25. oktoober oli selline vastik päev, kui mu väikevend Austraalia tolmu jalgadelt pühkis. Muidugi polnud see mulle mingi üllatus, aga peab tunnistama, et sellest hoolimata oli teda väga raske ära saata. Ma ei hakka siin asju ilustama – need kaks aastat olid vahel päris pingelised ja eks me ikka tülitsesime omajagu. Viis aastat vanusevahet ongi vist selline aeg, et alles täiskasvanuna hakatakse hästi läbi saama. Mõnes mõttes tundub...
Viimase kolme aasta tippsündmuseks võib nimetada minu vanaema külaskäiku! Kuni selle hetkeni oli mul supervanaema, aga nüüd võib tema kohta küll juba vabalt ka megasuper vanaema öelda. Võttis kätte ja reisis täitsa üksi oma lastelastele külla, nii vapper. Päris omamoodi imelik tunne oli vanaemale lennujaama järgi minna. Umbes, et ise ka veel ei usu, et ta päriselt Austraalias on! Juba päev peale maandumist oli meil plaanis linnast ära...
