Kuigi meil on talv juba ammu käes ja paljud austraallased arvavad, et sellisel aastaajal pole Rotto’l midagi peale hakata, siis hea õnne korral võib ka talvine puhkus olla päikseline ja väga nauditav. Kui me alguses kahtlesime, kas üldse on mõtet nii pikaks ajaks sinna sõita, siis nüüd võime kinnitada, et igav Rottnestil küll ei hakka!

 Peale hommikusööki hüppasime kohe ratta selga, et saart edasi avastada. Erinevatel andmetel kulub Rottole ringi peale tegemiseks umbes 3-4 tundi, aga kui vahepeal tahad natuke rahulikult ringi ka vaadata, siis tasuks ikka terve päevaga arvestada. Pealegi, kuhu seal ikka kiiret on!

Üsna pea jõudsime saare kõige kõrgemasse kohta Rottnesti majaka juurde. Nagu ma juba kirjutasin, siis saar on küllaltki mägine ja eriti annab see tunda tuulise ilmaga jalgratta seljas. Enamus inimesi isegi ei vaevunud majaka juurde rattaga sõitma, aga meie ikka punnitasime üles mäkke. Päris ilus vaade avanes sealt! Majakasse saab ka pooletunnisele tuurile minna, aga meid see väga ei köitnud.

Täiesti uskumatu, aga lõpuks jõudsime saare kõige kaugemasse otsa! Lõunaks oli ilm juba nii tuuliseks kiskunud, et raskusi oli teel püsida. Naljatasime, et sellise ilmaga ei tohikski turiste „rajale“ lasta. Aga see vastutuult rühkimine oli kindlasti seda kõike väärt, sest West End on võrratu!

Tegime tuulises rannas suurte kivide vahel üsna spontaanse lõunasöögi ja otsustasime, et suvel peab Rottnestile tagasi tulema. Paljud minu tuttavad käivad siin - kui mitte iga aasta – siis vähemalt kord paari aasta tagant ja mõned jõuavad siia lausa mitu korda aastas. 70% turistidest sõidab Rottole vaid üheks päevaks, kui hommikul esimese praamiga tulla, siis venib päev mõnusalt pikaks ja jõuab ikkagi saart avastada. Igal aastal külastab WA üht populaarsemat saart Rottnest’i hinnanguliselt peaaegu pool miljonit inimest.

Ma pean tunnistama, et kipun vahel ära unustama kui ilus ja eriline on Austraalia loodus. Väga kiiresti on kõik siin saanud nii koduseks ja „tavaliseks“. Kuidas mulle alguses meeldisid need säutsuvad papagoipered kõrgel palmioksade vahel, kuidas ma iga kord ikka uuesti ja uuesti armusin selle maa fantastilistesse randadesse, aga nüüd elan ma ookeani ääres ja mõtlen ikka, et varsti võiks kuskile reisile minna… 

Rottnest tuletas mulle jälle natuke paremini meelde, kui eriline on eestlasel elada Austraalias. Ükskõik, kus Austraalia otsas oma nina toast välja pistad, näed midagi (või kedagi) sellist, mida Eestis kunagi näinud ei ole.

Saabusime Rottnestile hommikuse praamiga, sõit kestis vaid pool tundi ja saarel randudes saime kohe kätte jalgrattad. Muidugi võib igaüks oma ratta kaasa võtta, aga kuna me leidsime soodsa pakkumise (praamipiletid, rattarent ja kaks ööd $435), siis oli meil kõik vajalik suurepäraseks puhkuseks juba olemas.

Sadamast kahe sammu kaugusel hakkavad juba silma poed ja söögikohad, turistide infopunkt, muuseumid jnejne. Kõik ööbimiskohad ja kauplused on koondunud sadama ümber, väga mugav jala või rattaga liigelda.

Ilus päikseline päev lausa kutsus saart avastama! Hüppasime rataste selga ja läksime Rottnesti uudistama. Saarele on võimalik ring peale teha kas tuuribussi või nö liinibussiga, lisaks sõidab ka turistirong. Siit võib tekkida kohe küsimus, miks nii väiksel saarel üldse peaks olema raudtee, aga nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis saare ajalugu on tutvumist väärt! 

Aga enne veel ma lihtsalt pean kirjutama quokkadest, selle saare kõige erilisematest elukatest. Quokkad on nagu minikängurud, kes on kogemata ennast natuke pontsakaks söönud. Või kujutage ette segu rotist ja kängurust, kelle suurus jääb keskmise kassi kanti. Võib-olla sellise kirjelduse peale ei tundu quokka eriti armas, aga tegelikult on nad väga vahvad ja uudishimulikud karvapallid, keda on võimatu sellel saarel mitte kohata. 

Tundub, et vahel võivad nad ka natuke tüütuks muutuda, sest esiteks on nende pabulaid kõik kohad täis ja teiseks kipuvad nad hiilima kauplustesse ja söögikohtadesse. Pole üldse mingi ime, kui istud kohvikus ja ühel hetkel upitab väike quokka sinu kõrvallauas väärt söögikraami järele. Muidugi on inimeste toit neile väga ohtlik ja kuigi igal pool on vastavad hoiatussildid, siis rumalad inimesed ikkagi söödavad neid keelatud kraamiga…

Üllatus, üllatus - poe ukse peal on quokkadele keelumärk

Kui me oma esimesest quokka vaimustusest lõpuks üle saime, siis võtsime suuna loodusesse, et oma silmaga näha, mida Rottnestil turistile pakkuda on. Saar reklaamib end tõelise maapealse paradiisina, kus asub üle 60 ranna ja 20 lahesopi, palju vapustavaid snorgeldamiskohti, eraldi rannad surfamiseks või sukeldumiseks, ideaalsed tingimused kalastamiseks, samas on siin põnev ajalugu, palju kultuuri ning kõige selle juures leiab siit ka rahu ja vaikust puutumatu looduse keskel.

Kõigest mõne kilomeetri kaugusel keskusest asub teise maailmasõjaaegne Kingstown’i kompleks. Üsna kiirelt sai selgeks, et Rottnest on ajalooliselt olnud väga oluline koht WA’s. Nimelt kasutati saart Fremantle sadama kaitsmiseks. Kogu saarel ringi sõites on kohati tunne, nagu oleks sattunud vabaõhumuuseumisse. Tänapäeval kasutatakse seda 1936.aastal ehitatud kasarmut turistide majutamiseks:

Peale väikest puhkust võtsime suuna Oliver Hill’i poole, kus asub see kurikuulus kahur, millega kavatseti II maailmasõja ajal kuni 28km kaugusele tulistada. Taolisi kahureid asus Austraalias kokku seitse. Siit Oliver Hill‘ilt pole muidugi kunagi kedagi tulistatud, ei teagi, kas see oleks 28km kaugusele märki tabanud.

Terve päev ratastel võttis päris läbi, nii et õhtul kavatsesime ainult ja ainult lõõgastuda. Meie lemmikrestorani tiitli saab kindlasti Hotel Rottnest, kus muideks õhtuti on elav muusika! Käisime seal mitu korda ja jäime väga rahule!

Järjekordne long weekend WA’s (esmaspäev on Western Australia Day) on meid toonud Perth’ist vaid 18km kaugusel asuvale Rottnest Islandile (rotipesa saar). Rottnest ehk Rotto on üks kuulsamaid sihtpunkte meie osariigis ja ma võin kohe ära öelda, et me olime juba ammu paika pannud, et siin lihtsalt peab ükskord ära käima!

Rottnest on üsna pisike saar, pindalalt 19km² ja õigeid saareelanikke siin vist ei olegi, sest ametlikult ei anta maad erakätesse. Saare püsipopulatsiooniks peetakse umbes 300 inimest (küllap kõiksugu klienditeenindajad, giidid, kohalikud korravalvurid, arstid jnejne).

Rottnest’i ajalugu on päris põnev! Seitsmeteistkümnendal sajandil avastasid inimtühja saare hollandlastest meremehed, kes panid saarele nimeks Rotte Neste, sest nende arvates oli kogu saar täis hiigelrotte! Hollandlased lihtsalt ei teadnud, et tegu ei olnud mitte rottide, vaid quokkadega. Muidugi ei saa seda neile hollandlastele väga ette ka heita, sest quokkad ongi haruldased loomad, keda mujal maailmas ei esine.

Alates 1838. aastast tegutses saarel aborigeenide vangla, kuhu umbes saja aastase tegutsemisaja jooksul toodi kokku pea 3700 vangi. Esimesed kuus vangi, kes siia saabusid, põgenesid üsna kiirelt tagasi maismaale ja selle utoopilise põgenemise jooksul uppus kuuest ainult üks. Enamus aborigeene surid Rottnestil nakkushaiguse tagajärjel ja nad maeti registreerimata ühishaudadesse… Meie ööbimiskoht Rottnest Lodge asubki endise vangla ruumides. Vähemalt täna öösel ei kummitanud…

Rottnest on autovaba saar, kus põhiliseks liikumisvahendiks on jalgratas. Ütleme siis kohe ära, et Austraalia ühiskonna reguleeritust silmas pidades ei saaks see saar ilmaski päris autovaba olla. Nimelt vuravad siin ringi tuuribussid, kohvrite laiali vedamiseks on eraldi kaubikud, saarel on nii politsei-, kiirabi- kui ka prügiauto. Igaks elujuhtumiks peab selline popp saar valmis olema!

Paljud meie tuttavad austraallased kippusid meid hirmutama pöörase hinnatasemega, oleme korduvalt kuulnud, kuidas kõik on siin niiiiiiii kallis. Tegelikult on kõige kallim ikkagi majutus, aga hinnad söögikohtades või kauplustes ei tohiks küll kedagi üllatada. Palju on kiirsöögikohti, mõned restoranid, pagariäri jne. Võib-olla mõjutab hindasid natuke ka madalhooaeg.

Me oleme täiesti vaimustuses sellest võr-ra-tust saarest!!! Ma ei kujuta ette, kuidas selline omapärane saar võiks kedagi külmaks jätta. Rottnest on mägine, fantastiliste randadega, harvaesineva loomastikuga piltilus pisike saar, millesse on väga kerge üleöö ära armuda!

Järgmises postituses jagame pilte ja veel rohkem muljeid romantilisest Rotipesa Saarest!

Kes oleks võinud arvata, et ligikaudu nelisada päeva niimoodi mööda tuhiseb, et me ei pane tähelegi. Aga just nii kaua oleme me juba elanud oma praeguses kodulinnas, mida õpime iga päevaga aina rohkem tundma ja armastama. 

Kui me aasta tagasi siia sisse kolisime, siis tundus kõik üsna ajutine. Raske on suuri plaane teha, kui oled harjunud oma elu paari kohvrisse mahutama ja kui sind ei hoia pealtnäha miski üheski linnas kinni. Mõnes mõttes on see isegi vabastav ja põnev tunne, aga samas toob see kaasa palju katsumusi ja vahel võib tekkida natuke eksinud tunne. 

Ega meil tegelikult ei olnud kunagi paika pandud, et Perth on see linn, kus tahame elada. Perth on küll kogu aeg olnud väga popp eestlaste seas, aga seda pigem soodsa lennuühenduse, sobiva kliima ja kõrgema palgataseme tõttu. Eestis oma reisi plaanides pidasime silmas ikka rohkem Melbourne‘ või Sydney’t. 

Vahel me ikka veel arutame kahekesi, et kuhu järgmiseks kolida. Kunagi olid meil suured plaanid vaadata ringi Uus-Meremaal või Kanadas, aga Austraalia võib osutuda vägagi meeldivaks, lausa nii lemmikuks, et enam ei tahagi ära minna! Perth’is on hea elada küll, aga ma naudin ettekujutust veel päris mitmetest kodulinnadest! 

Kui alguses tundus pea kahe miljoni elanikuga Perth ehmatavalt suur, siis nüüd ei oskaks küll meie kodulinna kohta kuidagi suurlinn öelda. Kuigi meil ei ole siin teab mis suur tutvusringkond, jookseme ikka pidevalt tuttavatega igal pool kokku, nagu vanal heal ajal Tallinnas. Ja oma igapäevasel marsruudil tööle-koju-poodi ei oskaks küll arvata, et siinne elanikkond ei võiks olla vähemalt poole väiksem. 

Aga tegelikult on linna kiire kasv väga aktuaalne teema kohalikus meedias. Praegu elab Perth’s 1.7millionit inimest, prognooside kohaselt kasvab see arv aastaks 2026 u 2,2 millioniks (meie osariigis elab praegu peaaegu sama palju inimesi). Kiire rahvastiku kasv ei ole muidugi mingi üllatus, pigem on asi selles, et värsked uuringud tõid välja, et kasv on kordades kiirem, kui varem ennustati. 

Juhtusime nägema selleteemalist erisaadet. Selgus, et eeldatavasti vajab WA juurde umbes 2000 arsti, järgmise viie aasta jooksul on vaja täita 170 000 töökohta kaevanduse sektoris, ainuüksi igal nädalal tekib juurde paarsada töökohta, kuhu pole kedagi palgata. See kõik on muidugi statistiline prognoos, mida ma ei julgeks võtta päris absoluutse tõena. Samas on selge see, et töökohtadest ei ole WA’s juba praegu puudust, nimelt on meie töötusprotsent rekordiliselt madal – 4.0%. 

 Siiski käib tööjõupuudus ja näiteks Austraalia migratsiooniplaan väga erinevat rada. Pidevalt heidab WA avalikult valitsusele ette paindumatut migratsioonipoliitikat, mis teeb välistööjõu palkamise kohati liiga keeruliseks. Migratsiooniamet jõuab oma viisatingimuste leebemaks muutmisega koguaeg liiga vaevaliselt järele, sest WA nõudlus on lihtsalt liiga suur. Hiljuti muudeti näiteks Perth remote area’ks ehk siis väheasustatud piirkonnaks, (milles puudub küll igasugune loogika, kuid mis võimaldas teatud viisasid kergemalt vormistada). 

Kõik see muudab Perth’i minu arvates põnevaks ja natuke isegi erakordseks linnaks, mis kasvab ja muutub väga tormakal tempol. Mitmed idakalda austraallased usuvad tõsimeeli, et tegelikult on Perth üks paras kolgas keset tühermaad, see on isoleeritud kaevanduspealinn, kuhu vabatahtlikult paljud elama ei tuleks. Osaliselt on selles suhtumises ka tõtt, sest Perth on oma eraldatuse tõttu natuke nagu kuskil nurga taga. Palju heidetakse ette, et siin pole piisavalt kultuuri ja muusikat ja festivale ja suursündmusi. 

Aga on üks põhjus, miks meie ei tahaks Perth’i mõne teise linna vastu välja vahetada – kliima. Suvi on siin kuum, kuiv, päikseline, täpselt selline nagu meile meeldib. Paljude eestlaste jaoks kipub see natuke liiga kuum olema, aga näiteks sel suvel oli meil tõeliselt palav ainult loetud päevadel. Kuni +35kraadi sobib meile ideaalselt. Küll aga võiks nuriseda talve üle, mis on ootamatult vihmane! 

Täitsa huvitav oleks teada, kus me näiteks kümne aasta pärast elame ja kus kõik elada oleme jõudnud. Ma mäletan, et juba päris noorena oli mul unistus kasvõi mõneks aastaks Eestist ära kolida, lihtsalt, et kogeda midagi uut ja vaadata natuke ringi, õppida keeli ja kultuuri, kohalikke inimesi tundma. Aga need mõtted olid alati seotud Euroopaga ja eks nad olid kohati ehk veidi utoopilised, pigem unistuse kui reaalsuse tasemel. Täna ma ühteaegu unistan ja elan oma unistuses – Austraalias.