Pole nii kaua siia blogisse miskit kirjutanud, sest esiteks erilisi pommuudiseid meil pole olnud ja teiseks minu tööotsingud on kulgenud üle kivide ja kändude ning seetõttu olen kirjutamist koguaeg edasi lükanud. Peale mõningate märkuste saamist oma miljonite lugejate poolt, otsustasin end lõpuks siiski kokku võtta.

Sissejuhatuseks võib öelda, et ma olen meeleheitel!!! Poleks ealeski uskunud, et tavalise ettekandja/barista töökoha otsimine võib nii keeruliseks osutuda! Olen saatnud vähemalt terve koormatäie cv’sid, olen mööda linna maha kõmpinud kilomeetreid, olen oma mõnusast vabast ajast käinud tasuta proovipäevadel jne. Üks koht on hullem kui teine!


Võta üks ja viska teist!

Esimene häda on töötunnid, sest väga paljud (et mitte öelda enamus) kohvikuid lubavad nädalas 15-20h, ehk siis poole kohaga tööd. Lahe on muidugi see, et ükski boss täpselt ei tea ka, mitmeks tunniks tööd pakkuda on! Teine jama on see, et mõningad restoranid pannakse paariks tunniks enne õhtut kinni, mis töötaja jaoks on muidugi väga ebamugav. Tööjõud on nii kallis, et pole mõtet restorani kogu päeva lihtsalt lahti hoida. Nagu siesta! Sellised poolikud töökohad olen praegu välistanud.

Kusjuures palk ei ole ka kuskil eriti rõõmustav olnud. Huvitav, et väidetavalt maksavad enamus kohad tunnipalka töötaja vanuse järgi, aga minu 24 eluaastat annavad igal pool erinevaid tulemusi! Nädala sees peaks palk olema enamasti vahemikus 16-20dollarit/h ning nädalavahetustel kuni 24dollarit/h. Mõni kohalik kusjuures kilkab säravate silmadega, et 19doltsi tunnis on jube hea palk, mille peale mina muidugi muigan… Niimoodi siin Austraalias ahneks minnaksegi:D

Muide tipi ehk jootraha andmine ei ole siin eriti kombeks. Sõbranna rääkis, et õhtusel ajal baaris/pubis/restoranis töötades võib väikse tipi peale loota, kuid üldiselt austraallased jootrahast väga lugu ei pea. Samas ei ole ka sellest hullu, sest palk ja boonused on üldiselt täitsa okei, mitte nagu Eestis, kus vaene ettekandja ilma tipita nälga jääb :D

Farmiviisa

Minupoolsed pirtsutamised on loo üks osa. Teine, hoopis olulisem takistus, on minu viisa. Ei ole veel kohanud potensiaalset tööandjat, kellele poleks pidanud käsi südamel viissada korda vanduma, et ma tahan töökohta pikemaks ajaks, et ma kavatsen Perth’i jääda vähemalt sajaks aastaks, et ma ei ole tüüpiline matkasell, kes nädala pärast koti kokku pakib ja jäädavalt ära sõidab. Esimese hooga arvatakse väga tihti, et ma olen kohalik üliõpilane (jee, ma näen nii tark välja:D) ja kui ma vastan eitavalt, siis saabub pettumus. Kes nüüd arvab, et mul on sama veatu ja aktsenditu inglise keel nagu austraallastel, siis kindlasti päris nii see ei ole. Siin lihtsalt võibki kohata igasugu aktsente ja igasugu taustaga „austraallasi“. On neid, kes siin sündinud või mitukümmend aastat elanud, aga räägivad kehvemini kui mina. Ega iga eestlane teadupärast ka eesti keelt ei räägi. Siin on meil aga tõeline rahvaste paabel ja tänavatel kuuleb igapäevaselt võõrkeeli.

Niisiis minu Work&Holiday viisa on täielik nuhtlus! Õigupoolest on see viisa lihtsalt teise eesmärgiga välja töötatud ning ei klapi mu isiklike soovidega. W&H viisa point ongi suunata inimesi eelkõige farmidesse ning eraldatud maapiirkondadesse, et keegi teeks ära selle töö, mis kohalikke ei meelita. Nüüd ma hakkan aru saama sellest jutust, kuidas suurlinnades on raskem tööd leida. Tõesti, väga paljud tööandjad ei vali iial W&H viisaga töötajat kui tal on võtta kohalik. Muidugi on see tegelikult õige, aga antud hetkel lihtsalt minu kahjuks! Mõnes töökuulutuses on kohe ära mainitud, et kandideerima oodatakse ainult Austraalia, Uus-Meremaa kodanikke või residente, kellel on alaline elamis- ja töötamisluba, lahee.

Niisiis olengi viimasel ajal ainult otsinud-otsinud-otsinud ning vahelduseks harva tööbüroole töötanud. Kuna meil siin on talv käes, siis jääb büroo pakutavaid eriüritusi järjest vähemaks. Poleks uskunud, et nii suures linnas hooajad nii väga tööturgu mõjutavad. Nüüd olen aga olukorra ees, kus mul lõpuks vedas… aga krt KAHEKORDSELT!


Sumo salat! :D

Meil siin Austraalias on jube palju igasuguseid kiirsöögikette ning igas kaubanduskeskuses on eraldi ala food court, kus need putkad kõik üksteise reas kliente meelitavad. See food court on hästi mõnus ja mugav, sest erinevad putkad pakuvad erinevaid sööke ning keskel on siis lauad-toolid. Nagu ühes söögikohas oleks palju erinevaid söögikohti! Kui tahad, ostad ühest kohast burksi ja teisest salati või nuudlid jne. Meil Eestis vist päris selliseid eraldi toidu-alasid keskustes ei ole, nagu ma mäletan, siis igaüks on ikka omaette.

Niisiis on igas kaubanduskeskuse food court‘is kindlasti ka „Sumo Salad“ esindatud! Tegemist on siis nö tervisliku kiirsöögiga (enamasti salatid, wrapid, võileivad jne). Naljakas nimi küll, aga salatid on tglt isegi päris maitsvad. Eile käisin Sumos proovipäeval ja täna oleks võinud tööle asuda. Hmm, kui ma ausalt ütlen, siis mulle seal isegi meeldis, kõik oli lihtne, kaastöötajad mõnusad, asukoht ok, tööaeg väga hea… ainuke jama siis palk. Esiteks muidugi hämmastas mind, et minu boss ei olnudki päris kindel, palju mu tunnipalk on (seletas, et see sõltub mu vanusest, aga vist saab 17,??$ ja laupäeviti siis natuke rohkem). Kui töövestlusel lubas boss, et nädalas on vähemalt 30 tundi, siis hiljem hakkas keerutama ja polnud taas eriti kindel.

Täpselt samal hommikul, kui läksin Sumo’sse, helistati Flexistaff’st ja pakuti kaheks nädalaks barista ametikohta. Great! Enam paremini ei saakski minna! Olen nädalaid tööd otsinud ja kui lõpuks midagi leian, siis muidugi mitu kohta korraga! Flexistaffi puhul meeldib mulle väga see, et alati saab nende peale kindel olla. Kui öeldakse, et töö on E-R 8.30 – 16.30, siis üldiselt nii ka on. Tunnipalgaks kindel 20$ ja asi ants! Ehk siis praeguseks tundub, et pigem võtan ma vastu kahenädalase pakkumise (ülalmainitud tingimustel) kui lähen teadmata ajaks teadmata tundidel teadmata palgaga salatimüüjaks. Sorry, Sumo.

Teile seal Eestis võib tunduda, et kaheks nädalaks tööle minek on ikka väga ajutine, aga siin võib paari nädalaga igasugu asju juhtuda. Seda kahte nädalat julgeks ma võrrelda teie kahe kuuga. Mitte, et aeg kuidagi teisiti liiguks, aga kogu elu käib siin nädala lõikes ja seetõttu pole mõtet väga kaugeleulatuvaid plaane teha. Kuna meil nö puuduvad siin ka töölepingud, siis ei saa iial üheski kohas end turvaliselt tunda, kunagi ei tea, millal sind enam ei vajata või kuidas asjad sinu kasuks või kahjuks liiguvad. Nii et no worries;)

Ühesõnaga on möödunud väga tüütud tööotsingud. Olen end maapõhja vandunud, et varem ei hakanud tööd otsima ja lolli peaga nii kaua jokutasin. Raske on positiivseks jääda, kui üks ebaõnnestumine ajab teist taga. Näiteks olen end just valmis pannud, et uksest välja astuda ja järjekordsele proovipäevale minna, kuid heliseb telefon ning teatatakse, et kle ära ikka tule, me juba leidsime inimese. Noh, hea muidugi, et üldse helistati! Rääkimata sellest, et palutakse läbi astuda ja oma cv tuua v lühikesele vestlusele tulla ning kohale saabudes teatatakse, et oioi mul on jube kiire praegu, räägime kaks sõna ja nägemist! Õnneks meie pere meespool jaksab korralikult tööl käia ja peale seda veel masenduvat mind lohutada, nii et kahepeale kokku oleme siiski omadega mäel : )

Heikki huvitavate tööasjadega olete juba kursis ja nüüd siis minu kord natuke sellest töövärgist kirjutada…

Minu esimene tööpäev viis mind nö Joondalup’i kultuurimajja, kus toimus pidulik õhtusöök linnavolikogu nõunikele. Töö oli päris lihtne ja aeg läks väga kiiresti. Kõik ettevalmistused olid tehtud ja minu ülesandeks oli lihtsalt õigel ajal supid, praed, magustoidud lauda viia. Töökaaslased (kõik kohalikud) olid hästi sõbralikud, abivalmid ja toredad. Tundus, et uue tööga vedas!

Juba teisel tööpäeval suutsin ühe hetkega kõik need head emotsioonid unustada ja sattusin hoopis hullemasse keskkonda. Tegemist oli raekojas toimuva linnapea vastuvõtuga, aga kui saali sisse astusin, tundus ringi vaadates, et see oli linna kõige tähtsam ja pidulikum sündmus! Ma pole iial näinud sedasi kaetud ja kaunistatud peolauda, ka saal oli täpselt ürituse jaoks sätitud, kohal olid esinejad jne. Esmamulje pani igatahes pabistama.

Inimesi oli õhtusöögile oodata u paarsada, ettekandjaid oli kohale tellitud u 20. Üsna pea selgus, et meie bossil ei olnud eriti aimu, kuidas see töö siis kujunema peaks, mis ülesanded kellele jagada jne. Tulemuseks oli täielik kaos! Keegi ei teadnud mida teha, bossil oli kiire ja seletada ta eriti ei jõudnud. Ma olin suht paanikas :D Vahepeal tulid tüdrukud isegi minu käest küsima, mis jooke millal jagame jne.

Paberil oli kõik kenasti paigas, aga keeruline oli seda reaalsuses tööle saada. Keegi tähtis nina oli paika pannud kogu menüü ja see tähendas seda, et iga hetke jaoks oli eraldi joogid, suupisted. Õnneks saime end nii palju ära jagada, et osa tüdrukuid vastutasid toidu ja teised siis jookide eest. Mina sain jookide ettekandjaks : ) Täiesti hull ikka, kuidas me seal töötasime! Kellelgi polnud aimugi, kas tegemist on magusate/kuivade veinidega, mis järjekorras mida serveerima peab, kes millises piirkonnas töötab jne. Keegi lihtsalt pistis pudeli pihku ja soovis head teed! Iga kord kui klient miskit küsis, kasutasime fantaasiat! Ja no võite ise ette kujutada, kuidas need austraallased tahavad igal sammul küsida ja juttu puhuda!

See oli mu teine tööpäev ja kõige pingelisem töö, mida oma elust mäletan! Võib-olla need linnapea külalised ei saanudki aru, et me keegi ei tea, mis toimub, aga endal oli küll väga raske seal toimetada. Just see, et ühtepidi seletati koguaeg, et see on maailma kõige tähtsam vastuvõtt ja kõik peab väga hästi sujuma ja samas siis see korraldamatus! Näiteks oli seal kolmeosaline magustoit ja iga osa juurde kuulus siis spets konjak ja kui me neid jooke jagama läksime, siis boss võttis paberi kaasa ja veeris spikrilt, milline konjak mis osa juurde ja miks kuulub! :D Täielik huumor!

No ühesõnaga olime seal vahelduva eduga kõik väga segaduses. Koguaeg pidi nö töötama, sest kui niisama passisid, siis tuli järgmine tark mingi uue ülesandega, mida keegi teine ei tahtnud enda peale võtta. Kogu õhkkond oli väga närviline, boss ise kappas ringi ja pabistas muidugi kõige rohkem. Oii kuidas ma oleks tahtnud lihtsalt minema kõndida sealt! Kuigi aeg läks väga kiiresti, mõtlesin koguaeg sellele, kuidas see õhtu varsti lõpeb ja ma ei pea enam iial tagasi minema!:D

Barista

Ühesõnaga ma sain kohe aru, et selline töö pole minu jaoks. Juba järgmisel päeval otsustasin barista (ehk kohvimeistri) koolituse ära teha. Tänaseks on mul paber taskus! Koolitus kestis päeva, sest võtsin juurde ka Coffee Art osa ehk siis õppisin piimavahust kujundeid tegema. Tegelikult peab tunnistama, et enamus asju ma oskasin ja juurde õppisin seal koolitusel üsna vähe. Kaheosaline koolitus maksis muidu 200dollarit, aga sattusin just soodukale ja sain oma sertifikaadi vaid 125doltsiga.

Kuna mul oli mitmeid tööpäevi Flexistaffis juba niikuinii kokku lepitud, siis otsustasin vapralt edasi proovida ja õnneks nii kohutavaid õhtuid enam ette pole tulnud. Olen töötanud väga erinevates kohtades peamiselt pidulikel ja väga pidulikel vastuvõttudel. Töökaaslased on enamasti kohalikud, väga sõbralikud ja abivalmid ja pea igas kollektiivis olen jõudnud juba pool elulugu neile jutustada. Naljakas, et alati arvatakse, et mina olen ka kohalik:D Kliendid on samuti hästi mõnusad, vahel jään ka nendega lobisema. Kord siis ütlesin ühele vanemale naisele, et olen Eestist, tema nii üllatus ja rõõmustas, et kohtas esimest korda elus eestlast! : )

Paar päeva tagasi sain oma barista paberi kätte ja hakkasin aktiivsemalt uut kohta otsima. Ei läinudki kaua aega mööda, kui helises telefon ja leppisin kohtumise kokku. Hea nali oli muidugi see, et ma jäin POOL TUNDI HILJAKS! Eestis ma vist häbeneks silmad peast kui nii kaua hilineks, aga siin on ju kõigi suhtumine „no worries“ (pole probleemi). Miks ma siis õigeks ajaks ei jõudnud? Siin on lihtsalt nii nõme süsteem aadressidega. Tänav on nii pikk, et näiteks kui aadress on 300 Hay St, siis sel tänaval on nö kaks 300 Hay St aadressi. Üks on siis 300 Hay St, Subiaco ja teine 300 Hay St, East Perth! Tänav lookleb läbi linna ja kulgeb ühest linnaosast teise! Kui mu jutt segane oli, siis näide on siin:

Niisiis panin ma GPS-iga kuidagi puusse ja jõudsin valesse kohta. See oli esimene saatuse märguanne: „Ära mine sinna!“. Seda nö märguannet ma muidugi eirasin ja läksin tööintervjuule kohale. Teisel pool lauda istus üsna ebameeldiva olekuga asiaat, kellega kaks sõna rääkisime, intervjuuks on seda palju pidada. Hiljem sain aru, et see oli nö ülevaatus ja hinnang välimusele. Naine kutsus mu õhtuks tagasi proovipäevale ja toonitas sada korda üle, et olen ilus-ilus ja õhtul pean ka ilus-ilus olema :D See oli teine märguanne: „Ära mine sinna!“.

Nancy oli siis selle kohviku omanik, ettekandja, baaridaam, koristaja, kokk, nõudepesija jne, kõik ühes isikus. Ei taha küll kuidagi rassistlikult kõlada, aga krt need tšuksid on ikka imelikud! Nii palju kui nendega koos olen töötanud, siis on tulemuseks ikka katastroof! Siblivad ringi hästi närviliselt, töötamisest on neil väga teistsugune arusaam, nende inglise keel on enamasti nii tugeva aktsendiga, et jutust on väga raske aru saada. Kindlasti on ka väga toredaid tšukse, ei tea kas ma ka nendega kunagi kohtun…

Igastahes kell 5 pidin siis tagasi minema, aga kohvik oli suletud ja pidin seal tükk aega üksi passisima. See oli järgmine märguanne, millele ma tähelepanu ei pööranud. Viimaks saabus täies hiilguses Nancy ja minu proovipäev võis alata! Ametikoht oli barista, kuid tegelikult ütles Nancy juba üsna varakult, et ta ei kahtlegi mu oskustes, pigem tahab ta näha, kuidas ma klientidele peale lähen. Jälle rääkis, et ma olen ilus ja pean edasi ka ilus olema ja palju naeratama! Oli mul ikka kannatust sellist juttu kuulata!:D

Möödus mõnikümmend minutit ja hakkasin plaani pidama, kuidas mutile öelda, et kle see ei ole minu jaoks! Ta kutsus mu kohale, et saaks igapäevased koristustööd, lillede kastmised, nõudepesu jne tehtud ja seda kõike tasuta, sest proovipäeva eest ta ju ei maksa! Kohvik oli klientidest tühi ja isegi kui esimesed inimesed sisse astusid, siis teenindas neid ikkagi Nancy ise. Ei teagi, mitmes märguanne see juba sel õhtul oli…

Ja siis astus sinna kohvikusse sisse mu enda tuttav Eestist – Katrena! Pidime mõlemad pikali kukkuma, sest nii suures linnas juhuslikult kokku joosta pole just eriti tõenäoline. Esimesed sõnad Katrenalt: „Appi, sa töötad siin või? Mine siit kohe minema, ära jää siia!“ :D Rohkem me omavahel rääkida ei saanud, sest Nancy hakkas temaga asju ajama ning selgus, et Katrena töötas selles kohvikus mõnda aega tagasi ning tuli nüüd oma viimase palga järele.


Tagasi alguses

No mis mul ikka mõelda oli, selge see, et töökoht ja kogu kohvik oli täielik jama! Haarasin oma asjad ja ütlesin Nancy’le, et sorry, aga see ei ole minu jaoks ning ei minul ega temal pole mõtet rohkem oma aega raisata! Muti nägu oli muidugi kirjeldamatult üllatunud, aga astusin uksest välja ja see oli ainuõige otsus! Väljas saime Katrenaga kokku ja selgus, et ta võtabki endale koguaeg võimalikult palju proovipäevalisi ja isegi kui ta millalgi kellegi palkab, siis tasu saavad kõik erinevalt (näo järgi). Tema põhimõte ongi, et töötajad peavad olema klientide jaoks eelkõige ilusa välimuse, mitte pädevate oskustega. Poole kohaga oli tal seal vist lausa kosjakontor avatud!

Katrenaga sai meil nalja küllaga, aga samas selgus, et olen ikka omadega alguses ja mõnusat töökohta ei ole. Pakkumisi leidub päris palju, aga kuna linn on suur, siis peab alati arvestama asukohaga. Teine jama on tööaeg, sest paljud kohad on avatud poole ööni ja sellist töökohta ma eriti ei tahaks. Ja no tundub, et siin on väga oluline, et sul oleks just Perth’i töökogemus ette näidata, muu neile väga muljet ei avalda. Eks näis, mida uus nädal toob, aga ma väga loodan, et mulle leidub kuskil üks tore töökoht!


Elust – olust

Vahepeal on meil üsna märkamatult tõeline sügis kätte jõudnud! Ilmad on tuulised, päikest näeb vähem, õhk on karge (u 22°C)… Tänavapildis näeb inimesi nii plätude kui ka talvesaabastega. Ööd on vahel juba väga külmad (u 10°C) ja seega on toas ka üsna jahe. Kuidagi imelik, et Austraalias ka selline talv tuleb : ) Meil õnneks lund ei tohiks sadada, aga näiteks Victoria osariigis ja Tasmaanias on esimesed lumised ilmad juba ära olnud.

Ja muide! Me vaatasime ju ka Eurovisiooni! Väga lahe, et siin ka ikka ülekanded toimuvad (kuigi mitte otseülekanne). Poleks uskunud, et neile Eurovisioon nii korda läheb! Meie hommikutelevisioonis oli palju selleteemalist, igasugu meenutused võidulugudest ja Eurovisiooni ajaloost jne. Lisaks oli meil siin nö lõbus netihääletus 2.poolfinaali lugudega, mille võitis Bosnia & Hertsegoviina (527 häält) ning Eesti oma 122 häälega sai 13. koha. Ja mõned kohalikud, kes on teada saanud, et me eestlased, on kohe küsinud, kas Eurovisiooni ikka vaatame!

Laupäeval toimus Eesti Konsulaadis pidulik emadepäeva lõuna (sissepääs 20 dollarit), kuhu olime juba ammu otsustanud minna. Pakuti eestipäraseid toite, mis lausa sulasid suus, kohal oli elav muusika ning muidugi palju eestlasi/ eesti austraallasi üle kogu Perth’i.

Austraalias esindavad Eestit aukonsulid (Sydney’s, Brisbane’s ja Perth’is). Eesti aukonsul Perth’is on Anu van Hattem (kellega oli muide lühike intervjuu ka saates „Estraalia“). Kuigi Perth’is on päris suur eestlaste kogukond, ei ole siin kahjuks Eesti Maja, kõik peod ja koosviibimised on toimunud aukonsuli eramajas ja suures aias:

Laupäeval kell 12 astusimegi siis Eesti Konsulaati sisse, õiget maja oli lehviva eesti lipu järgi lihtne ära tunda. Oma suureks üllatuseks märkasin juba uksel üht vana sõbrannat! Teadsin, et ta seikleb kuskil Austraalias ringi, aga ei osanud oodata, et ta juba pikemat aega just Perth’is elab! Väga lahe! Seejärel otsisime rahvamassist Katrini ja Urmase üles ning võtsime teiste eestlasega omale laua.

Suupisted olid lausa võr-ra-tud!!! Tüdrukud käisid kollastes Muhu seelikutes ringi ja pakkusid vaagnatelt täidetud mune, singirulle, pasteedileibu jne-jne, poisid linaste murumütsidega grillisid vorstikesi ja liha! Kõik oli detailideni läbi mõeldud ja korraldatud. Siin-seal võis märgata väikseid eesti lippe või teisi rahvusmotiive. Kui selline pidu toimuks Eestis, ei olekski see nii eriline, aga Austraalias lööb küll välja patriotism ja kõik kodumaine tundub nii armas.

Meie lauas istus ameeriklane Matt, kes tutvustas end ilusas eesti keeles ja nagu hiljem selgus, siis Matt on tõeline Eesti fänn! Mina muidugi arvasin, et kutil on näiteks eestlasest pruut, kelle kaudu eestlus temani on jõudnud, kuid võta näpust! Tegelikult olevat Matt sattunud farmi tööle koos karja eestlastega, kes teda kuidagi selle pisikuga nakatasid. Matt otsustas, et kavatseb eesti keele selgeks õppida ja tema unistus on elu esimene jaanipäev juba loetud nädalate pärast veeta kaugel Saaremaal! Uskumatu lugu! Nüüdseks on ta eesti keelt õppinud peaaegu aasta ning müts maha kui hästi ta räägib!

Üldse oli seal hästi mõnus seltskond! Palju oli vanu inimesi, kes eesti keelt enam eriti ei mäletanud, palju oli meievanuseid noori, oli ka väikseid lapsi, väga kirju seltskond. Sellistel pidudel on alati kuidagi hästi lahe õhkkond, nii vinge, et on inimesi, kes viitsivad ja tahavad taolisi üritusi korraldada! Kahjuks enne jõulupidu vist miskit ei toimu, aga vähemalt on, mida oodata : )

Peol pakuti ehtsat rukkileiba ka müügiks ja võite isegi ette kujutada, kui kiiresti kaup letilt kadus! Saime viimase leiva (hind 8dollarit) ja tänu tutvustele õnnestus mul ka karp pasteeti kaasa osta! Hurraaaaa! Keegi polnud vist arvestanud, et inimesi niiii palju kohale tuleb, kuulsin, et kokku oli lausa 140 inimest! Müüdi ka igasugu käepaelu ja rinnamärke ning kataloogist oli võimalik isegi rahvustenniseid, vihmavarje või t-särke tellida!

Alles hiljem kuulsime, et korraldustiimil on eestimaise toidu reklaamimisega päris suured plaanid. Nimelt on tulemas mingi toidufestival, kuhu on plaanis sama menüüd tutvustama minna. Laupäeval toimus siis nagu nende „peaproov“ ja ootame juba huviga, kuidas seal festivalil läheb. Pöidlad pihku!

Pidu lõpes ametlikult juba kell 15, kuigi isegi poole nelja ajal ei tahtnud inimesed veel laiali minna. Meie jäime küll kogu üritusega väga rahule ning kindlasti tahaks teinekordki osa võtta!

Soojad ja südamlikud emadepäeva tervitused meie poolt kaugele Eestisse!

Kuna koduperenaisendus võib lõpuks väga tüütavaks muutuda ja mind meeleheitlikuks muuta, siis otsustasin lõpuks mingi töö otsida. Õnneks on see Perthis väga lihtne ning etteruttavalt võib öelda, et juba olengi ametlikult karjäärinaine! :D

Kuna erialased võimalused pole siin just parimad, siis loobusin ajutiselt noorsootöötaja tulevikust ja otsustasin end ettekandjana proovile panna. Seda tööd olen kunagi ammu Eestis ka teinud ning tuleb tunnistada, et üldiselt see amet mulle meeldib. Aga selleks, et minust üldse saaks üks õige ettekandja, oli vajalik läbida kurikuulus RSA koolitus.


RSA ehk Responsible Service of Alcohol
(Vastutustundlik Alkoholi Käitlemine)

Austraalias on huvitav komme nõuda igasuguste ametite jaoks kindlaid pabereid. Nii nagu Heikki pidi vormistama endale white cardi, peavad kõik ettekandjad (kes tahavad alkoholi serveerida) läbima koolituse ning sooritama testi, et lõpuks kätte saada oma RSA tunnistus. Taolisi teste on tõesti iga eriala jaoks ja neid koolitusi nõutakse peaaegu alati ja igal pool. Õnneks WAs saab RSAd teha online’s (online testid on igal pool välja arvatud NSW, VIC ja TAS). Leidsin sooduspakkumise ja sain oma RSA ainult 45dollariga (kalleim, mille leidsin, oli 75doltsi). Test käsitleb teemasid näiteks erinevate jookide alkoholi sisalduse, narkootikumide, alkoholi negatiivse mõju ja selle vältimise kohta, samuti selgitab pikalt-laialt, kuidas alkohol meie verre jõuab ja kui vaevaliselt see sealt ära läheb. Muidugi on pühendatud mitu lehekülge teemal alkohol ja alaealised/naised/vanurid.

Protsess ise oli küll kõike muud kui tore! Iga teema kohta oli eraldi test ja kui vastasid 3 küsimusele valesti, siis läks kogu test lukku ja pidi ootama kuni 24h :D Muidugi oli väga lihtsaid küsimusi, aga samas ka väga spetsiifilisi. Pm on testi eesmärk koolitada töötajaid, kes oskaks ära tabada momendi, millal enam näiteks väga purjus kliendile alkoholi müüa ei tohiks. Ma pole päris kindel, kuivõrd seda testi ikka vaja on, pigem tundub see kohustusliku paberimäärimisena. Aga noh, kui sul RSAd ei ole, siis võimalused ettekandjana edukat karjääri teha kohe kahanevad.


Tööagentuur

RSA taskus, seadsin sammud juba tuttavasse tööbüroosse Flexistaff. Veetsin seal koos kolme huvitava kaaskannatajaga peaaegu kaks tundi. Meie seltskonda kuulus kutt Indiast ning plika ja vanem mees Uus-Meremaalt. Kõigepealt pandi meid pabereid täitma ja juba see võttis terve igaviku aega. Seejärel oli vaja ära vaadata õppefilm, mille põhjal tuli nö eksam sooritada, et meie kui tulevased hospitality-töötajad ikka teaks, kuidas asjad käivad. Hospitality alla kuuluvad siis ettekandjad, baaridaamid, kokad, köögiabilised, koristajad jne. Lõpuks korraldati meie kõigiga individuaalselt tööintervjuud ja juba intervjuul pakuti mulle tööd laupäevaseks ülipidulikuks vastuvõtuks.

Selgus, et pean endale muretsema töövormi ehk siis valge pikkade varrukatega triiksärgi, tumedad püksid ja madalad mustad kinnised kingad. Kõik väga täpselt reguleeritud ja paika pandud. Mingitel special tähtsatel üritustel tuleb aga valge särgi asemel kanda musta ja just laupäeval mind see ees ootabki.

Juba järgmisel päeval peale büroos registreerimist helistati uuesti ja pakuti tööd erinevatele üritustele üle linna. Nagu aru sain, siis enamasti on tegu igasugu eriürituste, pulmade, vastuvõttude ja sünnipäevadega. Vähemalt esialgu peaks siis töö põnev ja vaheldusrikas olema, eks näis. Palga kohta ei öeldud algul midagi, lõpuks sain teada, et nädala sees on palk enamasti 20 dollarit/h, kuid näiteks laupäeviti teenin 30 dollarit/h!

Minu ja Heikki kogemustele toetudes on Perthis küll väga lihtne tööd leida, eriti kui ise ei ole väga valiv ega pirtsakas. Ja kui juhtubki, et töö ei meeldi või osutub liiga raskeks, siis saab iga kell lihtsalt uue valida!

Tänaseks on meie pikad pühad ootamatult kiiresti läbi saanud ning mõni meist on tagasi tööle naasnud. Päevad läksid tõesti kiirelt, sõitsime Perth‘i lähiümbruses ringi ja nautisime mõnusalt oma vaba aega.

Umbes 250km kaugusel Perth’ist asub Nambung National Park, kus laiuvad lõputuna näivad valged liivaluited ja ilusad ning enamasti inimtühjad rannaribad. Rahvuspargi peamine tõmbenumber on aga Pinnacles’e kõrb, kus peaks küll iga WA reisisell olema ära käinud.

The Pinnacles asub keset tüüpiliselt igavat ja tühja Austraalia kõrbe, kus liiv on punakaspruun, kasvavad üksikud madalad põõsad ja elavad kõiksugu kõrbeelukad, keda sa hea õnne korral kunagi ei kohta. Selle igava ja üksluise maastiku vahele on ära eksinud ilusa kuldkollase liivaga kivisammaste kõrb Pinnacles, mida külastab igal aastal u 200 000 turisti.

Pinnacles’es avanes vaade lugematutele väikestele ja suurtele kivimügarikele, mis erinevate andmete kohaselt on isegi kuni 3,5/4m kõrgused. Külastajatel on valida, kas läbida jalgsi 1.2km pikkune matkarada või asuda autoga 4km kõrbeteele. Sissepääs kõrbekivide juurde maksis 11dollarit/auto.

Kõigepealt seadsime sammud infokeskusesse, kus oli võimalik uurida Pinnaclese ajaloo ja tekkimise kohta. Arvatakse, et Pinnacles‘e kõrb tekkis miljoneid aastaid tagasi merekarpide erodeerimise tagajärjel. Ühte ja kindlat vastust tekkimisloole ei ole tänaseni. Infot oli lausa nii palju, et kõike me ei viitsinudki lugeda. Samas hästi lahe, et siinsed vaatamisväärsused on alati nii külastajasõbralikud, st alati on ehitatud igasugu infokeskused, spets rajad, muidugi ei puudu suveniiripood ja kiosk või lausa kohvik.

Edasi võtsime suuna 4km pikkusele autorajale. Väga lahe oli ise keset kõrbe sõita! Iga natukese aja tagant olid nö parkimistaskud, et saaks natuke ka sammaste vahel jalutada. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli näha vaid sambaid-sambaid-sambaid (ja pilukaid:D). Rahvast oli ümberringi tõesti natuke liiga palju, eelkõige just asiaate ja seega tekkiski tunne, et oleme hoopis Aasias jälle!

Tagasi Perth’i poole sõites hakkasid kohe silma valged liivaluited otse maantee ääres! Hüppasime liiva sisse nagu lapsed:D Järgmine kord tuleb kindlasti nö liivalaud kaasa võtta, siis saab surfata:D Ümbruskonnas oli väga palju selliseid luiteid, mõned isegi rannas mere ääres.

Heikkile kusjuures meeldisidki need liivaluited rohkem kui Pinnaclese kõrb, piltidelt on päris hästi näha, miks:

Koduteel nägime maantee ääres päris paljusid surnud emusid ja kängurusid, päris vastik. Need emud on ju niiiiii suured, vahel oli pool teed neid täis. Oleks väga tahtnud ka elavaid emusid või vombateid vabas looduses kohata, aga see meil ei õnnestunud.

1829. aastal rajati India ookeani rannikule Swani jõe suudmealale linn Fremantle, millest pidi saama eelkõige uut kolooniat teenindav sadam. Mina lugesin esimest korda selle linna kohta raamatust „Otsija lugu“, päris naljakas oli teada saada, kuidas eestlased 1930-datel kolm kuud laevaga Austraaliasse sõitsid. Niiet kolm-neli lendu ja paaripäevane reis tänapäeval on selle kõrval ikka täielik nohu! :D

Fremantle’s on alles palju 19.sajandi ehitisi, linn on hästi armas ja mõnusalt ajalooline. Kuigi Fremantle’st räägitakse kui eraldi linnast, siis tegelikult võiks öelda, et see on pigem nagu üks Perth’i linnaosadest. Kõiksugu brošüürid väga kiidavad ja reklaamivad Fremantle vaatamisväärsusi ja igasugu festivale. Linnas asub näiteks mere- ja ajaloomuuseum, kuulus turuhoone, kunstikeskus, šokolaadivabrik ja ajalooline vangla (kus kindlasti kunagi ära käime!).

Käisime ka Cottesloe rannas jalutamas, seda randa peetakse üheks kaunimaks ümbruskonnas. Kogu Cottesloe neighbourhood oli ikka vääga ilus!

Darling Range ahelikul asub esimene Western Australia rahvuspark (teine kogu Austraalias) nimega John Forrest National Park. Kesklinnast jääb see vaid 20-25km kaugusele, seega on see linlaste seas väga populaarne grillimise ja pikniku pidamise koht. Meie sattusime sinna üsna juhuslikult ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kuna õhtu oli käes ja hakkas pimedaks minema, siis otsustasime teine kord tagasi tulla, aga seda juba talvel, sest praegu olid jõed ja ojad täiesti ära kuivanud ning erilisi vaatepilte koskedele ei avanenud. Kui meil siin rohkem vihma sajab, peaks seal pargis päris lahe jälle olema!

Meil olid väga mõnusad pühad, sai veel rannas lebotada ja laintes möllata. Tänaseks on rannailmad vist minevik, väljas on vihmane ja jahe : ( Muidugi käisime kinos, aga see oli viga, sest kino oli puupüsti rahvast täis, järjekorras läks vähemalt 15min aega. Munade värvimiseni me ei jõudnudki, küll aga tegin esimest korda elus ise täidetud mune! Mmm, väga hästi kukkus välja! Noh üldse vaaritasin pühadeks igasugu lemmiksööke...

Sõime bilby toodud šokolaadimune ja veetsime pimedaid õhtuid teleri ees Kate ja Williami pulmaloole „kaasa elades“, sest meie telekanalid juba viimased paar nädalat eriti midagi muud ei tooda:D

Jee, meil on Easter! Siin on lihavõtted vist palju olulisem püha kui Eestis. Samas kui järele mõelda, siis on siin peaaegu alati enne mingi tähtpäeva saabumist hull möll ja ettevalmistus. Eile näiteks olid kaubanduskeskused puupüsti rahvast täis, kõikjal müüdi munade ja jänestega seotud nodi. Tänaseks on terve linn nagu välja surnud, kõik kohad on suletud, tööle lähevad ainult elupäästjad.

Good Friday ehk suur reede on algus pikale pühadeajale ehk Easter’ile, mis kestab meil siin 4 päeva. Kauplused ja kõiksugu asutused on suletud, isegi ühistransport ei tööta paljudes piirkondades, kõigil vabad päevad. Tihti sõidetakse kogu perega kuskile linnast välja, kuulujuttude kohaselt on pühade ajal hostelid/karavanpargid puupüsti rahvast täis ja hinnadki kõrgemad. Good Friday’l toimub mitmeid populaarseid spordiüritusi üle Austraalia, millest kohalikud suurest elevusest päevade viisi juba räägivad. Mõnes osariigis on alkoholi müük keelatud. Traditsioon on süüa väikseid kukleid ehk hot cross buns‘e:

Easter Saturday ehk laupäev on enamus osariikides samuti püha, välja arvatud WA ja Tasmaania. Ehhee, õnneks meil poed siis avatud jälle! Muidugi käiakse kirikus ja sõidetakse loodusesse vaba päeva nautima. Kogu lihavõttepühad (eriti just Easter Saturday) on populaarne aeg ristimis- ja pulmapidustusteks.

Pühapäeval on meil siis Easter Day ehk lihavõttepühad. No kui üldse leidub mõni pood vms, mis muidu pühapäeviti on avatud, siis Easter Day’l on küll kõik suletud (mõnes piirkonnas on äri lahti hoidmine lausa keelatud). Tihti korraldatakse parkides või aedades nö munajahti. Šokolaadimunad peidetakse kuskile põõsastesse (õigemini siis Lihavõttejänes peidab) ja siis peamiselt koos lastega toimub munade otsimine. Austraalia laste eest hoolitseb muideks kohalik bilby, mitte mingi tavaline jänes! Bilby on pisike näriline, kes elab ainult Austraalias ja traditsioonide järgi on munade kohale toomine just selle tegelase ülesandeks. Kes veel ei teadnud, siis meil tähistatakse siin ka Bilby Day’d (septembris), aga sellest „tähtsast päevast“ juba mõni teine kord:D Bilby nimi tuleneb aborigeeni keelest ja tähendab pikaninalist rotti, eestikeelset vastet kahjuks ei teagi.
Easter Bilby:

Neid šokolaadimune müüakse meil siin juba paar kuud! Lisaks on poodides kuhjade viisi neid kuulsaid šokolaadijäneseid ja muid munadepüha kirevaid vidinaid:

Esmaspäeval tuleb meil siis Easter Monday ja JÄLLE on vaba päev! Korraldatakse mitmeid kultuuriüritusi, eriti just muusikafestivale. Spordisündmused, mis said alguse reedel, lõpetatakse nüüd selleks aastaks pidulikult esmaspäeval. Sel aastal langeb Easter Monday kokku Anzac Day’ga ja seetõttu nö nihutavad mõned osariigid (sealhulgas ka WA) Anzac Day mugavalt teisipäeva peale, et mitte ühest vabast päevast loobuda. : )

ANZAC (Australian and New Zealand Army Corps) Day on siis sõjaveteranide päev. Sel päeval mälestatakse Esimese Maailmasõja ajal Türgis langenud Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaväelasi. Toimub palju tseremooniaid, rongkäike, mälestusteenistusi ning peale seda kogunetakse nö gunfire breakfast’ile, et juua kohvi, mille sisse on segatud rummi. Ma arvan, et selle joogi me jätame vahele:D

Meie plaanime teha paar väljasõitu, kindlasti tahaks randa jõuda, et veel viimaseid kordi „suve“ nautida. Ma ei tea, kas Austraalias valgeid kanu elab, aga isegi kui elab, siis munemisega nad vist eriti ei tegele, sest poes leidub ainult pruune kanamune : ( Vbl proovime neid pühapäeval kuidagi värvida, et natuke nö eestipäraseid pühi pidada! Ja ma tahaks näha, et bilby meile üllatust ei tee!