvõi niisama sööma tulla! Ma oleks hea meelega igal pool
mereannipastat söönud – enamasti saigi valituks mereannid erineval kujul.
Veetsime ka pika
päeva Nice linnaga tutvudes. Olgu öeldud, et tegelikult on Nice and Cannes üsna
sarnased, lihtsalt Cannes on natuke väiksem ja meile tundus kuidagi hubasem,
rahulikum ja armsam. Nice on Prantsuse Riviera mitteametlik pealinn. Kelle jaoks
rannad on olulised, siis ma kindlasti soovitaks iga kell Cannes’ Nice asemel,
sest viimases rannad kivised ja tundusid kindlasti rahvarohkemad. Mis puudutab
toitu, kultuuri või shoppamist, siis mina ei oska üht teisele eelistada –
mõlemad võlusid meid otsejoones. Veel soovitatakse väikelinna Antibes, mis jääb
Nice ja Cannes vahele, aga me olime selleks hetkeks juba nii palju ringi
rassinud, et tahtsime lihtsalt rahulikumalt võtta ja lõõgastada.
Nice on turistide
seas lausa nii populaarne, et Pariisi järel on see teine kõige külastatavam
linn Prantsusmaal. Siin kohe peab midagi erilist olema kui isegi sellised
suurkujud nagu Elton John isiklikult on end Nice's sisse seadnud. Neid kuulsusi
on muide väga palju, kellel Prantsuse Rivierasse suvekodud soetatud on. Ega ei
ütleks isegi ühest väiksest villast mägede vahel vaatega lummavale Vahemerele
ära.
Jalutasime
maailmakuulsal inglise promenaadil ja paratamatult ei suutnud mõtteid eemal hoida
aastatagusest tragöödiast, kus veokijuht rahvamassi kihutas ning 86 süütut
inimest tappis ning sadu jalakäijaid vigastas. Meie olime seal 19. juulil ja terrorirünnak
leidis aset 14. juulil aasta tagasi. Kusjuures viimastel päevadel tööl nii
paljud uurisid, kuhu me täpsemalt Euroopas minna plaanime ja pea kõik hüüdsid “stay
safe” (ole ettevaatlik) selle asemel, et piirduda “lõbusat puhkust” või “head
reisi” soovimisega.
Colline du Chateau ehk Castle Hill on kohustuslik osa Nice külastuse
juures. Meie lõpetasime seal oma päeva ja vaade ülevalt kogu lahesopile oli
nagu kirss tordil. Õhtu oleks meie jaoks peaaegu katastroofiliselt lõppenud,
sest sõitsime väravatest sisse, parkisime auto ära ja läksime uudistama. Kui oli
aeg tagasi alla sõita, siis needsamad väravad olid vahepeal lukku pandud!!! Praegu
mõtlen, et lossiparki lõksu jäämine kõlab omamoodi romantiliselt või
muinasjutuliselt isegi, aga tol hetkel valdas küll ahastus. Õnneks mingid
prantsuse vanapapid olid samamoodi ajataju kaotanud ja tahtsid vabadusse saada.
Päris naljakas, kuidas nad üritasid prantsuse ja itaalia keeles meiega jutule
saada (rendiauto oli ju itaalia numbrimärkidega) ja meie järjekindlalt vastasime
inglise keeles kehakeelt appi võttes. Nagu muinasjuttudes kombeks, ilmus
võluväel pika habemega kohalik mehike, kes suure kuldse võtmega vanad
lossiväravad abracadabra saatel lukust lahti tegi ja kolm reisiselli vabadusse
lasi. Olgu-olgu, võti vaevalt et kullast oli ja võlusõnu polnud ka vaja, aga
tänu sellele imelisele mehikesele me siiski lossivangistusest pääsesime.
Prantsusmaa on
täiesti võrratu! Olin enne reisi just elevil Itaalia pärast ja nagu öeldud sai,
siis Prantsusmaa lisandus meie reisigraafikusse üsna juhuslikult. Nüüd olen
veendunud, et Prantsusmaale peab kindlasti tagasi minema! Kõik need armsad
romantilised väikelinnad ja –külad, kohalik muusika, toidukultuur, silmipimestav
loodus, moekad prantslased, seal kohe on midagi majesteetlikku, mis ei suuda
külmaks jätta. Kuidagi vana ja väärikas, samas nii kaasaegne ja trendikas.